Vetikavabrik

Sellest muusikapalast: “St. James Infirmary”

2012-01-28T15:57:00.001+02:00

Üks lugudest, mis on mõtteis ketranud juba paar nädalat ja vajab jagamist. Narratiiv-bluus, mida ma kuulsin Hugh Laurie albumilt “Let them talk”.

Wikipedia sõnul on tegemist vana inglise folklauluga, ja Nagu ikka eriti heade lugude korral, on sellest mitmete esitajate poolt tehtud palju variatsioone. Enamik neist on head ja lisaväärtus on ka see, et lisaks stiilile ja vokaali tämbrile on tihti ka sõnad erinevad.

Hugh Laurie (2011)

Tuntuim versioon on ehk Louis Armstrongi esituses (esimene salvestus 1928)

Eric Burdon & The Animals (1968)

Eric Clapton (1996)

Youtube jagab muidugi veel versioone sh

Van Morrison
Joe Cocker
White Stripes
The Doors
Stray Cats
Tom Jones
Arlo Guthrie
The Groanbox Boys (versioon akordioni ja bandžoga)
…

Huvilistele on ehk abiks ka veel see lehekülg.

Sellest, mida nähtud 15.-ndal Pöffil - ülevaade vol 5

2011-12-13T21:31:00.001+02:00

Pöffile joon alla tõmmata, siis saldosse jäi sel aastal 30 filmi. Isiklik "soovitan soojalt" TOP:

Ära märgiksin, ka Antoniak'i filmi "Kood Sinine", mille kohta ma ei suuda siiamaani ütelda, kas see oli rohkem hea või halb.

Pöffist naasmine on olnud pisut kiire - avastasin, et viimased filmid pole veel märget maha saanud.. parandagem see viga. Mäluga on ju nii nagu ta on.

Metsik | Savage | Odjuret

Rež: Martin Jern, Emil Larsson / Rootsi
Programm: Põhja valgus

Põhjamaine depressiivkino kogu oma veider-headuses. Seekord võtmeteemaks "oma elus kinni" - kriminaalistaatuses, padukristlikus peres, online-prostitutsioonis. Hea.

Hinnang: 7/10

Bonsai

Rež: Cristián Jiménez / Argentiina, Portugal, Prantsusmaa, Tšiili
Programm: Panoraam

Lihtsalt jälgitav lugu sinu jaoks erilistest inimestest - väikesed detailid, mis jäävad pikaks ajaks meelde (Proust!). Ideid pisut jagas ja visuaalselt oli päris ilus, aga õiget sähvatust ei käinud.

Hinnang: 5/10

Akaatsiad | Las Acacias

Rež: Pablo Giorgelli / Argentiina-Hispaania
Programm: SCreen international

Film, millest ma ootasin midagi väga head, aeglast ja ilusat, kuid sain vaid aeglast. Tuhm maailm, tuhmid väikesed inimesed istuvad veoautos ja .. ei midagi. Kuna film otseselt häiriv ei olnud, siis hinnangusse mõne punkti ikka andsin..

Hinnang: 3/10

Nähtav maailm | Visible World | Viditelny svet

Rež: Peter Kristufek / Slovakkia
Programm: Panoraam

Taaskord paljulubav teema, kuid pettumus tulemuses - üksik mees jälgib vastasmajas elavat perekonda ja korraldab nii, et ta nö võtaks selle perekonna ja elu üle. Naise, lapsed, korteri, isegi hommikumantli ja kombe rõdul perega süüa. Peategelase rumalus, jäikus ja saamatus aga rikub ilusa idee. Filmi kulminatsioon on aga täiesti mõistetamatu .. Võib-olla pisut ebaobjektiivne, aga hinnangut mõjutas kõvasti.

Hinnang: 4/10

Me peame Kevinist rääkima | We Need To Talk About Kevin

Rež: Lynne Ramsay / Suurbritannia
Programm: Eurasia

VÄGA populaarne film, kuid põhjusega. Esiteks, paljude sarimõrvarifilmide kõrval on üsna haruldane film sarimõrvari emast. Teiseks, see on hea film. Swinton ehk mängib vahel pisut üle, kuid sellega harjub.

Hinnang: 8/10

Iseenda jälgedes | The Double Steps | Los Pasos Dobles

Rež: Isaki Lacuesta / Hispaania
Programm: Eurasia

Eemalt vaadates ilus maastik! Nukker, kui see on huvitavaim mõte, mis filmi vaadates pähe torkab. Ei vahetult pärast ega nüüdki ei leia, et sel filmil oleks mingi mõte olnud.. Punktid annan lihtsalt nähtud värvide eest.

Hinnang: 3/10

Retk | The Trip

Rež: Michael Winterbottom / Suurbritannia
Programm: 15 valitud teost

Mida ma arvan filmist, milles kaks meest sõidavad restoranist restorani, söövad ja vestlevad ohjeldamatult, inglaslikult pahural meelel ja peenelt tögades kõike? Hästi arvan. Meeldivalt lihtne ja ilus, humoorikas ja samas mitte sisutühi. "Gentlemen, to bed!"-osa, Michael Caine ja surnuaiakõne on lihsalt võrratud .. Stiilne mölaparaad!

Hinnang: 7/10

Bellflower

Rež: Evan Glodell / USA
Programm: Põhja-Ameerika indie-filmide konkurss

Minu käesoleva aasta lemmik, nagu hõiskasin juba ka siin.

Hinnang: 10/10

Sellest maailmalõpuvärvilisest metamorfoosist - Bellflower!

2011-12-01T03:51:00.001+02:00

Bellflower

Evan Glodell, USA, 2011
Programm: Põhja-Ameerika indie-filmide konkurss

Kaks sõpra veedavad aega purjutades, asju õhku lastes ja unistades kaoses maailmast, kus nad leegiheitjatega varustatud vinges autos superstiilselt vabadikuelu elaksid. The search of awesomeness.

Üks femme fatale muudab seda uimas maailma ja oodatud kaos ja häving tuleb üha lähemale ja elu muutub üha veidramaks, häirivamaks ... ja see on kõigest üks armastuslugu. Muu hulgas.

See film on kui kokteil erinevatest tunnetest ja situatsioonidest, mida elusolemise tundmiseks kogeda. Kulgemine unistamisest luupainajani.. Vaimustus ja selle jagamine, unistused, elu laekumine, pettumus, viha, tuimus. Soov häirivad isiklikud asjad põlema panna. Hävinguihalus ja taandumine tagasi oma moondunud unistustesse.

Bellflower pakatab stiilist ja jutustab piltide ja tegelaste taga mitut minu jaoks huvitavat lugu, sümpaatset tõlgendust. Hullus, konservmaailm, koomiks, muutumine, jt. Ma pean seda kunagi veel vaatama. Üksinda. Hea kvliteediga heli ja pildiga.

Tekib kiusatus ära/üle vaadata ka viidatud Mad Max - eredaid mälestusi see minus ei tekita. Filmi vaadates laekusid hoopis kaks positiivset mälestust mu oma lapsepõlvest - Roger Zelazny "Needuste allee" ja Interstate'76. Isegi kui need põhilooga otseselt ei haaku, on need osa sellest teisest, samuti sümpaatsest maailmast. Zelazny't kohtan kindlasti varsti.

Visuaalselt on Bellflower mõjus. Pildi kollakas tonaalsus ja Joel Hodge opereerimas Glodelli enda poolt eri juppidest kokku pandud spetsiaalkaameraga saavutab omanäolise, veidral moel korraga sooja ja rahutu atmosfääri. Toonid, kompositsioon ja prügi objektiivil loovad ebarealistliku, unenäolise pildi, mis on oma ebatäiuslikkusest hoolimata veetlev-häiriv ja jätab mulje, nagu see kõik oleks vaid kujutelm - mälestus või mõte.

Tahan veel! Milleks päris maailm, kui sealne on nii ilus?

Soundtrack on samuti midagi minu maitsele, sisaldades nii häid tuntud lugusid (sh Lykke Li), kui häid tundmatuid lugusid. Jonathan Keevil on nimi, mis on ka pärast filmi köitnud.. Kuulake näiteks Bland, Blind, deaf too.

Filmi ainuke miinus (ja üsna pisike seejuures) on Medusa - tuldpurskav muskel-auto. See on küll oluline sümbol, kuid see sai ehk rohkem tähelepanu kui oleks tingimata vajalik olnud, kuid mis teha - tegijate unistused ja kired kanduvad sellises filmis ka ekraanile. See tehti kõigest 17 000 dollariga ja Glodellile oli see aastaid kinnisideeks.. Medusa on tema mälestustes ilmselt olulisem kui mulle.

Tartu Pöffi viimane film oli midagi, mis tabas mind õigesse kohta. Go, indie!

Hinnang 10/10

Soundtrack: Jonathan Keevil - Babyfin

Sellest, mida nähtud 15.-ndal Pöffil - ülevaade vol 4

2011-11-30T03:29:00.001+02:00

Üks Pöffi abiline küsis mult, kas mul filmid sassi ei lähe, kui ma järjest samas saalis kolm seanssi võtan..

Jah, tunnistagem, et see on pisut tundmustega laristamine, kuid millise filmi ma peaks siis ära jätma? Enne nägemist ju ei tea, milline neist võib olla just see ÕIGE pärl. Mul on alati võimalik rohkem pühendumist ja tähelepanu nõudvaid teoseid hiljem üles otsida ja uuesti vaadata .. selle eelduseks on aga see, et ma tean, millised on pühendumist väärt.

Väsimus hakkab kohale jõudma, kuid kinno minemata ei saa ka jätta.

Allpool järgmised kogetu kokkuvõtted ..

Isikutunnistus / Identity Card / Obcanský prukaz

Ondrej Trojan, Tšehhi-Slovakkia, 2010
Programm: Panoraam

Mässumeelsed noored 70-ndate Tšehhimaal. Läbiv teema on vastuseis võimuga, nii avalik kui ka varjatud jälgimine, kaebamine ja võimetus ise oma elu kontrollida.

Ideelt ei midagi rabavalt uut, kuid sellegipoolest ilus ja nooruslikult värskendav film vabadusepüüdest sel jabural ajastul.

Hinnang: 6/10

Siber, Monamour / Siberia, Monamour

Slava Ross, Venemaa, 2011
Programm: Panoraam

Film jättis küll sisuliselt natuke pettumusttekitavalt lihtsakoelise mulje, kuid piisavalt hea korra vaatamiseks - ilus-kõle loodus, tühjaks jäänud külad, isamaa kaitsjad villisega väikesel metsateel hoora otsimas ja külamehega viina võtmas.

Uuemad vene filmid on rohkem kui korra mind positiivselt üllatanud - vähemalt trööstitute kaadrite leidmise peale on nad meistrid. Omamoodi ehe.

Hinnang: 5/10

Täiuslik meel / Perfect Sense

David Mackenzie, Suurbritannia, 2011
Programm: Panoraam

Minu oodatuim film käesoleval Pöffil. Inimkonna lõpu teema kombineerimine tajude väärtuse ja väärtustamisega. Sekka torkeid inimeste käitumise pihta ja meeldetuletusi sellest, et inimkond on tegelikult hämmastavalt kohanemisvõimeline.

Isegi kui natuke liiga palju hollywoodilikku maitset on juures, on see ikkagi ilus teos. Parimaks nautimiseks soovitan inimrohket kinosaali vältida - serveerida ühele ja hea helisüsteemiga.

Hinnang: 9/10

Püsimatud /Restless

Gus Van Sant, USA, 2011
Programm: 15 valitud teost

Kaks morbiidset teismelist leiavad teineteist, saavad ennast ja teineteist paremini tundma, kuid kuna ühel on vähk ja vaid paar kuud elulootust, siis .. bla-bla-bla. Draamavinte omajagu üle keeratud ja peoga klišeesid peale.

Olen vist liiga ära hellitatud, kuid igapäevakinolik keskpärasus paneb Pöffi ajal nina kirtsutama. Mida rohkem selle filmi peale tagasi mõtelda, seda kehvemaks mulje muutub. Mulle meeldib pigem vastupidi.

Hinnang: 5/10

---

Ma olen küll ülevaadetega paar päeva taga, aga ei saa jätkata - uni nõuab mind endale. Homme peaks ehk mõistlikumal ajal ka tööle jõudma..

Sellest, mida nähtud 15.-ndal Pöffil - ülevaade vol 3

2011-11-28T20:52:00.001+02:00

Üle piiride / Out of Bounds / Labrador

Frederikke Aspöck, Taani
Programm: põhja valgus

Ajakirjanikust, kes saadab oma tüdruksõpra külaskäigul eraldatud saarele viimase isa juurde, kes väga ei hooli sotsiaalsest ninnu-nännust ja võltsist viisakusest. Taustaks põhjamaine külm-hall-ilus rand. Psühholoogiliselt huvitav ja väärib kunagi ülevaatamist.

Hinnang 7/10

Hommiku-, lõuna- ja õhtusöök / Breakfast Lunch Dinner

Kaz Cai, Wang Jing, Anocha Suwichakornpong; Singapur
Programm: Panoraam

Kolme erineva režissööri kolm omavahel mitteseotud lugu mehe ja naise sõprusest. Raske on sõnadesse panna selle filmi sisu, kuid vaadata oli mõnus - see on ilus, sisaldab vaikust ja dialooge ning palju lahtisid otsi minevikus ja tulevikus. Üks selle aasta parimaid.

Hinnang 9/10

Lipakas / The Slut / Hanotenet

Hagar Ben-Asher, Iisrael, 2011
Programm: Foorum

Film konfliktist polügaamsest naise ja monogaamse mehe suhtes. Sõnade asemel lahendatakse seda aga sõnumiga situatsiooniliste abil. Tegelaste häirivast käitumisest hoolimata mõtteainet pakkuv ja kinematograafiliselt nauditav film.

Hinnang 7/10

Kood: sinine / Code Blue

Urszula Antoniak, Taani-Holland, 2011
Programm: Foorum

Agressiivne film konservatiivsest med.-õest, kes oma suutmatuses lähedust leida, hälbib veidrustesse ja hälbib üha enam. See on agressiivne film, mis tekitas viha ja vastikust peategelase suhtes, näitikustades ta situatsiooni veelgi. Üks neist filmidest, mis on korraga nii hea kui halb.

Hinnang 5/10

Sellest, mida nähtud 15.-ndal Pöffil - ülevaade vol 2

2011-11-24T05:02:00.001+02:00

Must leib / Black Bread / Pa negre

Agustí Villaronga, Hispaania, Prantsusmaa, 2010
Programm: panoraam

Mulle näib, et Hispaania filmid on alati stiilsed. Nii ka sel korral. Seekord natuke liiga põnevusfilmilik, kuid tehniliselt ilus, mitme meeldivalt veidra tegelasega ja ka mõne psühholoogiliselt huvitava probleemiga. Ja taaskord - ilus.

Hinnang 8/10

Ahviplikad / She Monkeys / Apflickorna

Lisa Aschan, Rootsi, 2011
Programm: Põhja valgus

Selleaastase Pöffi esimene pettumus. Tehniliselt ei midagi erilist ja kuigi lugu sai jutustatud, siis midagi huvitavat minuni ei jõudnud. Ilmselgelt ma pole ammu olnud teismeline tüdruk.

Hinnang 3/10

Olemas on vaid lood, mida mäletatakse / Stories Only Exist When Remembered / Historias que so existern quando lembradas

Julia Murat, Argentiina-Brasiilia-Hispaania,
Programm: Foorum

Aeglane, ilus ja hea. Kirjutasin juba pikemalt siin.

Hinnang 9/10

Ühe hiinlase juhtum / Chinese Take-away / Un Cuento Chino

S. Borensztein, Argentiina-Hispaania, 2011
Programm: Pöff Vitamiinilaks

Komöödia kohta üllatavalt meeldiv. Taevast sadava lehma peale lihtsalt ei saa jätta muigamata ja torisev inimpõlgurist vanamees tegelaseks päris hea valik. Kindlasti vääris korra vaatamist.

Hinnanag 7/10

Oslo, 31. august / Oslo, August 31st

Joachim Trier, Norra, 2011

Põhjamaiselt nukker film depressioonist ja rahulolematusest. Jäi pisut kripeldama. Kirjutasin veidi pikemalt siin.

Hinnang 7/10

Amnestia / Amnesty / Amnistia

Buyar Alimani, Albaania-Kreeka-Prantsusmaa
Programm: Foorum

Sel filmil oli potentsiaali, kuid seda ära ei kasutatud. Pildikeel jäi tooreks ja külmaks, tegelased kaugeks ja nende käitumine mõistetamatuks. Ehk oleks pidanud filmi tegema hoopis äia vaatenurgast ja mõne teise režissööriga?

Hinnang 4/10

Vaheseinad / Sidewalls / Medianeras

Gustavo Taretto, Argentiina-Hispaania-Saksamaa
Programm: panoraam

Stiilne komöödiasugemetega film läheduse puudumisest inimeste keskel. Tekst on päris huvitav, pilt ilus ja detaile, mida märgata rohkesti. Lausa kahju, et ma enamiku ajast pidin subtiitreid vaatama. Kindlasti kunagi ülevaatamisele..

Hinnang 8/10

Sellest, et tühisus toidab iseennast - "Oslo, 31. august"

2011-11-24T04:55:00.001+02:00

Oslo, 31. august / Oslo, August 31st
Rež: Joachim Trier

Pealkirjale vastavalt kajastab see film ühte päeva taastusravist korraks tööintervjuu tarbeks välja lubatud narkosõltlase Andersi elus (Anders Danielsen Lie). Ta käib mööda linna, otsides mingitki pidepunkti oma elule - külastab sõpru-tuttavaid, jõuab isegi intervjuule ja pidudele. Tühjusest pole aga pääsu..

Tegemist ei ole tüüpilise narkarifilmiga, pigem pole see aspekt peategelase juures üldse oluline - seda võib vaadata universaalsemalt kui lugu depressioonist ja püüdest iseendas pettumisega toime tulla. Põhjamaade kinole omaselt pole suurt edu loota ja kaamera jäädvustab need katsed külma rahuga.

Intellektuaalsus ja enesekesksus on depressioonile hea toit, aidates mõista, kui kaugeks on jäänud kõik su sõbrad, kui ajutised on su tutvused ja kui kaugel on su elu sellest, kus sa oleksid võinud olla või veelgi enam - pidanud olema. Selle asemel juhtub näiteks, et "sa oled 34 ja sul pole midagi". Väikesed rõõmud näivad selle kõrval tühised ja nende tühisuse tajumine on järgmine suutäis sinus elavale pettumusele. Kõik muutub mõttetuks juba eos.

"You always thought happy people were morons".

Antud teos pakub küll mitmeid kenasid kaadreid ja huvitavaid dialoogikatkeid (kohvik, Proust!), kuid kogu see depressioonilaadung ja peategelase suutmatus endaga rahu teha lisab ka tegusa koguse ärritust komplekti. Samas, küllap see andis oma panuse tõika, et seda filmi on raske peast välja saada - kuulsa Trieri kauge sugulane on hakkama saanud päris mõjuva tööga.

Pöffi raames saab seda näha veel:

teisipäev 29.11.2011 kell 16:00, Artis 1, Tallinn

Hinnang 7/10

Sellest, mida nähtud 15.-ndal Pöffil - ülevaade vol 1

2011-11-23T03:05:00.001+02:00

Premeerin end sel aastal suurema Pöffile pühendumisega ja annan oma parima, et festivali ajal tööle mitte minna. Või. Minna minimaalselt. Selle tulemusena vaatan ka mitu filmi päevas. See on endiselt päris väsitav, aga selline elu on ilus: magan lõunani, päeval linna, ca 3 filmi, kesköö kandis koju, poole ööni googeldan ja mõtlen nähtu üle.. Ja nii kõik need kaks nädalat.

Järgnevas alustan ka ülevaadet kõigist nähtud filmidest koos põgusa kommentaari ja hinnanguga.

Ma armastan sind / Ya tebya lyublyu / Rastorguev, Kostomarov

Venemaa
Programm Foorum

Rullnokad ja muidu närvilised inimesed koduvideolikus dokfilmis. Paradoksaalselt, tänu oma häirivusele siiski korra vaadatav. Samas, ei kurvastaks, kui oleks midagi muud valinud..

Hinnang 4/10

Kala ja krõbekartulid / Fish n' Chips / Elias Demetriou

Küpros
Programm Panoraam

Meeldiv film väikestest inimestest, mis tekitas mõtteid perekonna olemuse ja rahvuskuuluvuse kohta. Tehniliselt ilus, hea muusikaga, natuke hoomorit. Hea kergemapoolseks ajaviitefilmiks.

Hinnang 7/10

11 lille / 11 Flowers / Wang Xiaoshuai

Hiina, Prantsusmaa
Programm: 15 valitud teost

Väga ilus ja hea atmosfääriga film ühest Hiina poisikesest Kultuurirevolutsiooni ajal, kuid minu maitse jaoks jäi probleemistik kaugeks, teravat dialoogi oli vähe.

Hinnang 6/10

Kirsike / Cherry / Jeffrey Fine

USA
Programm: Just Film

Originaalsusega see film ei hiilanud, kaldudes mõnevõrra tüüpiliseks kolledžifilmiks, kuid kindlasti on see väärt vaatamist kui kvaliteetne film ja lõbus ajaviide.

Hinnang 7/10

Süüdi / Guilty / Presumé Coupable / Vincent Garenq

Prantsusmaa
Programm: Panoraam

Jõhker film, mis demonstreeris ühte väidetavalt tegelikult toimunud kohtusüsteemi apsakat - kui kerge on rikkuda inimeste elusid! Emotsionaalselt mõjuv, kuid kinoehniliselt ei midagi erilist.

Hinnang 7/10

Ameerika tõlge / American Translation / Jean-Marc Barr, Pascal Arnold

Prantsusmaa
Programm: foorum

Veidra stiiliga mõrtsukafilm. Kirjutasin juba pikemalt siin.

Hinnang 7/10

Kupeldaja / Loverboy / Catalin Mitulescu

Rumeenia, Serbia, Rootsi
Programm: panoraam

Meeldiva teostusega, kuid prostitutsiooniteema jäi emotsionaalselt kaugeks ja tegelased kaugeks ning veidi ka ebareaalseks.

Hinnang 5/10

Sellest, et "Olemas on vaid lood, mida mäletatakse"

2011-11-22T04:20:00.001+02:00

Olemas on vaid lood, mida mäletatakse

Stories Only Exist When Remembered | Historias que so existern quando lembradas

Rež: Julia Murat

Programm: Foorum
Päritolu: Argentiina, Brasiilia, Prantsusmaa

Filmi tegevustlik toimub hääbuvas külas, kus on vaid vanad inimesed. Päevast päeva on neil samad tegevused, samad rajad, samad kohtumised - päevad on muutunud niivõrd eelmiste sarnaseks, et isegi omavaheline suhtlus on pidev kordus või puudub üldse. Millest sa ikka vestled, kui kõik on nagu ikka..

Sellesse muutumatusesse saabub aga Noor Inimene - mööda vana raudteed matkanud fotograaf Rita, kes palub kohaliku leivameistri juures öömaja ja satub nende päevade jooksul küla ning selle inimeste eluga tutvuma.

See on aeglase tempoga film ja pigem tunnetuslik kui väga süžeele rõhuv. Vaiksed ja aeglsed hallipäised inimesed oma harjumuspärastes toimetustes, väsinud ilmega majad, rohtunud raudtee. Taamal on vaid mäed ja metsad ning muud maailma ei näigi olemas olevat. Ega aega. Hoolimata sellest, et kõigel on lõhn "nagu vanasti", on see esitatud nii rahuliku ja loomulikuna ning tundub tänapäevasema elukeskkonnaga võrreldes meeldivalt vähepretensioonikana. Nii peategelane kui ka vaatajad satuvad mõtlema sellele, mida me tegelikult elult tahame..

Huvitav on ka jälgida, kuidas ja mida Rita pildistab, ja püüda mõista ta soove ja eesmärke. Kaasaegse kaamera asendamine primitiivse pin-point kaamera vastu näib sammuke lähemale sellele "vanasti"-elule tema ümber. Kas see on samm on vaid tuju, eksperiment või püüd leevendada seda, et ta olevat "sündinud valesse aega"? Tema võetud fotod näivad aga veel vanaaegsemad kui pildistatu ja pigem rõhutavad nende vanust ja mööduvust - aja peatamise asemel lükkab fotograaf aja käima.

"Olemas on vaid lood mida mäletatakse" on minu jaoks tänavuse Pöffi seninähtud filmidest selgelt parimate seas, pakkudes nii silmailu kui mõtteainet ja mõjudes nagu hea unenägu.

Huvitatud saavad seda filmi lähiajal veel näha, sh viimasel seansil koos režissöör Julia Murat kommentaaridega. Soovitan soojalt seda võimalust kasutada:

neljapäev 24.11 kell 17:00, Kosmos 2, Tallinn
teisipäev 29.11 kell 21:45, Coca-Cola Plaza 6, Tallinn

Hinnang: 9/10

Sellest, mida jagab Pöffday: "American Translation" ..

2011-11-20T04:12:00.001+02:00

Ameerika tõlge
American Translation
Rež: Jean-Marc Barr, Pascal Arnold

Programm: Foorum

"Ameerika tõlge" on järjekordne püüd sarimõrtsuka hinge lahata. Keeruline ja liighästi/liigpalju läbimängitud teema. Spoilerdagem veel - teemaks on sarimõrtsuka ja tema kallima suhe. Oh jah, Bonnie&Clyde, Badlands, ..

See film tekitab segaseid tundeid. Esiteks, see on meeldivalt vähese vägivallaga oma teema kohta. Vihjeid, juttu ja kahtlustusi hämarate tegude kohta liigub ohtralt, aga päris splätterit ei ole karta. Teiseks, peategelane pole mitte regulaarselt inimesi teise ilma saatev playboy, vaid temasse armunud(?) rikkuri võsuke, kes järkjärgult avastab seda maailma, kuhu ta ehk pisut ootamatult on sattunud. Tema reaktsioonid näivad esialgu karjuvalt võltsid, kuid ajapikku hakkab sellest kooruma mingi elunägemus ja kübeke idealismi.

EI saa mainimata jätta ka negatiivset poolt. Tasub arvestada, et väga suure osa filmist moodustavad lembestseenid. Loo edasiviimise seisukohalt oli neid minu arvastes liiga palju ja tuleb tõdeda, et need olid tüütud. Eriti filmi alguses, kus sümpaatia tegelaste vastu oli rohkem kui kasin.. ego, ülbuse ja hormoonide ülejääk pole just see, mida ma kinos taga otsin..

Veel - esimesed pool tundi oli raske näha filmi, sest kaameratöö oli nii häiriv - viltune horisont, värisevad paigaltvõtted, ideeta ja korduvad kaadrid ja see ärritav tonaalsus. Võimalik, et seda võimendasid tegelased ja tegevustik, kuid loo edenedes avastasin end üha vähem mõtlemast kaameramehele ja üha enam naistegelase motiivide, mõtete ja sisemisele argumentatsioonile. See film muutub huvitavaks niipea kui jätta ebatõenäolise motivaatorina kõrvale (füüsilise) armastuse. See, mida arvad üle jäävat, ütleb ehk midagi ka su enda kohta..

Järkjärgult hakkasin ma tabama ilusamaid kaadreid, sümpaatsemaid hetki. Filmi lõpuks ma enam ei märganud kaameratööd ega teisi häirivusi - tegevustik harmoneerus, tegelased omastusid, saabus rahunemine ja siis - tunnistagem, oodatult - jäi maailm vait.

See film on agressiivne ning nõuab vaatajalt vaprus ja kannatust, kuid soovitan seda esmaste kaadrite põhjal mitte kõrvale jätta. Sel on oma võlu ja omajagu kaasa- ja möödamõtlemise võimalusi.

Hinnang: 7/10

Pöffil veel: esmaspäev 21.11.2011 kell 22:00 @Kumu Auditoorium, Tallinn

Sellest, et Pöffday saabus tartusse..

2011-11-19T02:58:00.001+02:00

.. ise nägin!

Tunne on nagu külmal talveööl hangede vahel viimast bussi oodanult. Rõõm kui ta tuleb - saab külma käest ära ja isegi kui sa tead, et sa pole veel sihtkohas, siis on ütlemata hea tunne vedada end pingile kerra, tuled kustuvad ja sinu poole tõttavate piltide ja märkide saatel algab Teekond.. Pöffi puhul siis pärlite poole. Ma tean, et nad on seal olemas. Minu asi on taibata õigel ajal kohal olla ning rahulolu ja ideedekuhilad vastu võtta.

Sel aastal on mul filmide kohta ka kataloog. Ühelt poolt on seda väga mõnus sirvida - filme on tõesti palju ja võimas on käes hoida teejuhti nii paljude erinevate piltide ja emotsioonide juurde. Rääkimata mõttest, kui palju inimesi ja aega on panustanud kõigi nende filmide valmimisse. Teisest küljest on alati parem kinno minna teadmata filmist mitte midagi..

Mul pole veel kindlat plaani, kui palju filme selle aasta programmist külastan, kuid kindlasti käin lähiajal rohkem kinos kui tööl. Nähtust poetan ehk ka vahel siia mõne sõna - meeldetuletuseks endale vähemhuvitavateks aegadeks ja teaser'iteks tallinlastele.

Alustamiseks aga üks pöffilik nägemus Abraham Lincolnist (või abrahamlinkolnlik nägemus Pöffist):

Soundtrack: Alexander Brandon & Todd Simmons - Liberty Island - statue exterior

Sellest, et inimesed võivad sisaldada indiviide..

2011-08-12T03:49:00.001+03:00

Ma näen rahvamasse enamasti pisut abstrakse (ja enamasti ebameeldiva) olemina ja annan oma panuse, et meie kontakt oleks minimaalne. Kuni nad on eemal ja ajavad omi asju, nad mind väga ei segagi. Veidral kombel on aga alati üllatav, kui osutub, et mõiste “inimesed” koosneb indiviididest, kellest mõnel on ka oma silmad, käed, elu, väärtusruum, soovid ja mõtted ning veelgi ootamatum – need pakuvad mulle huvi ja ma tunnen neist puudust, superpõgusast-pealiskaudsest kokkupuutest hoolimata.

Hiljuti tabasid paar sellist seika mind ootamatult kui ma olin parajasti keskendunud läbi objektiivi vaatamisse, kuid paar indiviidi jõudsid mingil moel minuni. Hämmeldunud, olin ma üsna ebaadekvaatne ja tõrjuv. Ehk ebaõiglaselt ebaviisakaski.. Orkester mängib vaikselt Color Dolor’i lugu Measures.

See seostub pisut ka hiljutise öövestlusega, kus külili asfaldil ja tume pilveviirg silme ees, sai arutatud, milline on meie individuaalne enesenägemus. Kes me oleme? Iseseisvus ja sõltumatus on minu jaoks olulised, kuid näib, et vahel ma välistan selle käigus igasuguse inimliku kontakti, sest inimesed on enamasti kas rumalad, ebastabiilsed või austust mitteväärivad. Või kõike seda. Igatahes, aitäh ootamalult kohatud vestlus- ja jalutuspartnerile!

Muretsemiseks ei ole põhjust – küllap hommikuks on barrikaadid jälle üleval… Kuigi tahaks tagasi Haapsallu.

Btw, Tartuff käib! 4 päevaga 8 filmi nähtud, kuid ma olen nii kuradi väsinud kogu aeg. Viimase nädala keskmine magamaminekuaeg jääb vist kuskile 3 kanti..

Soundtrack: Katatonia – Don’t tell a soul

Sellest, kuidas Haapsalu linnuses pakuti taaskord muusikat..

2011-08-09T21:17:00.001+03:00

Ei saa ilma Saatpalu peale mõtlemata, aga näed – olen hea kultuuritarbija (-tarbur?) ja võtsin selle suve kolmanda festivali – Augustibluusi. Mitte, et seal oleks bändinimekirjas olnud midagi kohutavalt avatlevat, kuid ettekäände mitte-tööle ja mitte-koju minemiseks peab ju leidma! Pealegi, ajalugu on õpetanud, et muusikaliselt lausäpardust pole seal karta, hirmsuured inimkogused on üsna vähehäirivat sorti ja Haapsalu linn muidu tore koht aja veetmiseks. Isegi mingi seltskond tekkis üsna minimaalse vaevaga kaasa..

Päev 1

Eneselegi üllatuseks jõudsime ka esimese bändi ajaks kohale. The Rude Grooves jättis isutekitaja kohta (avalik kohvikukontsert) igati soliidse mulje. Päike paistis ja elu paistis ilus.

Käisin kaemas ka Africa lava, kuid stiil polnud eriti minu maitse ja kaupsi ees parklas päikeseköetud sillutisel passimiseks ma erilist entusiasmi ei leidnud. On arusaadav, et korraldajad soovivad linnas rohkem tähelepanu, kuid see koht oli ikka väga ebaõnnestunud. Võtke parem mõni väike tänav või pargike. Ükskõik mida!

Linnuseprogramm algas terve orkestri lavaltleidmisega. - teoorias küll bluesilugude esitamiseks omapärane lähenemine, aga praktikas mitte kõige õnnestunum. Blues on ikka rohkem individualismi nõudev žanr ja orkestritekitatud heliline küünarnukitunne ei olnud kindlasti see õige ..

Järgmised kaks esinejat tegid seda, mida ma Augustibluusist ootasin – varemtundmatud artistid tõmbasid festivali minu jaoks käima ja panid rütmi kuskil mõtete taustal tiksuma. Vladimir Rusinov & The Jumping Cats Venemaalt oli mõnusa soundiga, kitarrist sai on instrumendiga hästi läbi ja trummar-chick nägi ka hea välja;)

Kui Venemaa kamp oli laval kuidagi vaoshoitud, siis brasiillased Fernando Noronha & Black Soul tundsid ennast laval palju vabamalt. Raske hinnata, kumb mulle rohkem meeldis, kuid positiivsed üllatajad olid mõlemad. Pisut isegi kahju, et ma nii palju aega kaamerat vahtisin ja rohkem muusikale ei taibanud keskenduda.

Õhtu tõi endale kaasa veel Ivo Linna, Tanel Padar ja teisigi tuntud muusikuid koondnimetuse all Estonian Dream Boogie Woogie Band. Tundus pisut bluusikauge kohatäide ja fookuseta, kuid kitarristid olid ausad ja inimestele näib Iff endiselt meeldivat..

Õhtu peaesineja oli Kirk Fletcher. Kuna fotopiti ei olnud, siis ma olin ettenägelikult reerveerinud koha ees reas, kuid ebaõnn asukohavalikul ja armas helimees peksid mind seal bassiga nii kiirest läbi, et pidin taanduma. Kaugel jälle ei saanud õiget kontakti ega pilti ja meelde jäigi vaid see, et taustabänd oli päris tore, kuid lood ise ega Kirk väga sügavat muljet ei jätnud. Trummar oli veidralt tuttav, kuid ma ei tea siiamaani miks.

Järelürituseks oleks läinud hea meelega kuulama ka Taavi Petersoni nägemust Doorsist, kuid selgus, et nad tahavad festivalipassist hoolimata saada selle eest ootamatult suure hunniku raha. Pettumus! Kallid Augustibluusi korraldajad, ärge enam nii tehke! Selle asemel leidsin endale ühe laternaposti ja selle all oleva auto, mille istmel tukkudes end järgmisest hommikust leida.

Päev 2

.. andis kogemuse, et Augustibluus toimub ka vihmaga. Otsisime taaskord müstilisi lavasid mööda linna parklaid taga, seekord siis facebookiski kirutud Selveri parklat. Ei taha ennast küll korrata, aga ikkagi – korraldajad, kas teil ei ole ühtegi paremat pinda esinejatele pakkuda kui parkla kaubanduskeskuse sissepääsu ees?

Kollektiiv nimega Tulv rõhus teiste poolt tuntuks mängitud lugudele ja päris edukalt. Vihmast, vähesest rahvast ja nukrast asukohast hoolimata oli üsna meeldiv algus festivalipäevale ja sissejuhatus kodanikele kellele imagole parklas mängimine sobis – Tomahawck Brothers. Humoorikas parukate ja kuldsete kuubedega paraorkester, mis ei taotlenudki veatut ettekannet, vaid oma sõnuil hoopis rekordit parkla tühjaksmängimises (loe:head äraolemist õlle, regulaarse ülevoolava high-five ja mahlaka huumoriga). Ootamatu ja mitte väga bluusilik, kuid taaskord ootamatult positiivne üllatus.

Augustibluusi parim osa on alati olnud raudteejaama kontsert. Ei tea, kas vihmasest ilmast, tujust, muusikamaitsest või ilmselgelt liiga ohtrast publikukogusest, kuid ükski bänd päris õiget tunnet seekord ei tekitanudki. Blue Deja Vu oli küll lubav ja ka Black River Bluesman & Bad Mood Hudson polnud paha, aga eelmise aasta Bullfrog Browni kontserdile ei saanud nad lähedalegi. Raamatut lugeda oli aga päris hea. Vähemalt kuniks raamatut jätkus.

Linnuselaval ootasin pikisilmi Trampled Under Foot’i, mis kodutöö andmetel pidi kindlasti aus ja hea olema. Enne seda oli vaid soojendus (kuigi Vaiglad olid päris toredad). Trampled Under Foot ei petnud lootuseid ja OLI päris võimas, peamist oma solisti Danielle Schnebelen’i võimsa hääle tõttu.

Päeva lõpetas Tõnis Mägi, kes sugugi mitte üllatavalt jättis üsna vana ja väsinud mulje. Esimest toetavad õrnalt ka faktid ja teist poolt selgitavad kuuldused, et see oli tal sel päeval juba teine kontsert.

* * *

Teisi minu tehtud pilte festivalist saab kaeda @ skydrive:
http://tinyurl.com/Augustibluus2011Photos

Pildistamiseks olid üsna rasked tingimused, photopit’i ootuspäraselt ei olnud, lavatellingud ja läbipaistvad lavaküljed moodustasid väga tihti ebasobiva tausta ja lava oli pidevalt mingit mittevajalikku tavaari täis, mis varjas esinejaid mitte ainult kaamera, vaid ka publiku eest. Õnneks ma usun, et tavakülalist häirisid need vähem kui mind ja et mina häirisin tahvahorde vähemalt sama palju kui nemad mind :D

* * *

Silmaga hinnates näis augustibluusil sel aastal olevat rahavast omajagu rohkem kui eelmistel, kuid emotsioon ja atmosfäär oli pigem lahjem. Oma osa oli selles mängida ka teise päeva sombusel ilmal, kuid ausalt üteldes oli esinejate nimekiri varasematest aastatest ka tublisti lahjem. Minu maitsele sobilikku B.B. Kingilikku blues’i oli ikka väga vähe.

Soovitaks ka tuua parklakontserdid kuskile õdusamatesse kohtadesse ja kaaluda, kuidas saaks vältida neid pikki seisakuid esinejate vahel. Kõige tähtsam on aga line-up – vähemalt Bullfrog Browni tuleks varakult asuda veenma..

soundtrack : BB King – The thrill is gone.

Sellest, kuidas kodanik Wilson defineerib muusikat ..

2011-07-19T02:00:00.001+03:00

Heitsin hiljuti pilgu Nailboardi lehele, kust leidsin juuli lõpuni kestva Peaceville’ kampaania. Jagamisel teiste kõrval ka Katatonia, Opeth ja .. Steven Wilsoni “Insurgentes”. Kui keegi ei suuda seda viimast nime kohe koju ajada, siis vihjeks annan bändinime Porcupine Tree.

Paar sammu edasi ja juhtusin nägema ka Insurgentes dokumentaalfilmi, mis on üsna Wilsoni-keskne, kuid puudutab ka mitmeid huvitavaid teemasid. On omamoodi nauditav näha kedagi fikseerumas mingitele ideaalidele või ideedele ja nendest jutlustamas. Nauditav jutlustaja arrogantsusepügalast või minu eriarvamusele jäämisest hoolimata. Viskan järgnevalt ka paar klippi filmist ja kommentaari..

Kaugel sellest, et ma hindaksin ütlemata kõrgelt tänapäeva vahel-laulan-aga-tantsin-rohkem-ja-mul-on-sonks-ja-tagumik-superstaare ameerikamaalt, aga loomingulisusele on mõttetu leiutada headuse-mõõdikut (blue duck!) või kurta kellegi ebaõiglase prestiiži üle. Muusikule endale võib olla originaallooming avaliku enesekuvandi kvaliteedi märk, kuid kuulaja seisukohast ei ole originaalsus või autorlus tingimata hädavajalik, kui emotsioon on ka ilma selle lisateadmiseta piisavalt meeldiv. Ju siis need superstaarid annavad kellelegi mingi emotsiooni.

Manufactured music, charade and complete fake? Idee ise peaks olema rohkem väärt kui selle loomislugu või looja. Minu jaoks pole vahet, kas muusikud kohtusid hotelli Kungla baaris ise või said seal kokku pärast plaadikompaniist saadud kontakti ja siis jämmisid õnnelikult elu lõpuni. Eriti headel juhtudel ei huvita mind ka see, kas muusikud üksteist üldse tunnevad või tulid trackid lihtsalt juhuslikult õigesse kohta kokku või kirjutas teose lõpmatu ahvide armee – peaasi, et mul on MP3.

Wilson lõhub filmi jooksul ka mingi 5-6 iPodi kui žest muusika vaenlase vastu võitlemisest. Internet, mp3 ja iPod hävitavat muusika ja need imeilusad albumiümbrised! OMG.

Tänaval telefonist muusikakuulajatest on küll kahju ja üks teatav läpakas on muusikakuulamiseks täiesti kõlbmatu, kuid suures plaanis võidavad nii muusikud kui kuulajad rohkem sellest, kui kõigil on mugav ja vaba või vähemalt taskukohane juurdepääs materjalile ning võimalus seda sobival hetkel kuulata. Mp3-pleier on parem kui mitte midagi. Pealegi, iPod kultuur lisab album-art kõrval muusikale täiesti tasuta personaalse, kordumatu ja pideva lisaväärtuse. Näiteks on mul siiani meeles 2002.a. kevadel bussiga praktikumi sõitmine kui maailm Id-rev taktis kollastes-rohelistes värvides mu ümber mööda libises – parim video on elu ise.

Õnneks ei olnud terve film dramaatiline iPod lõhkumine, vahel kurdeti ka teiste klišeede üle (seekord vägagi õigustatult), assisteerimaks tegelased bändidest Opeth ja Katatonia:

SW kurtmas stampide üle – mõõk!

Visuaalselt on Insurgentes ilus ja Lasse Hoile on teinud väga head tööd, kuigi kohati kaldub natuke liiga wannabe-artsy stiili ära (linnupeaga või gaasimaskides ringituikuvad inimesed jms “silmiavavad veidrused” tegid päris tihti aega parajaks). Samas rohkem kui korra oli lihtsamate kaadritega “aaah”-momente...

“Strange beauty we like. But we also like decay.” (Insurgentes)

Näib, et võiks vist albumi ka tellida..

soundtrack: Steven Wilson – Harmony Korine

Sellest, et Eesti jalgapall ei olegi väga hirmus..

2011-07-17T05:51:00.001+03:00

Käisin täna esimest korda Eesti jalgapalliliiga kohtumist vaatamas - Tamme staadionil jooksid omavahel kokku Tartu JK Tammeka ja FC Kuressaare. Isegi pileti ostsin..

Tuleb tunnistada, et mugava, kvaliteetse ja kordustega Champions League’i telepildiga harjununa oli kohalikku live-jalgpalli vaadata pisut harjumatu. Kummastki meeskonnast ma oluliselt midagi ei teadnud ja mängu dünaamikat jälgida oli pisut keerulisem, kuid tuleb tunnistada, et live-jalgpallil on ka oma võlu. Näiteks kuulda meeste üksteise ergutamist, hoiatamist ja loomulikult sõimamist. Ehe.

Muide, “omad” võitsid 1:0 Alve peaga löödud väravast. Mängus oli küll päris palju rabelemist ja puntrassejooksmist, kuid mängupilt oli täitsa jalgpalli nägu.

Kui aus olla, siis staadionile sattusin peamiselt kiusatusest proovida, kuidas jalgpalli pildistada oleks. Osutus, et see on üllatavalt fun ja isegi annab mingeid tulemusi, kuigi tekitab kiusatust tehnikat täiendada-uuendada..

20110716 Tartu JK Tammeka vs FC Kuressaare

VIEW SLIDE SHOW

DOWNLOAD ALL

Btw, sügis tuleb! Ööd lähevad mustemaks ja meeldivalt jahedamaks. Hakka või puhkuse peale mõtlema. Eriti kui mõned räägivad kohviku-ja-loomaaia ja muud puhkuseleminekujuttu.

Soundtrack: Pink Floyd – Embryo

Sellest, et teletupsumaa sai järjekordse linnukese..

2011-07-06T00:46:00.001+03:00

Taas ring käidud Hard Rock Laagris. See oli mul kuues aasta kaemas karvaseid ja sulelisi, kes eksponeerivad mitmekülgsust lipates staadioni, laululava, kalmistu ja teletupsumaa vahet. Taaskord silmitsemas toimuvat ka läbi läätsestiku..

2011 Hard Rock Laager

VIEW SLIDE SHOW

DOWNLOAD ALL

Soundtrack: Rotting Christ – Noctis Era

Sellest, et me elame konservis..

2011-06-01T01:20:00.001+03:00

Oh, kuidas mulle meeldib, kui ma komistan täiesti kogemata heade asjade otsa! Okei, päris pime leiab tera väga harva, aga kui silmanurgast nähtud vihjetele vahel võimalus anda..

Sattusin täna Ateenast möödudes silmadega kavast üle libistades, et kohe-kohe algab mingi film. Vist oli isegi pealkiri näha, kuid ma ei pööranud sellele väga tähelepanu. Come what may! Selles on mingi lisandväärtus, kui sa ei tea filmi vaatama asudes selle kohta mitte midagi – ei päritolumaad, žanri, näitlejaid ega teemat. Puhas Random, ohver mu lemmikjumalale!

Selgus, et teos on “Kuidas ma veetsin selle suve” (IMDB), film meteroloogiajaamast kuskil kaugel põhjas tühjal saarel, lootusetult kaugel muust tsivilisatsioonist.

Isoleeritus on alati huvitav idee, sest see on kui oma maailm. Seal kehtivad teistsugused reeglid, väärtused ja sotsiaalne hierarhia. Antud filmi Maailm oli üleolev ja enesekindlalt kõle loodus, inimkond koosnes kahest mehest, religiooniks meteroloogiliste mõõtmistulemuste korrapärane ja korrektne fikseerimine. Üks meestest on selles maailmas kogenud kohalik, teine aga noor kaasaegsemast maailmast ajutiselt tulnu, kes näib olevat hästi kohanenud kohalike lihtsate oludega. Väike raputus selles rutiinis aga toob välja hirmu - hirmu inimese ees. Edasi läheb nagu Soome filmis – stabiilselt üha hullemaks.

Soundtrack (nii vähe kui teda on) on hea nii muusikaliselt kui ka viisil, kuidas see sobitub teemasse. See on oma orkester, mängimas teisele Maailmale peale – nii eluline meenutus maailmade kontrastist. Ülejäänud aja valitseb aga peamiselt tuul, see kohaliku maailma muusik.

Kaamera on nagu tegelasedki selles isoleeritud maailmas lukus, ka tema jaoks ei ole midagi muud olemas, kui hallikad kaljud, meri, lumi, külm päike vaheldumas sombusema ilmaga. See ilus-hoolimatu pilt ei vii meid tegelastesse, vaid vaatleb neid kõrvalt ja jätab piisavalt aega ja ruumi mõtlemiseks, mõtestamiseks. Tegelaste isikut ja motivatsioone võib aimata, kuid nad jäävad filmi lõpuni nii meeldival moel Temadeks. Peategelasteks näivad saavat seetõttu ehk hoopis elustiil ja inimlikkuse veidrus.

Soundtrack: The National – Fake empire
(“we’re half awake in a fake empire”)

Sellest, et kultuur läheb aina personaalsemaks..

2011-05-27T23:49:00.001+03:00

Ateena on nišikultuuri koht. Ma olen seal käinud kinos, olles kolmandik publikust. Mõne nädala eest lisasin saldosse personaalse kultuuri lõhnaga teatrietenduse ja täna ka kontserdi.

Teatrietendusel (Ivanovite jõulupuu) oli pealtvaatajaid umbes samapalju kui laval näitlejaid. Well, pisut üllatav, aga väga ei häirinudki, sest tegemist oli ikkagi tudengiteatriga absurditükil ja juba kurat-teab-kui-mitmendat-korda. Arvestades ka tavapileti hinda, oli publiku kogus .. ootuspärane. Etendus ise oli muide isegi vaadatav, kuid minu maitse jaoks pisut liiga lärmakas-lahmiv ja kiire tempo ei jätnud aega ideid meeldegi jätta kui juba koonusega uut kraami peale visati. Sellegipoolest, aitäh kutsujale – paar mõtet isegi sai + üks inimene publikus juures. Win-win, I guess.

Täna tuli randomijumal ja sosistas, et Stina Kostinen ja Color Dolor on Ateenas. Ma arvan, et sa tead neist sama palju kui mina teadsin (= mitte midagi), aga põhjamaade film ja muusika on ennegi tühja koha pealt positiivseid üllatusi pakkunud ja ma andsin võimaluse. Ja sain oma senise elu personaalseima kontserdi. Alguses arvasin, et jääbki 3-liikmeline publik, kuid tuli kõvasti juurde. Kokku 8.

Bänd, muide, on väga hea – meeldivalt eristuv sound, mis siiski ei jää omanäolisuses ühtegi stampi kinni ega kõla oma ebaharilikkuses LIIGA artsy, vaid uitab rahulikult hea jazzi, björkiliku, romanssi, folgi ja pop-roki vahel. Hästi seejuures, lihtsalt-lõbusalt-mõjuvalt, olematust publikust (eestlaslikult tagareas + yours truly paremal äras) hoolimata.

Stinal on lahe hääl ja piisavalt skilli, et nii jazzilikud kui ka teatrilikud trikid mõnusalt kõlaks. Instrumendikoosseisust oli üllatavaim trompet! Kui palju neljaliikmelisi bände sa tead, kus figureerib põhikoosseisus trompet? Ja kus trummar paneb vahepeal pulgad kõrvale ja toob mängu teise trompeti? Kitarrist/bassimees, kes kitarri ümber häälestades seisab ühel jalal, et teise jala küljes olevate kõlinatega algavale loole kaasa mängib, kuni trummid ja trompet aega parajaks teevad.. Ja see väga lahe “perkussiivne” kitarrimängustiil, mida videostki näeb – lisaks sellele, et see efektne välja nägi, see kõlas kuradi hästi.

Stina Koistinen – vokaal
Jan Wälchli - trompet ja efektid
Nicolas Rehn – kitarr (/basskitarr)
Ilkka Tolonen – trummid (/trompet)

Ametlikku koosseisu kuulub ka tšello ja täiskohaga bassimees. Taas boonuspunktid.

Lõpus austatud publikum isegi arutas omavahel (hah!) ja otsustas bändi lisalooks tagasi kutsuda. Lisalugu oli vist ainus lugu, mis ei olnud omalooming ja mida ma enne kuulnud olin - The Passenger + kahe trompeti mõnus võistu-uitamine..

Long story short – see bänd sai teenimatult vähe tähelepanu. Kui sa oled homme Tallinnas, siis mine kuulama. On väärt.

Color Dolor @ myspace

Järgmine peatus – öine roadtrip!

Sellest, et Noir Desir’i ei ole enam ..

2011-04-19T00:14:00.001+03:00

Täna külastan tumedat kaaslast. Yann Tiersen ja A ton etoile juhatasid mind tutvuma bändiga

Noir Desir

See on bänd, mida on kirjeldatud 90-ndatel kui ühte prantsuse roki säravamat. Ebaoriginaalselt on nemadki nooruses teinud punki, kuid liikunud iga viisaastakuga viimistletuma muusika suunas. Album 666.667 Club (1996) on juba päris hea ja Des Visages Des Figures (2001) on juba särav. Väga särav. Ausalt üteldes, ma olen lummatud.

Alltoodud lugu on ehk üks kergemini kummitamajäävaid. Kaasa teeb ka Manu Chao. Artist, kelle haipimisega ma muide omal ajal kaasa ei läinud..

Pärast väikest googeldamist selgus ka põhjus, miks uut materjali pärast 2001. aastat pole eriti tulnud.

Nimelt aastal 2003 peksis solist Bertrand Cantat surnuks oma partneri, näitlejatar Marie Trintignant’i. Mitte kogemata, kohtus arvati, et ohvrit löödi vähemalt 19 korda näkku ja ta leiti 7 tundi hiljem, koomas. Cantat sai 8 aastat ja suhtevägivalla näidiseksemplariks.

2007. aastal vabastati Cantat ennetähtaegselt hea käitumise eest. Otsus, mis sai vastakaid emotsioone – toetust muusika austajatelt ja kriitikat neilt, kes pidasid õiglaseks karmimat karistust. 2009. aastaks lubati Noir Desir uut materjali, mida aga ei tulnudki.

2010. aastal poos ennast üles Bertrand endine abikaasa Katrina Rady. Cantat ise magas samal ajal mõni tuba eemal. Katrina Rady’l ja Cantat’il on ka kaks alaealist last Marie Trintignant juhtumi eelsest ajast.

Ei ole selge, mis roll Bertrand Cantatil selles enesetapus oli, kuid on tõenäoline, et Noir Desir endine solist on damaged goods.

Seda kinnitab ka novembris 2010 tehtud avaldused, milles 30 aastat koos Cantat’ga musitseerinud Serge Teyssot-Gay tõdeb, et koostöö katkeb, põhjuseks "emotional, human and musical differences". Päev hiljem on Noir Desir ka ametlikult laiali läinud.

2003.-nda aasta eelset meenudes: L'Agora d'Evry 2002 live Des Visage Des Figures materjaliga..

soundtrack: the obvious.

Sellest, et raamatud saadavad mind kambaga..

2011-04-10T02:42:00.001+03:00

Aasta alguses passisin kuskil ja arutlesin omaette e-raamatute idee üle ja leidsin, et ei ole ühtegi head põhjust paberi külge klammerdumiseks. Paber on küll vahel tore, näeb riiulis hea välja ja lõhnab hästi, aga kogu see tiraaži ennustamine, trükkimise kulu, jaotusvõrk, transport, ladustamine – see kõik on ju niivõrd ebaefektiivne, mõttetu ressursside laristamine ja heade asjade leviku takistamine.

Kogu oma e-raamatukogu saad aga seljakotis mugavalt kaasas kanda, sekunditega varundada ja otsida-leida midagi uut lugemiseks kasvõi laupäeva öösel kell 01:19. 01:20 juba tegeleda lugemisega.. Idee on ju nii ilus, et lihtsalt TULEB e-pöörduda.

Igatahes, guugeldasin end riistvara osas pooleks. Ei taha wifit, värve, näritud õuna, kilode kaupa plastmassi, klaviatuuri, ussimängu ja muid mõttetusi. Selgus, et väga konkreetselt tahan seda - Sony PRS-650, mille puhul kõik (peale hinna :P) näis hea. Leidmine küll eestis väga kerge ei olnud, kuid mõned partiid vahel ikka jõuavad ka kohale.

Video: onud internetis näpivad sama liiki isendit..

Pilt on ilus ja lugeda tõesti sama hea kui paberit. Puudustest tooks välja vaid konkreetse isendi tugiteenused. Nimelt Sony raamatute arvutiga sünkimise programm on pisut värdjas. Õnneks seal eriti aega veetma ei pea ja ta on ka piisavalt minimalistlik, et asjad tehtud saaksid - “võta kõik failid sellest kaustast” ja “sünkroniseeri”.

Teine miinus on see, et Sony oma raamatupood toimib ainult USA & Kanada residentidele. Õnneks vahet ei ole, sest ega ma neile oma infot väga anda tahtnudki ja DRM’iga raamatuid on plaan nagunii rangelt boikoteerida. Seejuures My Sony registreerimisel EI OLNUD võimalik asukohamaaks Eestit isegi valida, sest nad leidsid, et ma olen Lätis. EI mingit vaidlemiskohta, sest nemad ju teavad paremini.

Kõik, mis puudutab lugemist on aga väga mõnus ja nädalaga on mul paarkümmend raamatut juba igapäevaselt kaasas, üht-teist loetudki.

DRM-ita raamatuid leiab ka. Senikohatuist parimad ettejäänud kohad:

Project Gutenberg – avalikus domeenis olevaid tasuta e-raamatuid, sh palju klassikat.
FictionWise – Barnes & Noble company raamatupood, kus leidub ka uuemat-popimat kraami. DRM-vabad asjad on tähistatud märgendiga “MULTIFORMAT”.
SmashWords – Lightweight e-raamatute kirjastus-pood. Indie, aga leidub ka päris huvitavaid asju.
+ eestikeelne kirjandus @ DIgikogu, kriso, Rahvaraamat, Apollo jm. Valik on neis vist identne. Btw Eesti e-kirjandus on DRM-vaba EPUB, jee!

Eriti poppe mitte veel surnud kirjanikke on ilma DRMita küll pisut keeruline leida. Näis. Ei ahvatle ka purjedega abimeeste kasutamine, aga alternatiive napib.. Oh, kust ma Banks’i saan ?!

Ehk kunagi kilkan ka loetud teostest (ja sõiman põhjalikumalt ja emotsionaalsemalt DRMi).

Soundtrack: Noir Désir - Si rien ne bouge

Sellest, et Kingpool näitab teed..

2011-04-09T03:19:00.001+03:00

Mõne päeva eest osutas üks tähelepanelik kaaskodanik, et mul on raske elu – pole raha terveid saapaidki muretseda. Eelmisel kevadel juhtusin talle demonstreerima, et minu saapaid ei tasu märja ilmaga kadestada ja näitasin, mitu sõrme aukudest korraga läbi mahub. Aastajagu hiljem on seisukord veelgi õhulisem. Ajend Sitsiiliassesõiduks jalaga katsuda..

Eestimaisest regulaarselt ligasest ilmast hoolimata ei vaja ma tingimata veekindlaid saapaid. Täiesti kindlalt ei taha ma suvalisi uusi-terveid ja ka vähemsuvalistesse suhtun kahtlustavalt. Uus või terveolemine ei ole piisav, ma tahan midagi muud. Mõned võivad ju head välja näha ja üksikud ehk meeldivad katsudagi olla, aga kui ei ole seda usku neisse.. Uutel on ikka mingi poe- ja pakendilõhn man’ ja pole kuigi selge, kuis passib, kust paindub, kust torgib ja kust toetab. Õige arusaama saaks alles värske omanikuna päevi, öid, kilomeetreid ja vihmasahmakaid eemal.

Kuidas teada, mida sa tahad ja mis on hea, aga vältida valedesse saabastesse hüppamist ja enda uputamist väheväärtuslikesse asjadesse ja kogemustesse?

Seega lihtsam on praegu veel usaldada hetkel kasutatavaid vahendeid nende ilmsetest puudusest hoolimata. Säilub võimalus teha kunagi intensiivset luuretööd, näha vaeva ja leida midagi head. Miskit, mis lööb silma särama, on minulik ja koostööaldis. Loodetavasti juhtub see enne, kui tallad mõnes koledas kohas otsa saavad ja ma pean valima sokkides lompides kekslemise ning laadapäevadel plastmassist jõulukaunistuste ja peldikuharjade vahelt leitud numbri jagu liiga väikeste kalosside vahel.

Soundtrack: Bullfrog Brown – Road

Sellest, et foorid on kiuslikud tõprad..

2011-03-21T22:41:00.001+02:00

Stseen 1

Ristmik. Pime, õhtu, hilissügiselikult rõske ja külm. Ootan foori taga ja närin jäätist. Mingil hetkel avastan, et paar enne minuga koos oodanud inimest on juba üle tee läinud. Fooris on punane. Ootan, närin jäätist ja mõtlen, et mul peaks olema külmem..
Järsku avastan, et eelpoolmainitud inimesed on lonkival sammul juba silmapiiri taha kadumas, kuid foor näitab mulle endiselt punast, olematutele autodele rohelist.. Kahtlustan oma puudulikku tähelepanuvõimet, kuid igaks juhuks vajutan foori tule tellimise nuppu. Reibas piiksatus ja tuluke vihjavad, et mu soovist saadi aru. 5 sekundit hiljem tuluke kustub, kuid foor näitab mulle endiselt punast. Ma ei viitsi mängida ja kindlaks teha, kumb on ebastabiilsem - kas minu tähelepanu või foorisüsteem. Seega otsustan, et olen liiklushuligaan ja astun teele..

Stseen 2

Järgmine ristmik tervitab mind. Ootan ja vaatan foori, mis loetleb numbreid. .. 5 .. 4 .. 3 .. 2 .. 1 ... Sel hetkel on autodele punane ja kolme sekundi pärast antakse jalakäijatele roheline. Veidral kombel üks džiip kimab minu arvestuse kohaselt oma kollase/punase ajal üle. Mõtlen “kaabakas!” ja astun teele. Silmanurgast vaatan autode foori ja mõtlen, et see roheline valgus küll sobib talle, aga midagi häirib. Nagu ka see ebameeldiv katkendlik krigin-krudin, mis meenutab .. hmm.. näiteks mõõdukalt rahulematuid rehve haakumas märja asfaltiga. See ei olekski ju ristmikul viibides väga ootamatu! Praegu võib isegi natuke libe olla. Vaatan vasemale ja näe – ongi auto! Pidurdab ja lärmab. Püüab vist vältida mulle otsasõitu. Kuradi nolk raisk, niimoodi punase tulega teele hüpata! Purjus nagunii!

- - -

Jäätis ja foorid otsas, kõmpisin pori, jää ja inimeste selgade seltsis koju.

Soundtrack (kuku lahke abiga): Standfast – Carcrashes

“Car crashes deeply shows
A drunkard on the side of the road
People running (running)
Fantasy or reality
Analysis and theories
What does it matter really”

Sellest, et naistepäev väärib unustamist..

2011-03-10T22:22:00.001+02:00

Seekord oli siis naistepäev ja lendas kümnete kaupa vihjeid, et kui sa ikka kõigile naistele lilli ei vii, siis sa oled mölakas (ja ei tohiks saada rahuliku südamega jalgpali vaadata). Mina otustasin olla mölakas ja ei soovinud mitte kellelegi head naistepäeva ja kohe kindlasti ei ostnud ühtegi lille.

Küsimus ei ole niivõrd minu hoolimatuses või naiste alahindamises, vaid vastupidi. Oleks solvav, kui sa tuleksid meelde vaid traditsiooniprintsiibi tõttu ja sotsiaalse surve tulemusena ning olla sunnitud vastu võtma “austusavaldused” osavuse eest naisena sündimise näol. Austus ja meelespidamine on ju seda olulisem, et austamise sihtgrupp on kõigest umbes pool inimkonda. Lillede kinkimine ja muu palaganiga kaasaminek on sellisel “tähtpäeval” on solvang kas viijale ja saajale – viijale, kui saaja tõesti eeldab lillede saamist, ja saajale, kui muidu mõistlik inimene tuleb koos teiste 10 pudulojusega, äbarik tulp näpus.

Mõistan, et kunagi oli naistepäeva pidamine oluline, aitas pöörata tähelepanu tõigale, et naised teevad ka tööd ja et koduperenaised on ka inimesed. Jah, 19. sajandi keskpaigas oli naine ja naise töö ehk meestest ja nende tegemistest automaatselt vähemtähtis ja meeldetuletus naiste rolli olulisusest oli ehk omal kohal. Aga praegu? Sama sisukas kui “head aasta 67.-ndat päeva!”..

Järgmisena võiks kaaluda ka teiste kaasasündinud ja levinud füüsiliste tunnuste alusel tähtpäevade moodustamist. Samasse sarja sobiks hästi veel:

Statistilisest keskmisest pikemate inimeste päev
pruunisilmsete päev
blondide päev
jne.

Oleks ju tore, kui me kõik saaksime veel rohkem tunnustust? Äkki isegi väike riigipüha eriti blondide auks? Või kaotaks üldse tingimused ära ja lihtsalt sooviks õnne kõigile, kes meile vastu tulevad ja jagame kõigile rinnamärke kirjaga “inimene, vist” ..

Soundtrack: Screamin’ Jay Hawkins – I put a spell on you

Sellest Suurte Lombardlaste otsingust..

2011-02-25T01:28:00.001+02:00

Pegasuse Klassika, säästuriiuli ja vana hea randomijumala hea koostöö tulemusena maandus mu seljakotti

Elio Vittorini “Vestlus Sitsiilias”.

Kaasa sain sümpaatse inimese, kellega koos seesmise rahutuse eest (ja sellega koos) ärasse pageda. Teelolek ja inimeste veidrad kuvandid su ümber, näiteks oksaraotaolised, apelsini haukavad, vuntsiga ja vuntsita, nuge teritavad, “hmnjaa”-ütlevad ja paljud Suured Lombardlased. Nende vahele üldjuhul melanhoolsevõitu aegade-piltide-emotsioonide virvarr.

Vittorini pidev fraaside kordamine oli minu jaoks uudne võte. See oli esimestel lehekülgedel pisut häiriv, kuid sellega harjus ja takkajärgi mõeldes andis see palju juurde. Lisaks niigi piltlikule keelekasutusele võimendas see kordamine mitmeid nüansse ning mis veelgi olulisem – mängis ajaga. Korduvad fraasid olid kui markerid, mis hoidsid koos ja seostasid reaalsust sisemise emotsioonide-, mälu- ja mõttemaailmaga, võimaldades paremini kirjeldada toimuvat sel unenäolikul, pisut hüplikul moel.

Raamatu kirjeldustes-arvustustes vihjatakse enamasti, et tegemist on mõistujutuga Mussolini-aegsest Itaaliast (avaldatud 1938). Ärge laske sellest ennast hirmutada, sest ka õigel ajal käivatest rongidest ja läbi lillede il duce-aja kirjeldamisest hoolimata on tegemist väga hea rännakuromaaniga. Andku Vittorini mulle andeks, aga ma nautisin seda teost rohkem stiili ja peategelase isiku tõttu kui ajaloolises kontekstis.

Soundtrack: Steve Morrison – Baby Please Don’t Go

Sellest, kuidas lähtekoodi abil terroriste taga ajada..

2011-02-16T20:41:00.002+02:00

Tänane õppevideo käsitleb tüüpilisi Lähtekoodiga ümberkäimise ohtusid.

Ülevoolavalt ebaoriginaalselt, nagu harilikult, kasutagem kellegi teise sõnu:

“Hello Im a Programmer and this is a very realistic portrait of my job, I go back in time, I deal with terrorists, and I get to see explosions every eight minutes...

If only...

These kind of movies make us look cool so stfu haters!”
(mcremi kommentaar @ youtube)

Samas tore, et ollivuud suudab jälle uut ja originaalset probleemistikku välja pakkuda. Või siis lihtsalt rohkem plahvatusi ja hukkunuid filmiminuti kohta. Antud teoses tarvitusele võetud korduvhukkumise võte rikub küll statistikat, aga vähemalt numbri saavad ilusa.

Viginast hoolimata vaataks reklaamitud teost hea meelega. Ma ei usu, et see on nii kole nagu Eagle eye ja Jake’i nägemine toob alati hea mälestused: kirves õlal inimeste põrnitsemine ja loomulikult Frank - minu lemmikjänes.

soundtrack : BB King & Albert Collins – Call it a stormy monday

Sellest, et Jef ei taha..

2011-02-14T23:01:00.001+02:00

Ebaoriginaalne sissejuhatus, mida ei saa mainimata jätta: külmonkuradikuradikülmon. Elu on teki sees, väljaspool seda on .. maidea, mis seal on. Ma üritan sinna mitte minna.

Teki see seltsisin sõbralikult feissbuuki ja tema pisut sisukuma sõbra juutuubiga ning maandusin mingil hetkel tsüklis vestlusel Jef'iga:

Veidravõitu monoloogilõhnaline dialoog-pala. Soovid, vaikne vastasseis, pendeldamine kahe meeleolu/taktika vahel ja tajutav distants tegelaste (Jef!) ja maailma vahel. Muusikalilikum osa näib kuidagi ebareaalne ja irooniline. Teise osa klaver aga jääb kuskile mõtte tahaossa kummitama.

"Ei, Jef, nii enam küll ei saa!"

Mis meenutab, et tahaks teatrit. Mitte mingit koledat rahvalikku janti, vaid midagi minimalistlikumat ja/või jaburat - miskit, mis vaevaks juhet ja tekitaks soovi maailma välja lülitada, kuni ma olen elamuse enda jaoks läbi mõelnud. Ilmselt peab vaatama Tartu Uue Teatri mängukava, nendega on ses osas häid kogemusi (Elud, IDentiteet)..

Sellest, et tšello eest saab boonuspunkte..

2011-02-07T22:26:00.001+02:00

Kord ennemuistsel a’al näitas EL monokroomsete seinte ja põrandate poole ja nagu varemgi juhtunud, märkasin ma näidatut ja paremaid palasid alles mitmed ajad hiljem.

Järgnevalt mulle mõned järjehoidjad meeldetuletused teemal Yann Tiersen - multiinstrumentalist-helilooja. Muide, tema laiem tuntus tuli andes oma muusikat filmidele Amelie ja Good Bye Lenin.

Huvitav, kuidas Yann roadtripi-kaaslaseks sobiks. Hooaeg tuleb. Varsti.

Nendest, kes mulle seltsi pakkunud 2009/2010..

2011-01-09T00:53:00.001+02:00

Viimati kokkuvõtet tegin, siis oli 2009. aasta pooleli, nüüd siis püüdsin terve aasta listi kokku saada:

2009

Oscar Wilde "Dorian Gray portree"
Edgar Laurence Doctorow "Ragtime"
Evelyn Waugh "Peotäis põrmu"
John Fowles "Maag"
Chuck Palahniuk "Lämbumine"
Stephen King "Carrie"
Stephen King "Mist"
Steinbeck "Me tusameele talv"
Mati Unt “Sügisball”
John le Carré “Spioon kes pääses külma käest”
August Gailit “Üle rahutu vee”
Stephen King “Tulesüütaja”
Roger Zelazny “Teemärgid”
Steinbeck “Hiirtest ja inimestest”
Emil Tode “Piiririik”
Iain Banks “Wasp factory”
Steinbeck “Hommiku pool Eedenit”
Huxley “Hea uus ilm”
Thomas Mann “Doktor Faustus”

Möödunud aasta tuli uue lastekodu ja muid tegevusi mittesalliva uni-töö-uni-tsüklitega. Õnneks süvendas see ka mu ebasotsiaalsust, mistõttu raamatud päris unarusse ei jäänud..

2010

William Gibson “Neuromancer”
George Orwell “Loomade farm”
Jeanette Winterson “Tuletornipidamine”
Mihkel Mutt “Siseemigrant”
Graham Greene “Meie mees Havannas”
Ernest Hemingway “Hüvasti relvad”
Erich Maria Remarque “Lissaboni öö”
Susanna Clarke “Jonathan Strange & härra Norrell” I-III
Michael Ondaatje “Inglise patsient”
Steinbeck “Teekond Charley’ga”
Iain M. Banks “The player of games”
Iain M. Banks “Consider Phlebas”
Isaac Asimov “Teraskoopad”
Ene Mihkelson “Katkuhaud”
Ray Bradbury “We’ll always hava Paris”
Ernest Hemingway “Ja päike tõuseb”
Robert Walser “Jakob von Gunten”/”Jalutuskäik Kliest Thunis”
Norman Spinrad “Torgi Jack Barronit”
Birk Rohelend “Mu sõraline sõber”

Btw, enamik loetletud raamatuist on mu põrand-riiulil ka olemas kui keegi laenata soovib ..

Soundtrack: Dagö – Härra Sannikov

Sellest, kuidas marurahulikult ülbe olla..

2011-01-07T14:26:00.001+02:00

Isiklik kogemus on ennegi jutlustanud, et Punase Raamatu sarja asjad on head. Kui siis sobivas meeleolus vastavaid müügiasutusi külastades komistad selle sarja raamatu otsa, mis teadmata põhjusel maksab vaid 35 krooni ja mille kirjelduses mainitakse, et autor on veetnud aega hullumajas, siis no kuidas sa jätad ostmata?! Nii sattus minu kätte raamat "Jakob von Gunten. Jalutuskäik Kliest Thunis" Robert Walser'i sulest.

Aga see ei ole veel kõik (nagu Teleturu reklaamiski)! Osutus, et Jakob von Gunten on üks napakamatest viimasel ajal kohatud tegelastest. In a good way. Nimelt aristokraatlikust perekonnast pärit ego-ülejääkidega võsu, kes ütleb perekonna toest lahti ja asub õppima ülemteenriks veidras internaatkoolis. Lihtsalt nauditav on lugeda seda komplekti enesekesksest ülbusest tagasihoidlikkuse- ja märkamatusekuues, imetlemas ja põlates asju ja inimesi. Jakobi austuse ärateeninud inimesi premeerib ta nende regulaarse ärritamisega. Kas pole ilus? Ka tegevuspaik ja kaastegelased on huvitavad ja loovad pisut veider-müstilist (ehk veidi unenäolikkugi) atmosfääri.

Kindlasti teos, mida tuleb veel lugeda. Ehk isegi kümne lehe kaupa suvalisest kohast kui peaks vastav tuju tulema.

---

Teine lugu, "Jalutuskäik Kliest Thunis", polnud paha, aga vääääga aeglane ja ega te eriti ei kaotaks kui see ka lugemata jääks.

---

Btw, Cafe Noir on internetivaenulik asutus. Wifit ei paku ja kui ma soovitasin kaaluda muretsemist, siis sain teada, et polevat plaaniski. Et siis .. meh?! Mingi "hoiame tudengid eemal"-kampaania?

Sellest, et toiduga mängimine peaks olema olümpiaala..

2010-12-19T14:54:00.001+02:00

Ilusad pühapäevad sisaldavad tööd (mission “Leia vesi”, elu lõpuni loodetavsti ei tegele) ja mängu. Mänguks võtsin küllaltki vähelevinud mängu - jogurtiheite. Prooviga kodus järele. Heitetehnikaid on mitmeid, samuti erinevaid konteinereid (saab ka ilma konteinerita, aga seda algajatele ei soovita) – võimalusi on põhimõtteliselt lõputult..

Mina valisin tüvikoonuse kujulise pooltäis kaaneta Alma 400g murakajogurti, heitestiiliks “püdelate näppude vahelt põrandale pillamise”. Selle stiili eeliseks on kukkumisel lisanduv täiendav pöördliikumine, mis üldjuhul tagab huvitavama ja rohkem pikliku tulemteose. Antud juhul sain tulemuseks ligi meetripikkuse ja väga pilkupüüdva jugurtiraja, millest (vastavalt kuldlõikele) osa paigutus seinale ja osa põrandale. Ilusad kõrvalharud moodustasid tüüptätoveerigulikud kenad kaared, nagu leegid. Jogurtileegid - see on uus must!

Oleks jogurtiheide olümpiakavas, siis ma arvan, et ma oleks selle heitega puhtalt stiilipunktidega B-normi küll täis saanud. Mingil veidral põhjusel aga olümpial sellel alal ei võistelda. Veider, samas usun, et see oleks atraktiivsem ja sisukam kui maidea –teivashüpe? 400m ? kelgutamine ?

Ma pole kunagi aru saanud, mis idee on mitmetel spordialadel. Näiteks teivashüpe, miks on sellel ebamugaval ja ebapraktilisel alal põhjust olla võistlussport, rääkimata olümpiast? Mille poolest on see parem kui näiteks kaugussülitamine või võiduroomamine? Kestvusalad? Keda (peale vastava ala elukutseliste sportlaste) huvitab, milline mees jookseb/kõnnib/suusatab/ujub/jne kõigist teistest mingil hetkel kiiremini, kuuekümne kaheksal erineval distantsil. Tervislike eluviiside propageerimiseks on paremaid, mitmekülgsemalt arenavaid alasid. Näiteks pallimängud – meeskonnatöö, vastupidavus, tähelepanuvõime, reaktsioonikiirus, adrenaliin. Seevastu näiteks kestvusalad – lihtsalt üks neeger pumpab ennast hormoone täis, tõmbab ennast rihmaks ja siis hingeldab maas ja ajab suust vahtu välja. Suureks saab, siis hakkab poliitikuks, õpib pensioniks sõnadest lauseid moodustama ja annab elulooraamatu välja.

236m roomamine, vabastiil. Maivõi.

Soundtrack: Depeche mode - Master and servant

Sellest, mis sai tegelikult Mary Poppinsist..

2010-12-16T00:28:00.001+02:00

Lisa Nova lahkel kaasabil ..

Ja maagiline mitte-araabia-või-hiinakeelne sõna on vist supercalifragilisticexpealadocious (pane ise tühikud?) ja mul pole õrna aimugi, mida see tähendab..

Sellest, et PÖFF poetas veel 12..

2010-12-06T01:25:00.001+02:00

Tartu programm hakkab läbi saama. Kohtasin veel neid filme:

EI MIDAGI ISIKLIKKU / NOTHING PERSONAL / Urszula Antoniak

Iirimaa, Holland 2009.

PÖFFi parim film sel aastal. Ilus, aus, individualistlik, lootustandev. Jutuke ka PÖFFI blogis.

Hinnang 9/10.

12.30 / TWELVE THIRTY / Jeff Lipsky

USA 2010
Meeldivalt palju vestlusi ning piisavalt veidrad tegelased. Vaatamise ajal fun, aga üldmulje natuke liiga kerge.

Heietus PÖFFi blogis.

Hinnang 7/10.

ILUS / BIUTIFUL / Alejandro González Inárritu

Hispaania, Mehhiko 2010
Kindlasti vaadatav film, kuid jäi mulje, et kõigega on pisut üle pingutatud: liiga palju teemasid ühte filmi kuhjates ei saa tingimata mitmekordselt parema filmi. Pisut liiga pateetiline, lärmakas ja neurootiline.

Hinnang 5/10.

LIHASÖÖJA AASTA / YEAR OF THE CARNIVORE / Sook-Yin Lee

Kanada 2009

Kerge ja humoorikas film. Piisavalt napakas, et kunagi ehk veel vaadata. Peategelane oli oma miimikaga pisut klounilik, kuid veidral kombel see ei häirinud.

Hinnang 6/10.

ARMADILLO / Janus Metz

Taani 2010

Dokumentaal Afganistaanist, mis jälitas ühe üksuse 6-kuulist vahetust. Dokumentaal on raske žanr, kuid see film kandis vabalt välja ja suunas mu mõtteid vähemalt õhtujagu.

Hinnang 8/10.

KAWASAKI ROOS / KAWASAKI’S ROSE / Jan Hrebejk

Tšehhi 2009

Aeglane, kuid päris huvitava lõpplahendusega film võimu poolt tagakiusatute ja tagakiusajate saatusest. Aeglane ja pisut laialivalguv, kuid mulle väga meeldis peategelase kõne auhinda vastu võttes ("meenutamaks minu ebaõnnestumist").

Hinnang 6/10.

KUSAGIL / SOMEWHERE / Sofia Coppola

USA 2010

Pettumus. Sisu oli teisejärguline ja peategelane sümboliseeris mulle vaid rumalust. Mainisin kolm sõna ka Pöffi blogis.

Hinnang 4/10

RÕHUV ENAMUS / MAJORITY / Seren Yüce

Türgi 2010

Üsna jõhker film karmi isakujust ja tema mõjust oma pojale. Ebaõnnestumine isa silmis, allaheitlikkus poja poolt ja selgrootu voolamine stereotüüpi. Nukker.

Hinnang 5/10

PAABELI POEG / SON OF BABYLON / Mohamed Al-Daradji

Iraak, Suurbritannia, Prantsusmaa, Holland, Palestiina ala,
Araabia Ühendemiraadid, Egiptus 2009
Sealse piirkonna elu ja inimesed näivad kui teiselt planeedilt. Kui kultuurišokist üle saada, siis päris huvitav lugu ühe režiimi tegevuse mõjust inimestele, sh teadmatus lähedaste saatusest ja vajadus lunastuse järele.
Hinnang 7/10.

PÄRIS KOOPIA / CERTIFIED COPY / Abbas Kiarostami

Prantsusmaa, Itaalia, Iraan 2010

Linklaterilik talkfest, kuid tõsisem. Loomulikult olin lummatud. Väike kommentaar ka Pöffi blogis. Tahaks uuesti näha.

Hinnang 9/10.

NÄHTAMATU SILM / THE INVISIBLE EYE / Diego Lerman

Argentina, Prantsusmaa, Hispaania 2010

Ootasin jõhkravõitu kujutust autoritaarsest ühiskonna minimudelist, kuid sain hoopis ühe veidravõitu loo ühe naise hingeelust ja mitte kõige õnnelikumast saatusest.

Hinnang 5/10

KONG 211 / CELL 211 / Daniel Monzón

Prantsusmaa, Hispaania 2009

Särav põnevusfilm mässust vanglas ja ühe uue töötaja sulandumisest kinnipeetavate sekka. Väikestest rumalatest (rasedatest) inimestest hoolimata väga hea film. Haarav ja tempokas lugu, lisaks mõtlemiseks teemasid inimelude väärtuste võrreldavuse kohta ja usaldusest.

Hinnang 9/10.

----

Tartu filmidest sai siis vaadatud vist 22 teost. Olen nõrk. Näiteks kodanik Korsten võttis vist ca 30 filmi.

Takkajärgi tarkusena oleks sellel perioodil puhkus abiks olnud.. Filmide "seedimine", nende kohta lisa uurimine ja kirjutamine toimus enamasti öötundidel ja igahommikune koosolek tööl ei sobinud siia komplekti just liiga hästi.

Nüüd läheb natuke kergemaks. Vist võtan lähilinnades kaks-kolm filmi veel ja siis ongi PÖFF selleks korraks läbi.

Soundtrack : Yann Tiersen

Sellest, et PÖFF viskas veel kuus..

2010-11-29T03:11:00.002+02:00

LUUPALJAS / WINTER’S BONE / Debra Granik

USA 2010

Heietasin Pöffi blogis.

Ilus, ebasõbralik ja nauditav kogemus kuid suurepärasest jäi midagi pisut puudu.

Andsin 8/10.

TOATÜDRUK / THE HOUSEMAID / Im Sang-soo /

Lõuna-Korea 2010

Aasia filmi kohta leebe. Hea teostus ja hästi jutustatud, kuid emotsionaalselt minuni ei küündinud.

Hinnang 8/10.

TAPJA MINU SEES / THE KILLER INSIDE ME / Michael Winterbottom /

Suurbritannia, USA 2010

Heietasin Pöffi blogis. Stiilne film kui võrreldes minu ootustega ja kahe eelmise filmiga jäi nõrgaks.

Hinnang 6/10

R / Michael Noer, Tobias Lindholm /

Taani 2010

Päris hea vanglafilm, kuid kuna see temaatika pole mulle isikikult kuigi lähedane, siis jäi pisut koomiksilikuks.

Hinnang 5/10. EI ole midagi ette heita, aga uuesti vaatama ka ei kutsu.

KUJUTELDAV ARMASTUS / HEARTBEATS / Xavier Dolan /

Kanada 2010

Tõesti, rohkem stiili kui sisu. Nagu Tykweri Kolm, aga huumor on asendunud kaameratrikkide, aeg-luubis-võtete ja intensiivsemate värvidega. Ei midagi, mida kaasa võtta.

Andsin 3/10.

MESI / HONEY / Semih Kaplanoglu /

Türgi, Saksamaa 2010

On vähe filme, mis on minu jaoks liiga aeglased. See oli. mõned ilusad kaadrid, hunnik vaikust ja õlakehitus.

Andsin 3/10, puhtalt pildi ilu eest.

PÁL ADRIENN / ADRIENN PÁL / Ágnes Kocsis /

Ungari, Holland,Prantsusmaa, Austria 2010

Ülekaal ei ole piisav teema, et kolmveerand filmi üksi ära kanda. Surma teema ei köitnud, huvitavaid juhtlõngu ei järgitud, kuid tüüpilisi ja ebahuvitavaid küll.

Hinnang 3/10. Mitte totaalne ebaõnnestumine, aga PÖFFi kava standardi järgi nõrk.

-----

Kolme päevaga 9 filmi on päris kuri tempo (vaatasin ka Housemaid 1960 aasta versiooni), kuid mulle meeldib see elu. Und on küll vaja pisut juurde leida.

Soundtrack: Damien Rice - 9 crimes (live)

Sellest, et PÖFF laekus taas Tartu ..

2010-11-26T15:36:00.001+02:00

.. ja loomulikult lasen ma sellel enda elu üle võtta. Sel aastal eriti kapitaalselt, sest müünud oma hinge PÖFFile, vaatan ma ohtralt filme ja annan neile ära ka mitmed oma PÖFFi-arvamused. Need ilmuvad blogis http://poff.epl.ee/. Usutavasti vähem isiklikul ja vähem lahmival kujul kui käesolevas blogis, kuid ehk on neist selle võrra ka kellelegi rohkem kasu.

Seni nähtuist:

ÕRN ÕELUS / SWEET EVIL / Olivier Coussemacq /

Prantsusmaa 2009 / Panoraam

Heietasin Pöffi blogis. Igati väärt kogemus.

Hinnang 8/10.

KADUNUD MEES / MISSING MAN / Anna Fenchenko /

Venemaa 2010 / Foorum

Heietasin Pöffi blogis. Pisut liiga diip ja absurdne minu maitsele, kuid õnneks enne lõppu tekkis idee, mida see kõik tähendada võiks.

Hinnang 5/10.

KOLM / THREE / Tom Tykwer /

Saksamaa 2010 / 14 Valitud teost

"Lola jooks" režissööri filmilt lootsin palju, kuid pisut pettusin. Tegelikult lugu oli meeldivalt edasi antud, napakaid dialooge, lõbusaid stseene. Hästi tehtud aga liiga kerge ja pärast filmi ei jäänud mõtetesse miski pidama.

Hinnang 5/10.

-------

Soundtrack: David Bowie - Life on Mars

Sellest, et maailmaid on valida..

2010-11-09T00:39:00.001+02:00

Hiljuti avastasin end ühs ooteruumist passimas. Minuni oli järjekorras veel mõni-paar-mitu inimest minna, mistõttu haarasin kotist raamatu ja lugesin pisut.

Klõps – raamatumaailm, Saksamaa.

Taustal registreerisin raadio, “Independent love song”. Klõps! Lambipühapäev kunagi aastate eest.

Klõps. Tartu, tänapäev. Kõrval teeb üks vanamees häält ja annab oma koha järgmisele.

Klõps. Saksamaa.

soundtrack: Darius – Don’t you get the feeling.

Sellest, kuidas disainida mälestusi..

2010-10-31T19:10:00.001+02:00

Hetkeks langetagem pea ja meenutagem Baz Luhrmanni õpetlikku laulukest.

Mõned asjad hääbuvad-kuluvad-kaovad iseenesest. Teised asjad aga jäävad sulle senikauaks sinuga teele (kaasa/ette), kuni sa leiad vajaduse ja otsustavuse teha teadlik pingutus neist vabanemiseks – teha N järjestikust liigutust, mille peamine eesmärk on asjade eemaldamine, täpsemalt nende asjadega seonduva “kohendamine” sinu mälus.

Täna oli selline päev, kus ma haarasin kaks peotäit mälestusi eesmärgiga tuua need turvaliselt enda lähedale. Tükikesed minu enda kujunemisloost, endisaegsetest tundmustest ja mõtetest – kuid paraku ka monument vanale Minale ja tuleviku Minale käe andmise tõttu tehtud ebamugavatele otsustele. Hoidsin seda vana maailma oma käes ja järsku tundsin, et ma TAHAN need mälestusesemed hävitada. Istusin ahju ette, lasin need ükshaaval käe ja silma eest läbi ja viskasin ahju. See on hämmastav, kui kaua säilitavad asjad oma vormi ja välimuse. Leegid on nende ümber ja küljes ja sees, kuid tuli ei võta veel neid endale. Sina aga vaatad rahulikult ja mõtled “Nüüd! Ei. Nüüd! Hmm, Nüüd!”. Kui see omaniku vahetuse hetk tuleb, siis on see nii ilus ja otsustav.

Mis on muutunud? See läbitud rituaal ei eemalda asju mu mälust (vähemalt mitte kohe) ja ma ei tahagi seda. Ega muuda ei tehtud otsuseid ega enda väärtustele varbale astumist vähem häirivaks. Ma ei tahagi seda, sest ma olin ja olen õigel teel mõningasest ebamugavusest hoolimata. Küll on aga need mälestused nüüd isiklikumad, rohkem ja ainult MINU. Millisena iganes ma neid mäletama hakkan, saavad need olema minu mälu valitud, sorteeritud ja usutavasti meeldivad. Ma lepin kadudega ja ekslikkusega. Mis pole võib-olla küll eelpool viidatud laulukesest pärit ridade

“Remember compliments you receive. Forget the insults. If you succeed in doing this, tell me how.

Keep your old love letters. Throw away your old bank statements.

Stretch.”
(“Advice, like youth, probably just wasted on the young” by Mary Schmich)

idee, kuid mulle meeldib minu versioon rohkem. Ma usaldan oma mälu - me saame hästi läbi ja tema senised valikud on olnud head või vähemalt aktsepteeritavad.

Mõeldes analoogilistele mälestusesemetele, siis meenub asi, mille tahaks hävitada, aga miskipärast ma ei tee seda otsustavat ja teadlikku liigutust. Meenub ka asi, mis hävib, kuigi ma ei taha. Ja meenub, et mõnest asjast ei olegi midagi, mille hävitamist võiks kaaluda. Head ja halba vaheldumisi – maailma antud juhuslikkus. Nagu mulle meeldib.

Kaasajas on aga endiselt Apollos üht-teist huvitavat, kuid ei ole vist õige aeg.

Soundtrack: Baz Luhrmann – Everybody’s free (to wear sunscreen)

Sellest, et ma olen trendikas ja hängin ostukeskuses..

2010-10-23T20:35:00.001+03:00

Taaskord leidsin aega tegeleda kaubanduskeskuses jõlkumisega (tervitustega Kevin Smithile). Mall ei olnud muidugi suvaline ega hängimine sihitu, vaid juba traditsioonilise staatuseni küündinud Apollo-Nobel’i külastus. Duubel. Nagu kohvikusse ja loomaaeda, aga meeldivamalt. Ja Tartulikumalt.

Esmalt leidsin omale 35-Jaaguse (harjutamise mõttes peaks sellele viitama kui kahejöurusele?) punase sarja raamatu Robert Walserilt. Punane sari, niipalju kui mulle näppu on juhtunud, on üsna lollikindel valik. Eelmine punasest sarjast lambiost oli Winterson ja pakkus väga positiivse üllatuse. Lambikohtadest lõike noppides tundus hea stiiliga ja paljulubavalt ilkuv. Rääkides lambilõikude põhjal ostu sooritamise või ärajätmise üle kaalumisest – kui Päevaleht tahab uuesti mingi sarja käima lükata, siis nad võiks antud näitest järelduse teha ja raamatuid kilesse mitte pakkida..

Ma küll iga kord mõtlen pärast raamatu väljavalimist, et rohkem riiulitel asju näppida ei tohi, aga kas ma õpin?! Leidsin Spinradi ja ei suutnud seda riiulisse tagasi panna. Kunagi lugesin kogumikku “Suur lõõsk” (oh, kust selle saaks?), mis tekitas piisava usu Spinradi võimetesse, et mitmesajakroonisest hinnast hoolimata pidin ka selle raamatu totra naeratuse saatel kassasse viima. Kahe raamatu korraga ostmine on hea tuju laristamine, kuid ometi: ma tahan just SEDA ja ma saan selle NÜÜD! Vahva!

Ja värskele raamatute omanikule preemiaks chill Nobelis jasmiinitee ja rohelise tee šarlotiga, lugeda Hemingway’d ja kuulata Doors’i. Ei väsi kordamast, et Tartu kesklinnas võiks ka mõni sarnane lugemise-sõbralik ja õdus pesa olla. Mitte nagu Truffe, mis võtab isegi ingveritee eest 30 krooni (ja lisaks jagab teed ääretult ebamugavas koonusjas lähkris). Aga Nobel – 14 krooni eest päris teed, mõnusa väikese kannuga, kus tee tõmbamine ei sega joomist ja tee püsib soe. Au ja kiitus Nobelile eeskuju näitamise eest!

Soundtrack: *Doors* (3 Doors Down – I feel you)

Sellest, et saksa kino jooksis eest ära..

2010-10-16T23:21:00.001+03:00

Saksa uus kino oli paljulubav, kuid paraku läks minust mööda. Kaks päeva võttis endaga kaasa isane minus, kes elas kaasa Eesti jalgpallikoondisele, kaks päeva ei suutnud leida motivatsiooni üldse liigutada (veel vähem linna ronida), üks päev ajatajuta tööd ja edasi oli juba puhas pettumus. Pöffi ajaks peab oma prioriteetide, motivatsiooni ja jäsemetega paremale läbisaamisele jõudma..

Ma ei mandu neegriks. Vähem raha, rohkem aega – mul on lootust. Homme on hea uus ilm. Onju?

---
Daily sheldonism: “We are playing a game here – be serious!”
soundtrack : Gathering – We just stopped breathing

Sellest sakslasest Nanjing’is..

2010-10-08T01:20:00.001+03:00

John Rabe (Saksamaa-Hiina-Prantsustmaa, 2009)

Mäletades liigagi hästi minu optimismi Tartuffi ajal ja selle nukravõitu otsasaamist kui selgus, et saali lihtsalt ei mahu (eeldamata vajadust hingata või liigutada), siis olin seekord otsusekindlamalt pool tundi enne algust Athenas kohal. Selgus, et istekoha oleks saanud ka täpselt tulles, kuid pigem napilt – Saksa Uue Kino avafilm tõi peaaegu täissaali.

Film oli paljuski Schindleri nimekirjalik, kus ärimees tagakiusatavatele mingitki kaitset pakub, kui samal ajal mujal palju lootust pole – enam-vähem sama aeg, kuid holokausti asemel Nanjingi veresaun. Kiusatus valida mugavam ja turvalisem elu, järeleandmine inimlikule süümele ja kahtlustavad pilgud jõupositsioonil olevate isikute poolt.

Kuna filmi põhirõhk oli ajalool, siis ei saanud ma üle võrdlusmomendist PÖFFi raames nähtud filmiga "Nanjing, elu ja surma linn/Nanjing! Nanjing!" (mida sai ka tollal põgusalt kommenteeritud), mis on hiinlaste versioon samast sündmusest. Selles võrdluses, tuleb möönda, jäi “John Rabe” pisut alla. Puudu jäi nii süžees, veenvuses kui ka teostuses. Ehe näide oli näiteks filmimiskohtade valik, kus “John Rabe” vägagi tihti kasutas pimedaid ja kitsaid kiviprahiseid tänavaid, mis oleksid samahästi võinud olla hooletusse jäetud laoruumid vms. Nanjing! seevastu oli kargelt heledam, avatud kaadritega. “John Rabe” ei suutnud kuigi efektiivselt edasi anda kaitsetsooni ideed - tegelased hulkusid kuskil ja enamasti ei olnud aru saadagi, kas see oli sees või väljaspool tsooni või mille poolest kaitsetsoon muust linnast erines.

Ebameeldivaim oli aga regulaarselt tuntav hollywood’ilik puude. Näiteks võib-olla 50+-aastase ärimehe jaoks ei ole tingimata vajalik armastusloo sissetoomine ja selle nimel tegelikult toimunu “kunstiline kohendamine”, sh jaapani pommitajate saatmine üksmeelselt peategelase kallist kaasat kandvat laeva taga ajama. See on lihtsalt ebarealistlik. Nagu ka see, et kõik jaapanlase on ebaratsionaalselt jõhkrad (täpsemalt kõik peale ühe, kes natuke kahtles). Tulemuseks minu maitsele liiga action-filmilik vastasseis heade ja halbade vahel ja liiga vähe tähelepanu sellele, mida see kõik tähendab/tähendas..

Eeltoodud kriitikast hoolimata polnud “John Rabe” halb film. Eriti väärib äramärkimist näitlejatöö, mis jättis mulle üsna positiivse mulje. Põhjuseks polnud vaid Steve Buscemi osalemine, ka peaosatäitja Ulrich Tukur sobis sellesse rolli hästi, nagu ka sõjaväelasi salaja kaitsetsoonis varjav naisterahvas (Anne Consigny) ja tõeline natsionaalsotsialist Mathias Hermann. Meeldejäävate stseenide tipus on sajakonna inimese varjumine pommitamise eest svastikaga hiigellina kaitsvasse rüppe. See oli piltlik meenutus, et sümbolite tähendus ei ole sugugi ühene. Võrdluses hiinlaste filmiga teenis mult plusspunkti ka tsooni haldavate eurooplaste leeri sisevastuolud, sh näiteks Hitleri ja Saksamaa natsiparteiga seoses. Nanjingis hukkunud või kannatanud hiinlaste seisukohast polnud see loomulikult oluline, kuid mulle kui eurooplasele ometi huvitav nüanss.

Filmiväliselt oli meeldiv ka peaosatäitja Ulrich Tukur viibimine seansil ja tema kommentaarid enne ja pärast filmi. Tihti tunduvad sellised näitlejate kaasamised liiga pealiskaudsed ja kunstlikud, tuues kaasa tüütud ja sisutühjad tüüpküsimused eestisviibimise jms kohta. Ulrich seevastu hoidus osavalt igavatest küsimustest ja kasutas mikrofoni humoorikalt ja enesekindlalt ega andnud korraldajale oluliselt võimalustki tüüpküsimuste jaoks. Pisut kurb, et ta hiinlaste Nanjing-filmi oma silmaga näinud ei olnud, tema võrdlus oleks huvitav olnud.

Saksa Uue Filmi korraldajad on keele ja kultuuri tutvustamiseks valinud hea kanali. Kuna enamik filmist ja suur osa diskussioonist toimus saksa keeles, siis mulle meenus, et see on stiilne ja ilus keel (ma tean, et leidub inimesi, kes väidavad vastupidist). Võib-olla ma peaks saksa keele õppimise ebamäärasemast “siis kui suureks saan”-tulevikust pisut lähemale tooma..

John Rabe @ Imdb

Sellest, et Ateena ei ole surnud..

2010-10-05T00:27:00.001+03:00

.. vaid näitab juba õige pea Saksamaalt pärit filme. Nimelt, nagu kuulutustetulp Kaarsilla külje all lubas, tuleb filmifestival: UUS SAKSA KINO. Avapäev Tartus jagab muuhulgas ka Steve Buscemit. Jei.

Kaugel see Pöff ka enam on..

soundtrack: Brenda Lee – I’m sorry

Sellest, et onuraivolik jutustamisstiil on ületamatult lahe..

2010-09-12T20:15:00.001+03:00

Eriti lahe on see siis kui sel on ka mingi asjalik iva sees. Go, RSA Animate!

Neid on veel:
http://www.youtube.com/results?search_query=rsaanimate&aq=f

Oh rõõmu!

Sellest, et Phlebasest on mõeldud..

2010-09-09T12:25:00.001+03:00

Avastasin hiljuti, et mul on Culture-sarjast mitmeid asju lugemata. Näiteks juba 1987 ilmunud (esimene!) raamat:

Iain M. Banks “Consider Phlebas”

Esiteks au ja kiitus raamatu kaante disainerile @Orbit, viltune horisont merel pilvedega on alati hea asi vaadata.

Lugema asudes oli pisut veider mõelda, et just nende ridadega pandi algus Culture-sarjale, mis võinuks ehk tähendada põhiteemast kõrvalekaldumist, selgitamaks kes on mis on kus on miks jne. Ma pean Banksi kui ulmekirjaniku tugevaks küljeks keskendumist tegelastele, mitte lehekülgede kaupa futuristlike asjade kirjeldamisele ja seegi kord osutus mu kartus põhjendamatuks: keskkonna ja tehnoloogia kirjeldused olid osavalt põhiteemasse sisse põimunud ega kaaperdanud kordagi Lugu ennast, vaid täitsid oma rolli – lõid atmosfääri.

Millega Banks ilmselt kedagi ei üllata on võikad stseenid. See pole alati just pluss, aga Consider Phlebas oli selles suhtes tõsine kontsentraat. Kes pole ammu lugenud, siis tuletagem meelde näiteks avastseeni või peatükki “The eaters”. Ma ei taha teada, kui huvitavad võivad olla sellised situatsioonid välja mõelnud mõistuse unenäod.. Mmm.

Pisut häiriv oli ka pidev action. Jah, oli põnev ka, aga tundus kuidagi hollywoodifilmilik. Parimad osad oli ikkagi aktiivsest konfliktist pisut eemal, eelkõige tegelased, nende pinge, kahtlused, plaanid.. Ja loomulikult tehisintellektid ehk Mind’id, kes traditsiooniliselt hiilgavad nii oma nimede, suhtumise kui dialoogidega.

Koondmulje jäi mitte kõige entusiastlikum “hea”. Oli häid hetki ja kujutluspilte, oli põnev lugeda, oli mille üle mõelda, aga see action karjus kõigest üle. Loodud keskkond (Culture, Contact, Minds) on aga võrratu ja puhtalt selle pärast tasub ka see raamat lugemist.

Ma pole veel otsustanud, millise Banksi ma järgmisena lugemisele võtan.. Valik on veel päris suur (jei!). Samas on mul ka üks pisike Bradbury kutsuvalt teiste raamatute peal ..

Sellest, et Ana tegi Lance’ile ära..

2010-08-19T02:20:00.001+03:00

Olen ma juba rõkanud, et mulle meeldib Haapsalu (turistidest hoolimata)? Tõenäoliselt. Hiljuti sai taas kord seal mõned päevad aega veedetud, sest toimus taaskord Augustibluus ja taaskord viisin ma enda sinna kohale ja kogesin kuidas Ana Lance’ile ära tegi (ei, see ei ole kroonika stiilis uudis!)..

Selle aasta vaieldamatu lemmik oli Ana Popovic, kes klammerdumata liigselt tüüpilisemasse bluesimustritesse või mängutehnikasse, pakkus väga meeldejääva esituse: õige ja vaheldusrikas sound, hea vokaal, head lood + mul oli imehea positsioon lava ees;). Väga mõnus oli ka Ana bänd. Bassimees hullas, viskas silda, mängis selili ja pikkis publiku rõõmuks sisse ka näiteks riffe a’la “We will rock you” ja "Smoke on the water”. Väga fun! Eriti arvestades, et ma eelnenud põgusa kodutöö põhjal ei osanud antud esinejast midagi väga säravat oodata. Head asjad on veel paremad, kui nad ületavad su ootuseid!

Traditsiooniliselt oli parimate hetkede seas ka raudteejaama kontsert ja (samuti traditsiooniliselt) Bullfrog Brown. Taaskord üks kodulinna seltskond, mis kunagi pettumust ei valmista. Isegi kui mõned neist on segastel ajenditel habeme ette kasvatanud. Seekord tuli ka plaat koju (autosse). Ja jälle olen rahul..

Päris pettumusteta paraku selgi korral läbi ei saanud. Youtubist kodutööd tehes väga hea mulje jätnud Lance Lopez oli hale vari võrreldes mu ootustega. Kui sa oledki staar ja osav kutt ja suudad kiiresti mängida ja nõuda bändikaaslastelt “mitte ettejäämist”, siis (kurat) kanna see ka välja. Lopez tegi küll trikke: käis publiku seas, mängis väääga pikalt vaid vasaku käega, mängis keelega ja näitas oma näpuosavust vasakule ja paremale ja iga nurga alt,aga muusikaliselt oli esitus selle võrra haledam. Heast bluesist või riff-rokist oli see ikka väga kaugel. Kõige masendavam oli aga Lopezi band, mis ei torganud mitte ühegi originaalse käiguga silma, küll aga ainitise staaripõrnitsemisega. Tõsiselt! Nad vaatasid kitarristi rohkem kui oma instrumente või publikut! Ok, tunnistagem, et kõlbas kuulata, aga pärast Ana Popovici kogemust oli see ikkagi hale. Pettumusest putkasin paar lugu enne seti lõppu linna peale, ostsin kolm pirukat ja kobisin tundmatu kiriku aiale ukerdama ja ämblikke loendama.

Veel jäädvustatud kilde Augustibluusist:

View Full Album

Sellest, et Tartuff andis Haridusega pärli..

2010-08-13T02:40:00.001+03:00

Eile jätsin kõik filmid vahele. Tööl tõmbas rihmaks ja kui raeplats oli rahvast nii paksult täis, et isegi mõistlikku maasistumiskohta ei leidnud, siis lõin käega – filmivaatamine ei ole eesmärk omaette, vaid see peaks olema meeldiv ajaviide. Sorry, aga pea aknast väljas kõõlumine või läbi postide-lillede-patside vaatamine või pidev hõõrdumine vastu inimesi ja nende parfüüme-pudeleid-sigarette ei ole mu ideaalsed filmivaatamistingimused. Oeh. Tartuff vajab rohkem nišifilme, et inimesed mahuksid vaatama. Või lükata tegevusaeg oktoobrisse, et enamik inimesi külmakartlikult eemale hoiaks ;)

Tänane päev, minu jaoks Tartuffi viimane, tõi aga selle aasta pärli..

HARIDUS / AN EDUCATION

Igihaljas ja nii lähedane.. Kuidas leida tasakaalu ettevaatlikkuse ja julguse vahel ? Kui palju elada homses ja kui palju ohverdada seda tänase nimel? Kui ilusama homse nimel on täna raske ja igav, siis kas see üldse kunagi muutub? Homme ei saabu ju ise kunagi, kunagi peab tulema päev ja otsus, et just NÜÜDSEST on oluline täna. Tahtlik, initsiatiivi nõudev otsus. Või jääda tänase ja homse vahele ja saada mõlemast maailmast vaid riismeid? See meenutas väärtuste pidevat konkurentsi: kõike ei saa, mõned valikud nõuavad sillapõletamist, või nõuavad tööd iseendaga, et ümber hinnata oma seniseid veendumusi. Või just vastupidi - usaldada oma veendumusi ja vaadata kahtlustava pilguga, kulm kortsus, sinust möödalibiseivad präänikuid ja veenda ennast, et just nii on parem ja õigem. .. ja tulla toime sellega, et vahel sa eksid.

Ja loomulikult läbivad usalduse-austuse teemad.. mul on nendega vist mingi thing. Tuju läheb heaks kui intelligentsed ja “head” inimesed saavutavad omavahel mittetriviaalse puute. Isegi kui see on ainult filmis.

Ilus film, veatu cast, hästi jutustatud ja ma tahan seda kindasti kunagi uuesti näha. Väga väikeses seltskonnas, väga mugavalt..

Andsin 5/5.

----

Kuna häid asju ei tohi rikkuda asjasse mittepuutuvate (ja eriti küsitava väärtusega) elamuste pealekuhjamisega, siis jätsin hilisõhtuse filmi ära. Ma ei näe, et Emmanuelle võiks parema elamuse anda.

Homme on aga juba augustibluus ja Haapsalu. Mul on palju aega, et sõita aeglaselt ja ükskõik kui suure ringiga. Ja kuulata ohtralt Zep’i.

soundtrack: Led Zeppelin – Achilles last stand

Sellest, et Tartuff jagas esimesi palu..

2010-08-11T04:05:00.001+03:00

See kole suvi hakkab õnneks mööda saama. Toas on võimalik hingata, vajadusel magadagi. Ööd on ka pimedamaks läinud ja Tartuff on taas kohal.. Sel aastal olen ma küll mõnevõrra passiivsem ja olen kahe päevaga vaid 4 filmi näinud. Nuooruses sai ka kaks korda aktiivsem oldud.. oh aegu. Senitabatud filmidest ei ole seda õiget pärli veel tabanud..

Paha Pere

.. oli mu esimene ja tervitasin seda esimesest (istmeta) reast, nina vastu piirdeaeda. See jättis hea mulje, kuigi soomepäraselt (?) raskemeelne. Atmosfäär oli pisut sarnane “Paha maa” ja ”Valkoinen kaupunki” omaga, samuti see näiliselt paratamatu ja pidev allakäik, kaugenemine soovitust-planeeritust ja kommunikatsiooni raskusest. Jutustamise stiil mulle väga meeldis ja pilt oli hea, aga MIDAGI jäi “väga hea”-st puudu. Kahtlustan, et Dani on süüdi. Tegelane või näitleja – seda ei tea.
Andsin 4/5.

MA OLEN ARMASTUS / I AM LOVE

Kui palju korraldajad seda itaalia filmi ka ei kiida, no ei näinud mina seal seda poeesiat ja meisterlikkust. Aeglane, 80-ndate maiguga pilt, meeldejäämatu heli, hunnik seostamatuid stseene (mis nagu taotluslikult vältisid liine ja tegelasi, mis mind huvitasid), tegelased, keda ma ei mõistnud, ja sekka mingi seebiooperilik rikkuseihalus ja pseudodraama. Tuleb möönda, et mõned stseenid olid tehniliselt võttes ka head, aga need ei suutnud muuta fakti, et ma ei põrnitsesin kella sama palju kui filmi. Mis ei ole iialgi kompliment filmile.
Miinimum hääletussedelil on 2/5 ja eeldasin, et kuna ma ikkagi suutsin lõpu ära oodata, ju ta siis veel madalamat hinnet polnudki väärt.
Andsin 2/5.

MIKMAKID / MICMACS

Prantsuse komöödia? Tehniliselt väga ilus, kui komöödial on väga raske olla pärl, sest ta on kerge ajaviide, mis pärast tiitreid enamasti midagi ei paku. Antud teos oli ses osas tüüpiline – polnud paha, aga ma ei usu, et ma selle filmi peale mõelda tahaks või kibeleks uuesti vaatama. Stiili ja visuaali poolest oli sarnaseid jooni tabada näiteks filmidega “Amelie”, “Vidocq” ja “The city of lost children” (mida ma küll mäletan pisut kehvasti). Samuti ei saa jätta märkimata, et antud filmi huumor oli minu jaoks pisut lihtne/labane ja läks üsna kiirelt tüütuks.
Mul polnud sedelit, aga kui oleks hinnanud, siis oleks usutavasti andnud 3/5.

LAHKUMISED / DEPARTURES

Aasia kino näib alati balanseerivat huvitavalt teistsugususe ja liiga teistsugususe vahel. Jaapan tundub selles osas mingil põhjusel pisut usaldusväärsem kui Hiina või Korea vms. “Lahkumised” jättis hea mulje, kõndides ja puudutades mitme nurga alt austuse mõistet: kuidas see tõmbab inimesi üksteisele lähemale või hoiab distantsil (samas lahti laskmata). Läbi käis ka väikesed niidid eneseusalduse teemadel ja loomulikult surma teema (mida ma suutsin hämmastaval kombel peaaegu mitte märgata). Positiivsena jääb meelde veel tegevuspaik ja need uduga kaadrid, sagedane tšellomängimine ja muusika ning jaapani keele veidralt meeldiv kõla.
Andsin 4/5

Huh, aga nüüd on küll uneaeg, sest homme on ikkagi tööpäev ;)

Sellest, et keskendumissõltlasi on mujalgi..

2010-07-29T17:40:00.001+03:00

Pole ammu raamatutest kirjutanud. Kuna ma olen nii konservatiivne, et ei saa traditisioone murda (mis on ka huvitav teema, aga sellest paraku praegu ei heieta), siis kommenteeriks põgusalt ühte hiljutiloetud raamatut:

Iain M Banks “The player of games”

Loomulikult ei olnud see mu esmakohtumine selle teosega, kuid esimene kord inglise keeles lugeda. .. ja esimene kord OMA raamatust lugeda. Ma tean, et see viimane argument on uuestilugemise ajendiks pisut ebaratsionaalne, kuid õige friik leiab igale veidrusele põhjenduse. Näiteks minu jaoks on raamat pärast ostmist minu oma alles siis kui ma olen seda lugenud. Raamat ei ole vaid sõnad, mille see või teine autor on kunagi kirjutanud, vaid midagi enamat – kaaslane. Õiguslikult võib see pärast ostmist olla küll minu, aga kuni ma ei ole piisavalt palju aega temaga koos veetnud, on ta külaline. Võõras. Mistõttu ma tegelikult tunnen pisut ebamugavust, et päevalehe sarja ajal sai raamatuid ostetud kiiremini kui ma neid lugeda jõudsin, osa on siiamaane lugemata ja see teenib mult regulaarselt iseendale peavangutuse ja etteheitva kulmukortsutuse.

Kuna eelmisest Mänguri lugemisest oli mõnevõrra palju aega möödas, siis ma oluliselt palju detaile ei mäletanud - mälu puudumine on vahel eeliseks. Mitmed pildid ja momendid olid väga tuttavad, kuid huvitav oli sellegipoolest. Mis mulle Banksi teostes alati on meeldinud on see loomulikkus, millega kujutatakse harjumuspäratuid asju. Mitmed ulmekirjanikud on oma futuristlikest gadget’itest ise nii vaimustusest, et need saavad rohkem tähelepanu kui peaks. Banksil sellega probleeme ei ole ja olgugi, et maailmad on alati veidrad ning täis veidraid asju ja kombeid, siis Banks käsitleb neid nii loomulikult ja möödaminnes, et need täiendavad käsilolevat lugu. Seejuures teevad seda hästi.

KR rõkkas selle raamatu kohta (kergelt liialdades), et seda võiks pidevalt lugeda (piibliks?). Kahtlemata oli tegemist hea lugemisega, aga nii sügavat muljet see mulle ei jätnud, et kohe uuele ringile minna. See ei ole 10 lk kaupa lugemise raamat, kuid paraku selles rollis ma teda tarvitasin. Need, kes võtavad selle raamatu ette ja saavad kohe kaanest-kaaneni läbi lugeda, saavad loomulikult palju parema elamuse. Seda efekti võimendaks ka minu arvates peategelase üks põhiväärtuseid – keskendumisvõime, mis jätab kogu muu maailma väljapoole, lahendamaks vaid konkreetset mängu/probleemi/ülesannet, seejuures lahendus ise osutub vähemoluliseks kui selle leidmise protsess. Sellise keskendumise saavutamine on ilus, see on ülim tunne ja Banks andis seda päris hästi edasi. Raamatulugemisel samaväärne keskendumine suurendaks seda äratundmist veelgi..

Ei saa ka jätta mainimata raamatus esinevad huumorit, mille parimateks pärliteks olid minu arvates pea kõik nüansid drone’ide ja Mind’idega seoses. Näiteks laevade nimed on juba väärtus omaette, näiteks:

Just Read The Instructions
Limiting Factor
Gunboat Diplomat
Unfortunate Conflict Of Evidence
So Much For Subtlety

Mingi kogumik culture-sarja raamatutes kasutatavatest laevanimedest on ka wikis.

Loomulikult Banks kaldub vahel ka pisut brutaalsustesse, aga see on vist osa stiilist ja ei ole üldjuhul häiriv. See on umbes nagu vägivald mõnedes koomiksilikes filmides (Sin City, Pulp Fiction jne).

Kulmukortsutuse teenib ära ka veel üks Culture-sarja raamat, mis riiulil (ah, keda ma petan? pärandal!) oma järge ootab..

Soundtrack: Alien Ant Farm - Attitude

Sellest et augustiks saab eeltööd teha..

2010-07-19T16:50:00.001+03:00

Kus on eesti suvi? Ei taha seda praadimisilma, tahan 20 kraadi ja tuult ja regulaarseid sademeid. Juuli on olnud liiga surmpalav, et puhatagi. Kontoris on vähemalt konditsioneer..

Vigin tehtud, nüüd reklaam. Lopez tuleb augustibluusile.. Olen siin mõned päevad kuulanud ja tõsine WOW-efekt: ta on hea, kiire, kuid meloodiline. Steve Vai meets BB King. Nagu Jimi Hendrix aga parema vokaaliga. Erinevalt teistest nobenäppudest näib ta suutvat ka kiiresti mängidest ikkagi lugu mängida, mitte lihtsalt võimalikult kiirelt sõrmi liigutada. Wow. Ootan augustit.

Btw, kui keegi tahab ühineda Haapsallu minekul, siis andke teada, ruumi on. (Ja ei, ma ei siuna praegu).

sountrack: slow blues, ofc.

Sellest, et teletupsumaa sai viienda linnukese ..

2010-07-06T02:39:00.001+03:00

Aastast 2006 olen igal suvel ennast ühel juulikuu nädalavahetusel Vana-Vigalas Hard Rock Laagris leidnud, kus karvased ja sulelised kogunevad ja kaks päeva mängitakse ohtralt elusat kurimuusikat. Nii ka sel aastal, hoolimata jalgpalli MM veerandfinaalidest ja tavapärasest mõnevõrra vähemhuvitavast esinejate nimistust – olin kohal.

Seekord oli siis lineup selline:

REEDE, 2. juuli
16:00    Paean
17:00    Saviours (usa)
18:00    Goresoerd
19:00    Black Cobra (usa)
20:00    Evestus
21:00    Pedigree
22:00    Weedeater (usa)
23:00    Demonical (swe)
00:00    Finntroll (fin)

LAUPÄEV, 3. juuli
12:00    Kantor Voy
13:00    Lassie The Cat (lat)
14:00    Sõjaruun
15:00    Cantilena
16:00    One Dollar Project
17:00    Ocularis Infernum (lat)
18:00    Crionics (pol)
19:00    Recycle Bin
20:00    Mad Sin (ger)
21:00    Throes of Dawn (fin)
22:00    Metsatöll
23:00    Horricane
00:00    Mayhem (nor)

Positiivset sel aastal ?

Ilm – suurem suvi kui Eestile enamasti antakse. See on kusjuures igal aastal nii olnud, et Tartust lahkudes ja teel sajab vihma ja kohapeal on suvi. Sel korral isegi nii suur suvi, et ma isegi hetkeks kartsin, et rohkemeksponeeritud kehaosad nagu nägu ja käed võiks ära põleda.. Mingi päikesekreemi kasutama ma ju pea kunagi ei vaevu :P

VIhm oleks muidugi ka tore, aga niiväga kui mulle ka meeldiks mudas hullata, ei tundu see mitte universaalselt hea. Eriti kui vihma peaks tulema kõik 2,5 päeva järjest, mis vist juhtus kunagi Rabarockil..

Väike valik positiivselt meelde jäänud esinejatest:

Saviours – Usa punt, kvaliteetne ja samas kuidagi pretensioonitu. Just selline kraam mida laagrist ootaks.
Weedeater – taas USA. Kui imago kahtlane meelemürgilembus kõrvale jätta, siis sound oli mõnus. Mittekiire ja jõuline – that’s the way I like it. Ehe näide sellest, et kolm instrumentalisti on täiesti piisav ja ei ole vaja kuut kitarristi üksteisest üle mängima..
Evestus – päris mitme bändi korral häiris mind eristumatus lambisuvalisest mörr-bändist, siis Evestusel sellega ilmselgelt probleeme ei olnud. Lisaks napakale muusikale (dramacore :P) olid tegelased ka show’ga vaeva näinud, tehes näiteks rohkem kostüümivahetusi kui läti eurolaulikud, püüdes tähelepanu lugude vaheaegadel vaheshow’dega, jagades publikule nänni jms ;) Väga fun!
Kantor Voy – rahulikum bänd teise päeva alustuseks, soliidne lead-kitarr ja päris hea sound. Peaks täitsa kunagi lisa uurima.
Metsatöll – No ei saa ikka maha salata, et töll on kvaliteetne live-band. Seekordne live oli imho minu nähtuist üks viimaste aastate õnnestunumaid. Hea tasakaal vähetuntud ja vanade lugude vahel. Kui isegi nende halval päeval suudavad nad ok olla, siis õnnestunuma live korral on nad suisa meeldivad.

Negatiivset ?

Ma ei hakka siin praegu näpuga näitama ja siunama nende inimeste pihta, kes ära hüppasid ja tulemata jätsid, kuigi võiks. Vähemalt autosse leitud suvalised asendus-kuriinimesed olid täitsa toredad. Samuti oli traditsiooniliselt kohal KK oma peredega, kes sisustasid ka paar hetke..

Mayhem – nii “norra metal” kui olla saab, kirikupõletamiste, pealuude, poomisnööri, vere imiteerimise jms. Muusikaliselt üsna mittemidagiütlev. Seda kurvem, et algselt tulema pidanud Rotting Christ tundus palju-palju huvitavam. Dämit.

Fotod. Kui eelmisel aastal oli võimalik karvastest mööda hiilida ja otse lava eest oma pildid teha, siis nüüd seda õnne enam ei olnud ja pidi pildi saamiseks rämezuumiga läbi käte-peade-juuste trügima. Loomulikult jättis see jälje teravama pildi saamisels vajalikule avale/säriajale/ISO’le ja paljud lootustandvad kaadrid läksid pisut vasakule ära. No samas on Kaidost ka võimalik aru saada – press on profid ja muud on ju lihtsalt turistid. Pööbel tulebki hoida tara taga ..

- - -

Selleks korraks siis seljataga. Huvilised kaegu ka teisi pilte @ skydrive:

View Full Album

Järgmine muusikaline laagripeatus ilmselt Augustibluus & Haapsalu, pilet istub mul juba laual. Praeguse seisuga on potentsiaalsetele kaashuvilistele autos veel ruumi. Kes on huvitet, see andku teada..

Sellest, et on jagada kutsikaid..

2010-07-01T01:42:00.001+03:00

Õel on maal hetkel rohkelt koeri. Rohkem kui pikas plaanis oleks mõistlik või jaksaks toita. Nimelt õnnestus teenekal esikoeral maha saada 7 kutsikaga, kellele oleks nüüd vaja uut omanikku .. kuulujuttude järgi on 3 jaoks huvilised olemas, aga päris mitme saatus on veel ebamäärane.

Täpset vanust peast ei tea, aga väga enesekindlalt nad ringi veel ei jookse, tatsavad ema läheduses – karvased kohmakad pätakad.

.. ja traditsiooniline üleskutse: kui sa tead kedagi, kes võiks olla huvitatud, siis jaga sõna/linki. Ma jagan hea meelega vastu omaniku telefoninumbrit/meiliaadressi.

Esmanädalaid veedavad need pätakad üsna Tartu lähedal - Tabivere vallas.

Veel klõpse pesakonnast ja esivanemast siit albumist.

Sellest muusikapalast: “I put a spell on you” ..

2010-06-26T15:55:00.001+03:00

Sattudes mitte esimest korda uurima 1966. aasta muusikalisi saavutusi, komistasin taas selle loo otsa. Nina Simone versioon on küll aastast 1965.. napikas, kuid ma ei lasnud sellest ennast segada, sest lugu on hea. Seda enam, et erinevaid aastanumbreid (ja artistinimesid) saab sellele loole lademes kõrvale panna..

Originaal on Screamin’ Jay Hawkinsi poolt lauldud 1956. aastal. Btw, wikipedia andmetel on suitsetava pealuu nimeks Henry ;)

Juba mainitud Nina Simone versioon (1965):

Creedence-stiil on ka maruhea (1968):

Kaasaegsemat? Kuidas oleks Pink Floyd’ile sarnaneva soundiga (1992)?

Veel kaasaegsemat ? Katie Melua, ilmselt üsna hiljuti.. 2007 ?

Btw, wiki kirjeldab veel hunniku artiste, kes on oma versiooniga maha saanud, sealhulgas näiteks Marilyn Manson, Või Jeff Beck & Joss Stone, Eels jpt.. Ja muidugi mitmeid koledaid ja koledamaid klubiversioone.

Soundtrack: mis sa ise arvad ?

Sellest, et kuubikuruumid on vahel nii õpetlikud..

2010-06-22T10:50:00.001+03:00

Au ja kiitus heale seltsimehele, kes on koondanud Veridian Dynamics reklaame. Vaata ja õpi:
http://www.daveandthomas.net/2010/01/19/five-great-veridian-dynamics-commercials/

Kui sa ei saa mingil põhjusl üldse aru, mis toimub, siis väike vihje on siin.

Jah, see on on reklaam.
Jah, reklaam on paha.
Jah, mul võiks olla kolmas Jah
.. ning jah, mul ei ole seda. (tugrikud Phil'ile, kes on geenius. Päriselt ka.)

Sellest, et mul on oh-trilemma ..

2010-06-13T01:03:00.001+03:00

Mul ON VAJA Jethro Tull’i kuulata! Sinna juurde sobiks ka muu keskkond kui see igapäevane tuba või tänav. Tõenäolisemalt tähendab see (edukalt liikluskõlbulikuks tunnistatud) mitme-rattalist ja ärasõitmist. Kuidas nimetatakse patoloogilist äratahtmist, vajadust teel olla ?

.. ja jalgpalli MM on alanud, kuid ma ei tea, kas ma tahan mänge näha või äras olla. Ma vist ei saa mõlemat.

.. ja pisut tööd tahaks ka teha, aga see teeb elu juba õige keeruliseks. Mõnest asjast lihtsalt tuleb loobuda.

Oh, keeruline!

Sellest viginast Olemise ja Näimise üle kaslaste näitel..

2010-06-10T00:54:00.001+03:00

(tundmatu päritolu/copyright, kuid net on seda pilti ja selle modifikatsioone täis)

Bla-bla-bla, usu endasse jne. See pilt häirib mind peamiselt kahel põhjusel..

Esiteks, see ergutab inimest ennast petma. Kui sa ikka ei ole lõvi, siis parem ole sellest teadlik ja käitu vastavalt, muidu esimene ettejuhtuv hüään öögib su oma poegadele õhtuooteks. See ei ole tervislik ka ilma kujunditeta. Kedagi ei huvita, mitu meetrit jõudsid sa “uhkelt” kõndida enne seedumisprotsessi algust.

Teiseks, mind häirib küsitava olemasoluga vääruste lärmakas reklaamimine. Eeltoodud pilti imetledes on väga kerge astuda järgmine samm – püüda ka teistele näida samasugune kui sa ennast peeglist näha tahaks. Teiste petmine on muidugi ka halb, aga kuna mingi protsent inimesi saab nagunii ühest või teisest asjast plaanitust teistmoodi aru, siis see pole nii halb kui enda petmine - suurt vahet ei olegi. Samas alati on ka neid (paraku sinu jaoks olulisemaid) inimesi, kes on taiplikumad ja näevad tõesemat pilti:

pilt siit: http://www.ihasafunny.com/tag/disguise/

Ehk siis mitte ainult suvaline kass, vaid totra parukaga noname-kodukiisu, tegemas nõudmisi ja demonstreerimas habrast illusiooni kontrollist olukorra üle. Lärm ei taga autoriteeti ega tulemust. Selle püüdlemine klounimütsi ja parukaga pole naljakas, vaid .. njah. Ja seda juhtub.

Ennemuistsel ajal kui ma veel noorem olin kui praegu, siis ma mõtisklesin muuhulgas ka valiku peale:
kas pigem olla parem, kui ma näin, või näida parem, kui ma olen?
Ma valisin siis ja valin nüüd esimese variandi ja võimaluse positiivseteks üllatusteks, sest see tundub ausam nii mu enda kui inimeste vastu, kellega ma suhtlen. Näimine on tühine võrreldes olemisega.

Hea inimene, kes sa mind tead! Kui mingil ajahetkel X näin ma sulle liiga lõvina, siis tule, pane mulle käsi õlale ja tuleta meelde, et “siinkandis ei ole päris lõvisid!” - isepäine kass on mulle hingelähedasem ja piisavalt hea.

Soundtrack: Counting Crows – Mr Jones

Sellest, et paastun, kuni näen, mida tahan..

2010-06-07T00:24:00.001+03:00

On saamas nädalavahetuse traditsiooniks külastada Apollo raamatupoodi (ning olla hea klient) ja kohvikut Nobel, haarata kann teed ja lugeda miskit, mida ma seljakotis kaasas tassin. Sel korral Michael Ondaatje “Inglise patsient”.

Ma arvan, et ma pole kindlasti ainuke, kes on kõigepealt näinud sel teosel põhinevat samanimelist filmi, kuid nagu vanarahvas (või bibliofiil või kesiganes loominguline üksus) teab ütelda, siis never judge a book by it’s movie. Kui film jättis mulle üsna sügava mulje, siis raamat tõmbas ennast liiga aeglaselt käima ja kirjanikuhärra hüppeid ajas ja ruumis ja tegelaste vahel oli kohati üsna raske jälgida. Uus lõik tõi ilma täpsustuseta uue mina-tegelase sagemini kui mulle oleks meeldinud. Kelle täpselt ja mis aega, ei selgunud vahel isegi samal leheküljel, rääkimata samast lõigust. Sama muster kordus ikka ja jälle.

Arvatavasti olen ma veider või lihtsalt konservatiivne, aga ma eelistan raamatuid, kus kirjanik suunaks vormiga lugejat samastuma maksimaalselt ühe tegelasega. Mitme tegelase siseelu teadmine on nagu säästuseiklus, “N-in-1”-raamat, ütleks isegi sohk. Lugeja saab liiga palju informatsiooni ja peab tegelastele kaasaelamiseks rohkem pingutama, et neile mitteteadaolevat informatsiooni unustada.. Muidugi on raamatuid, mis kannavad selle võtte oluliste kaotusteta välja või milles see on osa eesmärgist, meenub näiteks Liblikapüüdja. “Inglise patsient” sisaldas küll huvitavaid tegelasi, kuid see oleks olnud palju parem, kui Ondaatje oleks suutnud tegelasi rohkem “väljastpoolt” vaadelda ja usaldada maailmapildi loomine rohkem lugeja hooleks.

Isiklikku pettumust tõid ka naissoost peategelased, kes ei olnud küll nii häirivad kui hiljutikirutud Hemingway naised – Hana ja Katharine olid vähemalt isiksused, sealjuures omapärased. Paraku minu jaoks kaugemad kui aktiivselt kajastatud meestegelased. Sellest oli pisut kahju.. Aga võta nüüd kinni: kas selline arvamus iseloomustab nüüd rohkem mind või autorit ?

Ma olen küll rohkelt kurtnud, kuid pole saanud mahti mainida, et see raamat ikkagi meeldis mulle, eelkõige tänu säravamatele tegelastele. Kõrbe võiks austavalt peategelaseks tõsta, sest see oli läbiv teema, koheldud austuse ja põhjalikkusega ning isikustamise lõhna oli kindlasti tunda. Võib-olla ka krahv Almasy tõttu, kes äratas minus austust, mind tundvatel inimestel pole kindlasti kuigi keeruline mõista, millistel põhjustel. Samuti haaras mind kaasa Caravaggio, tema lihtsus ja idealism, muutus ja muutumatus. Kip ja tema tagasihoidlikkus, “tunnel vision” ja distantseerumine. Ja Madox, kes sai tähelepanu küll napilt, kuid meeldejäävalt.

Meeldiv oli kohata rohkelt raamatusõbralikkust. Tegelased lugesid, neile loeti ette, kandsid lemmikraamatuid kaasas, kirjutasid teiste raamatutesse vahele ja omi raamatuid. Tsiteeriti-viidati ka rohkelt kultuuri, geograafia, ajaloo valdkonnast, pisut rohkem kui ma mõistsin või ära tundsin ..

Mul on hea meel, et ma nägin enne raamatulugemist filmi. See aitas luua mitmeid seoseid, saada üldpilti ja kujundas mu nägemust tegelastest (sealjuures Ralph Fiennes ja Willem Dafoe andsid tegelastele automaatselt isegi oma näo). Raske on hinnata, milline oleks olnud mu arvamus või saadud elamus ilma mälestuse ja seosteta filmist. Ma arvan, et igal juhul see raamat väärib lugemist, võib-olla isegi kunagi ülelugmist. Film aga väärib kindlasti ülevaatamist.

Sellest, et ma ei lähe Tallinnasse, mkm…

2010-06-02T22:13:00.001+03:00

Eile tulin koju läbi vihma. Lisaks sellele, et vihma käes olemine on hea (eriti kui soojem ja kuivem koht kuuma teega on poole tahtmise kaugusel), kohtasin ma Hurda pargis abieluõnne büroo ees katuse all orkestrit, mis niipea kui ma nendeni jõudsin, alustasid etteastet “Kauneim linn on eestis Tartu”.

Elu on vahel ikka väga chill.

Sellest, et kõik lõppeb äras..

2010-05-23T22:09:00.001+03:00

Meistrite Liiga hooaeg selleks korraks siis läbi. Mul on küll imelik tunne nii ütelda, aga mul on hea meel, et Milan võitis. Mulle pole kunagi itaalia-hispaania rahaklubid väga istunud ega brasiilia “superstaarid” ega “park the bus” võistkonnad, aga olles näinud õige mitut Milani mängu – see ON sümpaatsete mängijatega meeskond. Ja mul on hea meel, et Maurinho edestas van Gaali ja Sneijder Robbenit. Mind isegi ei huvita, kes neist kellest parem on, kuid subjektiivsed meeldimised ja mittemeeldimised ütlesid, et finaal lõppes nii nagu pidi. Säh mind, ratsionalisti!

Pärast finaali tekkis paha tunne, nagu oleks Meistrite Liiga finaali pärast nädalavahetus passiivseks jäänud. Seega siis pakkisin ja pisut pärast keskööd olin juba teel ärra. Öösiti sõitmine on endiselt mõnus, kuigi laupäeva öö on selleks üks halvimaid, sest piduinimesi on päris pikalt liikvel, eriti linna(de)s ja nende lähiümbruses. Kesklinna Statoil/Mac klaasipesuks-rehvirõhu kontrolliks polnud ka just toredaim koht olemiseks.. Pff.

Kuna mul konkreetset sihtkohta ei olnud, siis liikusin äikesepilve taga ajades põhja poole (mis on raske, sest teede suunad kipuvad ilmast mitte hoolima), soundtrackiks klassikaraadio, kust tuli üllatavalt meeldivat (koori-)muusikat. Pisut sünget, aga selle vastu on mul harva midagi ;) Kui sa ei tea kuhu sa lähed, siis ei saa sul ka kiire olla, seega nautisin rahulikku kulgemist ja püüdsin ristmikel teeotsade aurat tunnetada ..

..ja ette jäi Emumäe. Ennastohverdavalt lükkasin end võssa sääsekutsikate vahele ja otsisin vaatetorni üles. Nad tahtsin küll mult 5 krooni saada vaatetorni külastamise eest, aga kuna nad ei pakkunud mulle ei piletit ega brošüüri (mis ei olegi väga ootamatu kell 3 öösel vastu pühapäeva), siis ma jätsin alatult maksmata. Roigastest onn oli ka väga lahe. Isegi tuld oleks saanud teha, sest onnis oli tulease võimsa metallst sädemetepüüdjaga ja okstest-kändudest tugitoolid ;)

Hulkusin ka Päikeseonni juurde (endiselt trotsides sääskede horde) ja vähemvõsasemas suunas edasigi, sest maastik ja ilm olid mm-mõnusad. Mul oli päris kahju, et pärast peab auto juurde tagasi tulema.. Peaks muretsema omale hea seljakoti ja juhiilubadega sõbra: siis saaks lihtsalt juhuslikult suuna valida, ära astuda ja 24h hiljem paluda kellelgi mind teeristilt X üles korjata.. kuhu iganes ma siis ka välja ei jõua. Umbes nii nagu kunagi Hiiumaal sai tehtud, kuid ilma eesmärgita ja nii, et magamiskott kuivaks jääks..

Eriti lahe oli aga ööbimiskoha leidmine. Nimelt kui kella 5 ajal uni hakkas tulema, siis nägin ühte rohtunud teed Tammiku bussiposti taga põldude vahele künkast üles ronimas ja sain hea inimtühja koha magamiseks ja raamatulugemiseks. Hiljem avastasin, et Isegi minu iidne Regio auto-atlas ütles selle Vaatekoha olevat (kuigi täna sellist pinnasrada sel kaardil enam teena ei kajastaks ;)). Ei ühtegi inimest/maja magamaminnes ega ärgates.

Btw, hääletaja oli ka tore: meeldivalt rahulik/tagasihoidlik, kuid näis intelligentne ja enesekindel. Selline.. aristokraatlikkus.. meeldib mulle. Hakka või uskuma, et inimesed on ilusad ja head!

Meenutatavad kohad:

Saadjärv
Emumäe, Salla, Tammiku
Simuna, Väike-Maarja, Kiltsi

Soundtrack: Louis Armstrong & Ella Fitzgerald - Summertime

Sellest, et maailm jäägu päästmata..

2010-05-13T21:24:00.001+03:00

Leidsin laualt raamatu. Taas üks kaval võte, kuidas juhuslikku päeva ilusamaks teha: mitte panna raamatut kohe riiulisse (või viia omanikule tagasi), vaid jätta mõneks ajaks lauale, et sa saaksid suvalisel hommikul pärast ärkamist kaant puudutada või pärast tööd avastada. See pole isegi endapettus, vaid pigem midagi Baz Luhrmanni sõnumi sarnast: “.. recycling it for more than it’s worth.”

Raamat, muide, oli Susanna Clarke “Jonathan Strange & härra Norrell III”. Mõnus lugemine pisut saamatutest võluritest Inglismaal, kes püüavad maagiat taas ausse tõsta. Lisaks sellele, et see sari sobis mu inglismaa-sõbralikkusega, sisaldas see paraja doosi ka jaburust/kaost ja huumorit, mis meenutas pisut Jonathan Stroud’i Bartimaeuse triloogiat. Väga mõnus oli ka ajaloolised faktide, loo põhiliini ja haldja-lugude pidev sidumine üheks terviklikuks (alternatiiv-)ajalooliseks jutustuseks. Sellise terviklikkuse vastu on mul väike nõrkus..

.. ja ei mingit tüütut maailmapäästmist. See on fantaasiakirjanduse puhul paraku alati raske hetk. Kirjanik peab ikka väga särav olema, kui ta tahab lasta tegelastel maailma päästa. J.R.R.Tolkien oleks võinud ka seda teada..

Hmh, pisut offtopic, aga laual oli ka teatripilet Tartu Uue Teatri etenduselt “Peeter Volkonski viimane suudlus”. Kogemata. Kui keegi tahab Lindgreni “Meisterdetektiiv Kalle Blomkvisti” Volkonski kuuldemänguna kogeda, siis käige kaege ka. Mitte-Lindgren minuga ei rääkinud, seega ma oleks eelistanud laualt leida ainult seda kaarnapildiga raamatut.

Soundtrack: Pink Floyd – Brain damage & eclipse

Sellest et Prima Vista tuli raamatutega..

2010-05-07T00:10:00.001+03:00

Kui noor .net-huviline minus kurdab erinevaid vaevuseid, siis mul on vähemalt hea meel, et muu maailm mu ümber pakub häid asju. Täna näiteks päikest ja Prima Vista’le kohaselt raamatuid. Ma küll tean, et rohkem kui 1 raamat päevas osta on patt, aga see juhtus kogemata! They made me do it!

Esimese raamatu ostmine oli hea müügitöö tulemus. Sirvisin heldinult Roger Zelazny Amberi sarja 7.(?) raamatut, kui müüja-tüüp asutas Asimovi “Teraskoobaste” pihta ja tuletas oma jutuga mulle meelde seda, kui lahedad on muidu terviklike teoste vahel jooksevad seosed ja neist kujunev oma lugu. Ma olen Asimovilt vaid mõned Asumi asjad ammu lugenud, mis jätsid päris hea mulje. Lisaks minu tervikliku maailma ihalusele tuli kõrvale väike flashback arutelust, kas Sheldon Cooper on robot või mitte.. ja siis ma olingi raamatuomanik. Ma mõtlesin: “tehtud”. Aga see oli alles päeva esimene.

Teise leti ääres sattusin ühe aktiivse naisterahva tähelepanu alla, kes nähes mu käes Margaret Atwood’i raamatut, jutustas mulle õpetliku loo sellest, kuidas nad kiirustasid tõlkega, et Atwoodi uus raamat ikka valmis saaks seks ajaks, kui Atwood ise Tartusse tuleb. Aga ta ei tule. Seevastu oli seal tõesti suht hea hinnaga päris mitmed tema raamatud. Ma ei usalda Atwoodi nii palju, et ma ostma oleks hakanud. Pealegi ma ju juba ostsin ühe raamatu, pidagem piiri! Küll aga meenus ka üks Atwoodi-huviline tore inimene.. küllap ta on ise kursis.

Siis märkasin, et Utlib sees on ka mingi sagin – hunnik kasutatud raamatuid müügis. Loomulikult tuleb randomijumalale võimalus anda ja vähemalt pisut sirvida (sest see on hea!). Kogemata poetasin ühele müüjale, et Steinbeck’i vastu oleks huvi. Vanamees ühmas, et Steinbecki peaks tal ikka vähemalt kastitäis olema. Oops. “Me tusameele talv” ? olemas. Pisut aega sobramist, “Teekond Charley’ga”? ei ole. Veel sobramist, kuid kastitäis varjas ennast kiivalt teiste kastitäite seas. Aga Charley-raamatust ma olin kuulnud .. Steinbeckis ei ole ma veel kordagi pettunud, seega - müüdud, 45 kohalikku rahaühikut. Kunagi tahaks Vihakobaraid ka leida..

Kolmas raamat tuli ka. Ootamatult. Pargis oli Bullfrog Brown kontsert ja Andres Roots esitles ühtlasi oma luulekogu. Kuna ma olen neid nüüd juba üsna mitmel korral esinemas näinud ja mul pole mitte ühtegi nende plaati ja blues OLI hea (külmetamisest hoolimata) ja kontsert oli tasuta, siis ma leidsin, et tulgu ka kolmas raamat. Olin esimene ostja, ma loodan, et mitte ainuke. Eestlased on alati hea publik olnud – aitäh meile, et me kohe laiali ei läinud.

Et pisutki oma to-read-nimekirja leevendada lõpetasin päeval erinevates kohtades linna peal Ernest Hemingway “Hüvasti relvad” lugemise. Atmosfääri oskab ta hästi kirjeldada, tegelaste kerge-hoolimatu hoiak oli kohati pisut tüütu, aga päris hästi kirjeldatud. Seevastu see Hemingway kujutatud ideaalnaine oli küll hirmus - ebastabiilne, allaheitlik ja mitte just kuigi kirgas naisterahvas. Uhh. Selle “paja” kirjanikest eelistan ma ikkagi Remarque’i.

Sellest, et minust võib mingi positiivne jupp saada..

2010-05-02T23:32:00.001+03:00

Kontranäiteks täna vestluses läbikäinud tähelepanekule, et blogiveergudele kipub jõudma kerge vigin aga mitte kerge rahulolu, tunnistan ausalt ja avameelselt midagi positiivset. Näiteks seda, et see nädalavahetus kuulub aasta parimate sekka..

Reedel leidus seltskond vaatamaks küll juba nähtud, kuid endiselt omamoodi häid linateoseid Requiem for a dream ja Magnolia. Pole just kuigi tüüpiline algus postiivse jupi nädalavahetusele, onju ? ;)

Misjärel otsustasin veidra tuju ajel magamisest loobuda, haarasin magamiskoti ja avasin road-trip hooaja. Pime, vihm/udu ja mina sõidan kuskile, mmm, hea. Minuga hiljuti liitunud Jethro Tull ja Pink Floyd plaadid seltsiks, sattusin näiteks esimest korda elus Trepimäele, näppasin pisut und kuskil trööstituilmselisel külateel (nagu hommikul selgus) Mustla ja Kärstna vahel. Suvel peaks selliseid sõidan-öösel-ära üritusi sagedamini tegema hakkama. Abiks oleks ka uuema regio atlase muretsemine, siis ma teaks täpsemini, kus asfalteeritud teid leida, mida mööda ma kunagi sõitnud ei ole.. Oh, fun.

Päev jätkus HE raamatuga. Taaskord midagi, mida ma olin juba varem lugenud, kuid mind see ei häiri. Head asjad on korduvat külastamist väärt, eriti siis kui mälestus on tuhmuma kippunud. Kuna see on üldine tõde, siis äkki peaks ka paar inimest üles otsima, keda ammu näinud pole. Hmm, päris mitu meenub.

Next stop, kodanik SA vananemisüritus. Hoolimata minu tavapärasest tujukusest sotsiaalsuse vallas oli seltskond ja tegevusplaan üsna ok. Kardisõidust ma küll ei hoolinud, aga kõik mis pärast tuli oli väga ok. Saun, SuperMario&DuckHunt ja ohtralt suhtlust intelligentsete ja hea huumorimeelega inimestega. Möla poole ööni, that’s the way I like it!

Next stop, võimalus füüsilist tööd teha! Üritus polnud küll suurem asi pingutus, aga hea ikkagi. Oh, vahel ma tunnen sellest puudust ja unistan näiteks puudelõhkumisest. Ja metsa tahaks minna.. Eriti hea oleks mingi päevane kaart+kompass matk.. hmm.

Next stop, tagasi Tartu, kus KR kaasabil sai täiesti märkamatult poolpäev vestlusega täidetud, siunatud mu karjääri, mängitud käigult loodud maailma riikide mudeliga, sekka spontaansed dialoogikatked The Big Bang Theory’st, toiduks traditsiooniline tervislik õhtuoode (0,5 x sidrun, 1 x kohuke, 2 x parmesanivorstike, 100g? lepasuitsu juustu). :)

.. ja nüüd tagasi kodus, rampväsinud, kuid teadmisega, et see nädalavahetus oli HEA. Kiidetud olgu osalised, kes koostööaltid või saatuse otsustava sõrme toel kaasa aitasid või lihtsalt ette jäid. Aga nüüd uni ootab mind. Tuba on küll külm, aga tekk on kindlasti soojem.

(Juba homme jälle äripäevalainel ja oma traditsioonilise optimismiga).

Soundtrack: Pink Floyd – Is there anybody out there?

Sellest, et sinustki võib saada ilus töötu!

2010-04-10T16:15:00.001+03:00

Veetsin öösel oma uneaja alateadvusega.. Tegevuspaigaks vana räämas ja lagunenud mõis, seintes ja põrandates olid augud ja põrandal tehti lõket (sest külm oli). Seltskonnaks valik väga erinevatest tuttavatest, endistest koolikaaslastest, sugulastest, töökaaslastest ja lihtsalt võõrastest.. Väikese, viieliikmelise seltskonnaga (täiesti jabur komplekt inimestest, loomulikult) sai hiilitud kõrgemale korrusele kiikuma. Trepi asemel tuli leida mõni auk kust roomates jõuti kõrgemale korrusele. Mõisahoone ees aga liikusid inimesed pikas rivis nende “kõrgemal-kõndimise”-karkudega ja deklameerisid järjekorras veidraid lauseid..

Mingil hetkel tuli hommik ja “klubi” roomas mõisahoonest välja ja eksles suures mõisapargis, arutades, kuhu autot parkida.. Päike paistis ja ma viskasin ennast murule kummuli ja otustasin, et “See on hea, ma nüüd rohkem ei liiguta”, vaatasin taevast, millest pool oli helesinine, teine pool aga läks sujuvalt üle hallikas-oranž-sinakaks Bordeaux-taevaks. See, et ma nüüd rongis olin, oli taas täiesti üllatumist mittevajav seik. Kõlgutasin vagunitrepil jalgu ja vaatasin taevast ja kõrbe enda ümber. Üks mägi taamal meeldis mulle – see sobis mu taeva juurde. Mõtisklesin mälupildi üle, kus ma olin üks kolmest hukatavast, järjekorras teine. Kuid midagi läks vist valesti, sest vahetult enne mu oodatavat loojakarja minemist sattusin ma siia trepile. Isegi unes pani see pisut mõtlema, peamiselt küll selle üle, miks esimene, oletatavalt edukalt hukatu, ütles:

“Ignore Beck and Plant, do whaddeva you want.”

Liikusin ööda rongi ettepoole. Ühes pooltühjas reisivagunis lesis keegi kenamat sorti inimene vahekäigus ja keegi sõber ütles kaadri tagant:

“Ah, kõigist meist võivad saada ilusad töötud!”

Taustal oli mingi tüütuvõitu muusik, kes korrutas, et ta vajaks pisut maagiat, sest tal on õhtul esinemine (ma sain aru, et siinsamas rongis). Kehitasin õlgu, kuid olin veendunud, et maagiaga tal ei vea (ma olin kindel, et keegi ei vaevu seda jagama). Istusin taas vagunitrepile.. Rong läks kurvi. Ma põrnitsesin rahulikult vedurit, möödalibisevaid raudteeliipreid, kõrbe ja taevast, mis endiselt läks erksinisest üle oranžikaks ja loomulikult oma mäge.

Ma olen meelitatud, et mu unenäod üldse on nii kuradi ilusad.. ja huvitavad. Huvitavamad kui mingi lambi-laupäev päris elus.

soundtrack: http://www.rainymood.com/

Sellest, et 59200/5 teeb oma elu huvitavaks..

2010-04-05T22:53:00.001+03:00

Seos pealkirja ja tööl kohatud totrate numbrite-murdude vahel on täiesti juhuslik. Antud murd vähemalt kajastab midagi positiivset, hiljuti loetud raamatut:

Graham Greene “Meie mees Havannas”.

Kuskilt kuulsin, et Greene liigitas oma teosed ajaviiteraamatuteks ja pärisraamatuteks, äsjaloetud teos kuulus sellesse kergemasse kategooriasse. Õigustatult. Leebe, pisut jabur ja krimkalikult sirgjooneline. Isegi häppiend oli, aga kõik see ei seganud üldse, sest see oligi KERGE lugemine. Peotäis napakaid tegelasi (näiteks kapten Segura oma inimnahast aksessuaaridega, või “naine, kes Segura märjaks kastis”) ja veidraid situatsioone (koeramürgitumine), näpuotsaga ka parastamist inimeste pihta (Unesco kutt, lõpplahendus). Meeldiv, eriti see viimane osa ;)

Teinekord leidmiseks veel ühe vanakese elu meeldejäävaim hetk:
”Ja keiser ütleb Hasselbacherile : “Ma mäletan teid, Te olete kapten Müller.””

Soundtrack: The Yardbirds – New York City Blues

Sellest, et neid kõiki võib Peldikubaaris kohata..

2010-03-24T22:23:00.001+02:00

Unustasin, aga tuli meelde:

“EESTI HAIKU

Hääbuva maapoe
ees jobu
energiajooki joob”

(M.Mutt “Siseemigrant”)

MMutt oli hea, ka sel korral torkas murelik-humoorilis-sarkastiliselt nii poosetajate, teie, nende, sinu kui ka minu pihta. Veidrad inimesed või lihtsalt inimesed – seal ei ole vahet, sest kõik inimesed on veidrad, sassis, kiiksuga. Mõned rohkem sisimas, mõned üsna avalikult. Veidrad (lihtsalt) Ruid aga istuvad (Peldikubaaris) paigal ja on rahul.

Aitäh inimestele, kes tunnevad mind piisavalt, et teha kingitusi, mis mulle päriselt ka meeldivad.

Sellest, et kuubid on omamoodi paeluvad..

2010-03-22T23:13:00.001+02:00

Sattusin seltskonnas ühe väidetavalt traditsioonilise testi “ohvriks”, mille käigus jagatud infokillukeste põhjal anti hinnang mu elule, egole ja asjadele minu ümber. Päris humoorikas ajaviide. Muuhulgas “selgus”, et ..

.. mu elu on varieerub rahututes hallikates toonides. Rahulikult, kuid märgatavalt külmalt ja ebasõbralikultki. Mina ise olen sellest kõigest aga väljaspool - mõistan, aga ei tunne.

.. minu ego on mu lähedal. Ma näen seda hästi, see on väike ja lihtne, kuid idealistlik olem. Läbipaistmatu – ei ole kindel, kas valgus paistab sisse või mitte, aga valgust välja ta kindlasti ei kiirga – matt must. See ei ole purunematu, kuid a tean, et ilma tugevate tööriistadeta ja pigutuseta seda kahjustada ei õnnestu.

.. probleemide korral “tuleb tuul” ja pühib kõik ära. Järele ei jää ei probleemi ega sedagi, mis enne probleeme mu ümber oli. Asemele tuleb veidralt meeldiv tunne - vabanemine. Pisut muret valmistab see, et ma ei tea, kuhu ego sai ..

Rämediip, ah? Kunagi aega saan, siis mõtlen, mida need ja teised (arusaamatumad) kujundid tähendada võiks.. Hobused on kindlasti mööda.

Krt, silmad valutavad.

Uneaeg.

Sellest, et mõned asjad lihtsalt tuleb välja ütelda..

2010-03-12T00:36:00.001+02:00

“Oh, Mario.
If only I could contol everyone like I control you.

Hop, you little plummer! Hop! Hop! Hop! Hop!”

(Sheldon @ The Big Bang Theory – The Codpiece Topology)

Sellest, et teletupsumaa tuleb ka sel aastal..

2010-03-07T12:04:00.001+02:00

Oh, ei saa ju traditsioonidest loobuda. Seega alustan ka sel aastal varakult reklaamitsüklit üritusele HRL2010. Teletupsumaa hinna sees.

Kaido on orkutis “ametlikult” välja hõiganud, et :

”Hard Rock Laager 2010 piletite eelmüük algab esmaspäeval 8. märtsil. Erikujundusega piiratud arv fännipileteid hinnaga 450 krooni”

Fännipilet tähendavat mitte seda, et sa oled kõige karvasem, vaid seda, et kiiremad saavad Liivamäest 50 eeku odavamalt ja mingit nänni kauba peale (särgi?) ;)

Meenutuseks palu aastast 2009:

View Full Album

Soundtrack: The Belka – Peied

Sellest, et Pew jutustas mulle mõne loo..

2010-03-01T01:06:00.001+02:00

Komistasin hiljuti Apollos säästu-riiuli otsa ja leidsin ühe viisaka hinnaga Punase Raamatu, mis sirvides tundus huvitav: Jeanette Winterson “Tuletornipidamine”. Vedasin seda nädala jagu iga päev seljakotis kaasas - harjusime olude sunnil (tegelesin aktiivselt “muu”-ütlemisega) teineteise kohalolekuga. Nädalavahetusel jätsin illusiooni asjalikkusest ja sotsiaalsusest seljataha ja jõudsin ometi kord raamatulugemiseni.

“Jutusta mulle üks lugu, Pew.

Missugune lugu, lapseke?
Õnneliku lõpuga lugu.
Ei ole sellist asja terve ilma peal.
Õnnelikku lõppu?
Lõppu.”

Tuletornipidamine on kui muinasjutt, mis on kogemata hääbuvasse Šotimaa sadamakülla sattunud ja mõned ohjad reaalsuse käest enda kätte saanud ja püüab kanda kinnitada. Piirid, loogika, aeg – see pole oluline. Kõigest saab lugu, mille sees ja kõrval on teised lood, ja lood on kõik, mis on oluline. Kui laekub reaalsus, et kaarte segada, asju, kohti ja inimesi ümber tõsta, siis lihtsalt muutub lugu. Või kas reaalsus üldse midagi teeb ? Sa satud lihtsalt teistsugusesse lukku – näiteks sellisesse, kus sa lihtsalt pead papagoi varastama, kes su nime teab..

"Jutusta mulle üks lugu, Silver

Missugune lugu ?
Lugu sellest, mis järgmisena juhtus.
See sõltub.
Millest?
Kuidas ma seda jutustan”

Juhtus näiteks pastor Babel Darki imeline elu. Külm tee, maailmanäitus, päevik kummagi elu jaoks ja jõhker hoolitsus kalli kaasa eest.

Juhtus õpetlik tädike miss Pinch, kelle aknad on laudadega kinni löödud, et murdvargaid mitte ligi meelitada. Õpetussõnu jagab tikand kamina kohal “Elu on Muutumatu Hämardumine Öösse”.

Juhtus loomuilikult Pew, pime näitamas valgust teistele, jutustamas lugusid ja aja olemasolu kahtluse alla seadmas (“Cape Wrathi tuletornis on alati Pew olnud”).

Juhtus Silver ja see on tegelikult tema lugu.

Soundtrack: Suede - Rent

Sellest, et kaks keisrit ju teavad, mida räägivad..

2010-02-11T23:02:00.001+02:00

Ma olen nii vaikseks jäänud. Hiilin pimeduse varjus üle jõe ha hiilin pimeduse varjus tagasi. Vahepeal kohtan ühte punkti, millesse ma juba varem kahtlustavalt suhtusin.. No milleks jutukus, kui mu elu on sellist lusti ja rõõmu täis ?

Vahepeal sai (meeltesegadushoos?) end selle lusti otsast aeglaselt mingigi kultuuri poole tõugatud ja Viljandis teatris käidud. Pileti peal oli kirjas “Keisri hull/viimane etendus”. Kuna eelmine Viljandiskäik oli mingi õudsamat sorti Kivirähk, siis oli ka seekord väike paranoia, et äkki hakkavad jälle vanakesed deliiriumiga “nalja” tegema. Aga läks õnneks.

Etendus oli kusjuures päris hea. Hullus on mulle alati hingelähedane tundunud. Nagu ka ebapraktiline masohhism mingite napakate(?) ideaalide nimel. Seega ma elasin üsna hästi tegelase probleemidesse sisse. Või noh, peategelaselt ei olnud olulisi probleeme, tema elu ja valikud olid üsna lihtsad – probleemsed olid “need inimesed seal”, kes oma privilegeeritud seisundit kasutades aususe otsa komistasid ja sellega midagi mõistlikku peale distantseerumise peale ei osanud hakata. Miks see mulle küll tuttavalt kõlab?! Aga see selleks..

Meelde tuli ka mu kunagine diskussioon (kellega?) autoriteedi mõjust vabadusele ja otsustusprotsessile. See mõju näib nii õige ja nii vale ühekorraga. Kes siis tegelikult otsustab - kas autoriteedi valija või autoriteet ? Läbi käis ka idee autoriteedis pettumise kohta. Lisaks sellele, et valitud autoriteedi langemine on hinnang sulle endale, satud sa keset vastasseisu usu ja teadmise vahel. Teadmine on küll tugev ja õõnestab usku, tugev usk õõnestab teadmist. Kuni ühe poole kaotuseni oled sa eikellegimaal, pärast kaotust oled poolik. “However you look at it, you lose.

Või hullus. Pettekujutelm klaverist, mõistmisest ja Issanda poole pöördumisest, et õigustada enda silmis oma valikuid, anda tähendus enda teadlikule ja aktiivsele unustamisele. Kui sa enda ära veenad, siis pole ju vahet, mis on tegelikkus - see on sinu maailm.

soundtrack: Tiamat – However you look at it, you lose

Sellest, et äkshõnist ei piisa..

2010-01-27T00:28:00.001+02:00

Kunagi tekkis kartus, et ma olen leplik ja noogutan usinalt kaasa igale raamatule, mida ma lugema juhtun. See oleks ju päris kole ebaadekvaatsus. Umbes sama kole, nagu kõva häälega välja hõigata, et kõik inimesed on ilusad ja head. Headus avaldub ainult halvematega võrreldes. Millegagi tegeledes kõige heakstunnistamisega võivad kaasneda üsna ebameeldivad selgitused, näiteks:

sa ei saa mitte midagi aru, mistõttu ei suuda eristada häid ega halbu. Antud tegevusega tegelemine on seega mõttetu poosetamine või suisa valelik. Seda juhul kui sa ise saad aru, et sa ei saa mitte midagi aru. Kui sa sellest ise aru ei saa, siis sa oled loll ;)
sa ei hooli karvavõrdki, ei vaevu mõtlema, mis on hea ja miks. Seetõttu raiskad oma aega antud tegevusega tegeledes ja tõenäoliselt tekitad omale trauma, sest ei taipa eeltööd teha, et eriti koledatest juhtumitest eemale hoida.
sa väärtustad tegevusega kaasnevat, mitte tegevust ennast, mis enamasti tähendab seda, et sa oled loll - ei suuda mõista, millest sa tegelikult hoolid. Tõenäoliselt ei oska/suuda ka väärtustatuga efektiivsemal moel kontakti saavutada.

Imelised valikud, kindlasti on veel koledamad võimalikud, aga optimistine (:P) ei mõtle ma nende peale.

Õnneks ma ei pea oma raamatulugemisharjumust nendesse valikutesse paigutama, sest lugesin William Gibsoni “Neuromancer'i” ja see ei meeldinud mulle. Tulevikutehnoloogia, äkshõn, släng ja mõni karm peib saatmas ühe junkie “seikluseid”
ei ole piisav, et raamatut heaks teha. Kirjeldused ei haaranud mind kaasa nagu ka tegelased, tegevused. Uuestiloetavus ? Ei! Ei taha!

Aga tulevik on helgem. Mmmmutt.

(irooniline) soundtrack: Uriah Heep – July morning

Sellest, et nüüd ma pole enam oma jope..

2010-01-09T12:35:00.001+02:00

5 aastat läbi nagu naksti - eile olin viimast päeva ja nüüd olen endine jope. Tänaval võib endiselt mulje jääda, nagu oleks SEALT lastekodust, aga tegelikult ei ole. Sobivalt ebaoriginaalne, Tartus on neid võltsjopesid ennegi nähtud..

Viimasel päeval sain ühe kommentaari, et ma muutuvat õhtu poole üha rõõmsamaks.. Ma ise seda eriti ei tajunud, pigem oli pisut kahju, et ma mitmed head ideed ja hoolikalt kujundatud vahendid vana lastekodu kopiraiti alla jätan. Tugevalt kahtlen, kas keegi võtab aega nendega tegeleda ja neid konkurentsieelisena kasutada. Kaasaegsemate vahendite ülevõtmine jäigi kahjuks tasemele "Kood on seal? Ahah.", mistõttu pigem saab minust nende vahendite lahmiva väärkasutuse tõttu uus legend CR-stiilis. Strateegiline planeerimine pole sealkandis just populaarne tegevus, aga.. Aitab! Mongoolia surmaussi (või misiganes tegelane see oli?) tegema ei hakka.

Vähemalt mul on hea meel, et mul leidus otsustavust püüelda paremuse poole, hoolimata ajutistest kaotustest stabiilsuses, mugavuses, ajas, rahas. Rahulolematus ilma parandamispüüdluseta oleks kasutu, ebaaus ja lihtsalt rumal. Loodetavasti komistan ma uues seltskonnas suurema entusiasmi ja põnevamate probleemide otsa. Ka mõni matemaatik ei teeks paha ;) Kui ei õnnestu, siis .. noh, ma saan alati kudumise ära õppida ja Võidu silla alla oma loomingut müüma minna.

Soundtrack: Rasmus – In the shadows

Sellest, kuidas Adrian oma hinge ära andis..

2009-12-14T20:45:00.001+02:00

Leidsin täna laualt ühe hiljuti läbiloetud raamatu: Thomas Mann "Doktor Faustus". Veider raamat, eelkõige oma pikkade, lohisevate ja väsitavate lausete poolest. Ma ei hakka siia neid dubleerima, kuid neid pisutki kirjeldamaks lugesin esimese lehekülje lausete pikkused sõnades. Need olid vastavalt: 50, 114, 87, 99. Ilmselgelt ei ole see rongis lugemise raamat ja isegi rahulikus keskkonnas oli raske sisse elada. Esimesed 100 lk ma ei kannatanud seda raamatut, järgmised 150 lk oli lihtsalt tüütu. Viimased 150 lk olid aga meeldivalt omapärased. Taaskord ehe näide sellest, et raamatuid ei tohiks pooleli jätta: mõne raamatule tekib sisu ja mulje alles lõpus või takkejärgi.

Tegevustik katab ühe vähesotsiaalse saksa helilooja elu alates sünnist 19. saj lõpus kuni armsa vaimuhaiguseni II maailmasõja hakul. Päris palju oli juttu muusikast. Mu muusikaline haritus on küll olematu, mistõttu mitmed sellised peatükid muusikast olid leebelt väljendudes raskesti mõistetavad, kuid raamatu enda sisu seisukohalt polnud need ka olulised – muusika kui pühendumise objekt oli sellest hoolimata lihtsalt tõlgendatav. Huvitav idee muuhulgas: muusika, mis on kirjutatud ainult lugemiseks. Esiteks on see taas näide sellest, et teadmiste-oskuste tõustes avalduvad uued maailmad oma uudses ilus ja terviklikkuses. Teiseks on selline muusika näiliselt vastuolus oma tavapärase vormiga - helidega. Muusika on rohkem kui helid, on võimalik eelistada ka sisu (ühesus ?!), struktuuri, tähendust, ka matemaatikat. Sellest viimasest ei pääse küll ühelgi alal ;)

Põhjus, miks mulle see raamatu lõpuks ikkagi positiivse mulje jättis, olid huvitavad pea-ja kõrvaltegelased ja nende inimlikud veidrused. Adrian Leverkühn ise oma konservatiivsuse ja eneseteadvusega, jutustaja kui ebaharilikult tagasihoidlik väljavalitu, Kretchmar ja ta entusiasm, Schildknapp oma hirmuga, et keegi teda vähimalgi määral ära võiks kasutada, Schwerdtfeger oma heas mõttes mitmenäolisusega ja mitmed teisedki kultuuri- ja muiduinimesed, neist mõned nii äratuntavalt ebaratsionaalselt vastumeelsena kujutatult ("Jah, jah tõesti, nii võib ütelda!"). Sekka pisut salongielu koos oma vaidluste ja austuse, aga ka näpuganäitamiste ja võltslikkusega.

Nagu päris, aga aegalasemalt.

(Huvitav, kas ma üldse oskan olla otsustavalt rahulolematu raamatu pihta ?)

Sellest kui pimedad on olnud ööd ..

2009-12-06T02:45:00.001+02:00

Samson and Delilah (Austraalia, programm: panoraam)

Oi mulle meeldivad eristuvad filmid. S&D oli teistmoodi inimestest, teistmoodi kohas, teistmoodi elustiilist, kuid muutumata seejuures võõraks. Ka suhtlemine toimus teistmoodi – milleks sõnad? Peategelane ütles filmi jooksul vaid ühe korra oma nime (sedagi kokutades), kuid väljendamata midagi ei jäänud. D sai küll mitme lausega hakkama, kuid filmi kohta pole sedagi ülearu palju. Sellele filmile nii sobivalt jätan sõnadesse panemata, mida vaatamine mulle andis, kuid mulje on vaieldamatult positiivne.

Pilt on pärit filmi veebilehelt. Seal on neid veel, lisaks mõned korduma kippuvad küsimused koos vastustega.

Andsin hindeks 5. Ilus ja veidralt mõjuv.

- - -

Doktor Parnassuse imaginaarum (Suurbritannia, Prantsusmaa, Kanada, programm: panoraam)

Film, mis on kahtlemata hea ja hoolikalt tehtud, kuid paljude teiste pöffi filmidega võrreldes jättis see mulje ameerikalikust staaride ja rahakotiga löömisest, sekka pisut ameerikamaahuumorit - näoli porri, "pilt tasku" pea äralöömisi jms.

Andsin hindeks 4. Vaadatav-hea, aga ei midagi rohkemat.

- - -

Prohvet (Prantsusmaa, programm: screen international kriitikute valik)

Pisut kurb kui eredaim mälestus filmist on korralduslikud apsakad. Esiteks algus viibis tehniliste probleemide tõttu. Valdavalt usutavasti prantsusekeelne film oli varustatud suurte kollaste venekeelsete subtiitritega pildi peal, inglisekeelseid subtiitreid esialgu üldse ei olnud, siis tulid kuskile kõrgele üles, kust oli neid ebamugav lugeda. Siis nad kadusid ära, tulid tagasi, kadusid ära, läksid sünkist välja, tulid tagasi… jne. Pool tundi vaevalist filmivaatamist, siis jäeti film pooleli, tehti saal valgeks, et küsida stiilis: "Tahate siis näha vaatust teist ? Vaadake!". Mõistan, et apsakaid juhtub, aga korraldajate kala sellegipoolest. S&D ajal apsakad vähemalt ei domineerinud filmi. Ahjaa, film? Polnud paha, aga gängsterid, vangla ja võimumängud ei ole päris minu thing.

Jäi hindamata. Ju ta 3-4 kanti oleks saanud.

- - -

Triaaž (Iirimaa, Hispaania, Prantsusmaa, programm: panoraam)

(pilt pärit @ http://triagemovie.wordpress.com/, seal on ka intervjuusid ja muud huvitavat)

Pöffi kava lühikirjelduste järgi minu kõige oodatum film. Tegelasteks sõjafotograafid ja sõda. Viimane polnud küll peategelane, kuid oli sellegipoolest hästi kujutatud – ebaisikuliselt, kuid käeulatuses ka siis kui näib olevat eemal.. Meeldejätmist väärib ka kurdistani välihospitali arst oma steriliseerimist vajava püstoli ja kollaste-siniste lipikutega, loendamas sõdu oma eluajal. Colin Farrell tegelane meenutas pühendumise võlu, jõudu ja ka ohtlikkust. Ta taandab ennast optika abil reaalsest maailmast väljapoole, kuid see ei tee reaalsust vähem reaalseks. Sel on aega oodata ja valida vahendeid, kuidas oma üleolekut maksma panna. Tugevad murduvad lihtsalt harvem.

Andsin hindeks 5.

Sellest, mis tunne on kaotada ennast..

2009-12-03T02:10:00.001+02:00

Kuu (Suurbritannia, programm: eurasia)

Kaitsja ja Mammuti kõrvale veel üks särav teos. Seekord siis ulmeteemadel – kuu ja kloonid. Üsna huvitav on ette kujutada, mis tunne võib olla kogemata teada saada, et sa oled kloon. Nagu masin – kindlat ülesannet täitma, igaks juhuks mitmekordselt dubleeritud. Avastada ennast keset "näitemängu", mis pidi sind isoleerituna ja töökorras hoidma. Mis saab sinu unistustest ja mälestustest? Need ei olegi tegelikult sinu enda mälestused, heal juhul on need läbi elanud sinu originaal, kuigi ka selles ei saa kindel olla. Kas mäletatu tõesus on üldse oluline? Sinu jaoks jäävad nad ikkagi sama reaalseks, kuigi su elu on tegelikult kellegi teise elu ja tal on sellele suurem õigus kui sul endal..

Huvitav oli näha sama originaali kloone suhtlemas (ja kaklemas). Neil on ilmselt täpselt sama stardiplatvorm, mäletavad paljuski samu asju, mõtlevad samamoodi. Kuid ometi on "elu" olnud alates äratamisest erinev ja nad ON erinevad. Taaskord väike meeldetuletus, et iga päev mõjutab ja muudab meid, kuud ja aastad seda enam. Enesekeskse tõprana meenuvad mulle ka need inimesed, kes ma olen olnud viimase kümne aasta jooksul.. Neid on päris mitu.

Hoolimata vahel tajutavalt tagasihoidlikust eelarvest, oli see film veenev ja ilus. Efektide asemel kandus rõhk sisule, mis kandis selle probleemideta välja. Kiidusõnad saavad ka GERTY (Kevin Spacey häälega, muide) ja soundtrack.

Hindeks 5. Lihtne kuid mõjuv.

- - -

Võimu piirid (USA, Hispaania, Jaapan; programm: 13 valitud teost)

Jarmuschilt ootasin Coffee&cigarettes jätkumist, võib-olla aeglasemat ja ilusaid kaadreid (nagu Dead Man!). Paraku tuli pisut pettuda. Esiteks oli Ateenas heli pisut kehv, neist vähestest dialoogidest ei saanud mitmetest piisavalt hästi aru, sest see oli liiga vaikne ja kerge aktsent viis sisu endaga näitleja habemesse. Hispaania ja muudes mitte-inglisekeelsetest osadest ei saanud muidugi peaaegu mitte midagi aru. Rahvas siiberdas ringi, hilines, lahkus, trampis ekraani ees paremalt vasakule ja siis vasakult paremale. Tädike mu kõrval "nokkis" ja ärkvel olles krõbistas kommipaberiga. Lisades juurde väga aeglase ilma konkreetse loota filmi ja mu kerged peavalu-alged, siis ma olin pissed off ja head muljet ega arusaamist ei tekkinudki. Vana hea internet küll hiljem pisut kompenseeris.

Hindeks 3. Ilus, aga liiga aeglane ja liiga diip minu jaoks.

- - -
10 filmi vaadatud, 6 minna. Tuleb tunnistada, et Pöff on mu üsna ära väsitanud. Õnneks on homme puhkepäev..

Soundtrack: Sõpruse puiestee - Kaotaja

Sellest, et pooled filmid on seljataga..

2009-12-02T02:08:00.001+02:00

Täna sain Pöffi planeeritud filmidega täpselt poole peale. 8 vaadatud, 8 veel minna. Äravaadatud said järgmised teosed:

Van Diemeni maa (Austraalia, programm: panoraam)

Kamp vange putkab metsa. Rohkelt metsa ja vett. Ja veel metsa. Väike jõgi, mets ja vihm. Mets. Isegi taevast ei ole ilma puudeta. Kuskil oli ka nälg, võimuvõitlus, paranoia, aga maastik võitis ikka ja jälle. Ma ootasin sellelt filmilt rohkem kui vaid vihma ja puid. Paar ilusat kaadrit, mõni napakas aktsent, mõni üksik sähvatav mõte, aga päris kaasa ei haaranudki.

Andsin 4. Lubas head, aga kõigest jäi midagi puudu.

- - -

Ahv (Rootsi, programm: põhja valgus)

Mida arvata ? Närviline tegelane, tõmbleb üksinda ringi, kihutab mööda linna edasi-tagasi, vahel kõõksub natuke. Käib kodus, kus on verine, oletatavasti surnud naine ja verine, kuid elus poeg.. ja siis tõmbleb veel ringi, kõõksub veel natuke ja ongi film läbi. Mittemiski. Ei tundnud ka midagi. Isegi tühjust mitte.

Andsin 3, ei mäleta mille eest nii palju.

- - -

Mammut (Rootsi, Taani, Saksamaa, programm: panoraam)

Raske on kirjeldada selle filmi haaret. Ütelgem, et see oli väärtustest: tähelepanust, mõistmisest, vabadusest, kohusest, kindlustundest, usaldusest, ainulaadsusest, isegi rahast.. Täpsemalt nende tegelikust väärtusest erinevate inimeste jaoks ja omavahelisest "konkurentsist". Iga indiviidi jaoks on asjad erineva väärtusega ja neist oluliseimate nimel peame me pidevalt pingutama, et neid hoida ja kaitsta. Kui vaja, siis paratamatult teiste inimeste ja ka enda arvelt.

Hindeks 5. Imeline oma lihtsuses ja ilus.

- - -

Põgenik (Prantsusmaa, programm: 13 valitud teost)

Film, mis koosnes eranditult ebasümpaatsetest ja mõistetamatutest tegelastest. Peategelane näiteks oli neurootiline ja rase junkie. Kõrval oli veel raske lapsepõlvega ja "tundlik" omasooihar seltsimees, rohkem kui korra figureerisid ka lambitegelased, kes olid veidralt vaimustunud rasedatest. Whatever! Tüütuks läks ka see vennaste-meloodia pidev leierdamine. Seda lauldi ja mängiti igas veerandtunnis vähemalt korra ja lõputiitrite ajal veel. Ma mõistan, et sel oli ka sisuliselt väike tähendus, aga ülekasutatud oli see vahend niiehknii. Hoolimata tegelaste, sisu ja paari võtte vastumeelsusest oli film hästi jälgitav..

Andsin hindeks 4. Madalama otsa keskpärasus, uuesti ei vaataks.

- - -

Nanjing, elu ja surma linn (Hiina, programm: päike tõuseb idast; tavaline sõda, tavalised inimesed)

Võrdlus "Schindleri nimekirjaga" pani mind pisut muigama ja ootasin haledat allajäämist - nutt'n'hala filmi koos Kangelaslike Märtrite ja muu säärasega. Ei saa ütelda, et ma oma ootustes paljuga oleks eksinud, kuid üllataval kombel päästis filmi ühe jaapanlasest tegelase vaatenurk, kelle läbielamised ei olnud hiinlastest ohvrite omadest oluliselt kergemad. Erinevalt hiinlastest oli tal tihti valik, kuidas käituda ja mida teha. Paratamatus on sellega võrreldes kerge saatus.

Huvitaval kombel jäi tapmine ja vägistamine nii ebaisikuliseks, et väga eredaid emotsioone ei tekitanud. Vähemalt ma tunnen ennast pisut süüdi, et ma nii kalk olen. Ma usun, et selles ei ole konkreetne film süüdi.

Filmist jäi täiesti arusaamatuks jaapani imperiaalse armee motivatsioon sellises ulatuses tsiviilidega üldse tegelda ja hunnikute kaupa naisi vägistada. Mõistetamatu. Eriti see, miks see kõrgema auastmega ohvitseridele nii oluliseks oli tehtud. Sarnaseid (minu arvates) lihtsustamisi nii sündmuste kui tegelaste suhtes esines mitmeid. Kui teha ajalooline taust ja tegelased vähemoluliseks, siis mis sellisest filmist järele jääb ?
Sellegipoolest oli filmis ilusaid stseene ja pisut kaasa aidates ka huvitavaid mõtteid.

Andsin 4. Eepilisena planeeritud kuid paraku mitte 100% õnnestunud.

Sellest, et jalgrattad ei anna asu..

2009-11-29T01:37:00.001+02:00

Pöff on siin. Paar filmi ka juba seljataga, sealhulgas esimene Pärl.. aga kõigest järgemööda:

Külmad hinged (programm: panoraam)

Kerge, pisut napakas komöödiasugemetega linateos. Paul Giamatti pärast sai see film kavva võetud ja õigustatult - Giamatti on osav kujutamaks nö häiritud tegelast. Filmi sisu oli pisut liiga lihtne ja etteaimatav, kuid hinge-idee ja mõned humoorikad dialoogid kompenseerisid seda. Säravamad kohad hõlmasid näiteks diskussiooni hinge suuruse üle (hernes!), hing kui omand, hingede ladustamist New Jersey's, hingede must turg, "muulad" jms. Mõtlemisainet jätkub, kui filmi lugu kõrvale jätta.

Aus mittehäiriv keskpärasus, Andsin hindeks 4.

- - -

Siin (programm: päike tõuseb idast)

Enamasti ma olen nö hullumajafilmide suhtes positiivselt meelestatud. Antud juhul aga rakendus see nii tavapärane aasia mitte-äkshõn filmide probleem: rämediibid sümbolid, aeglus, vormiga mängimine kaotab lisaks tähelepanule ka emotsiooni ja sõnumi. Kolmveerand filmi ma vaatasin ja noogutasin "jajah, ju siis. järgmine stseen, palun". Pidev kordamine/kordumine oli oma taotluslikkusest hoolimata tüütu. Jajah, "kordamist ei ole olemas, sest kõik muutub" või misiganes. Õnneks polnud see film minu jaoks üdini halb. Näiteks mulle meeldis vaikiv tegelane, küll ainult siis kui ta midagi ei teinud; paar vormilist võtet olid esimesed paar korda huvitavad. Enne lõppu tekkis ka mingi kokkuvõttev/siduv idee - amor fati – kuid see toodi sisse nii hilja, nii kohmakalt ja ebaveenvalt, et see palju ei päästnud:

"My formula for greatness in a human being is amor fati: that one wants nothing to be different, not forward, not backward, not in all eternity."
(Friedrich Nietzsche)

Ebaveenev, kohmakas, seosetu. Amor fati päästis miinimumist: napilt 3

- - -

Kaitsja (programm: panoraam)

Kui ma selle filmi kavasse paigutasin, mõtlesin: "ehk on ilus". Ma ei osanud oodata, et see on NII ilus ja et sel on ka hea sisu, hea soundtrack, hea emotsioon, hea lõpp! See ei ole mingi järjekordne natsid-on-pahad-film ega aasta-oli-siis-1938 ega oo-üllas-peredraama ega muudki sellist karpipandavat. Teemaderingis on pigem hirm, usaldus, usk, lootus, väärikus, paratamatus, isiksus, mõjuvõim, vastutus.. Need kombineeruvad mõteteks hea-halva, õige-vale, idealismi-pragmaatilisuse telgede kohta, laskumata mustvalgesse maailma, vaid juhatades vaatajat väärtuste üle järele mõtlema. Seejuures on see kõik on esitatud lihtsal, näiliselt diiplust mittetaotleval moel, võimaldades seda vaadata ka lihtsalt kui ajaloolise taustaga põnevikku.

Kui keegi juhtub usaldama mu maitset filmide alal, siis tõtake kinno - Pöffi raames näeb seda filmi veel esmaspäeval Tallinnas. Soovitan soojalt.

Andsin hindeks 5, kõhklematult.

Sellest, et hämarad õhtud on käega katsuda..

2009-11-26T01:23:00.001+02:00

.. sest läheneb taas võimalus veidraid filme vaadata. Ohtralt, ka Tartus. Pöff, loomulikult. Seega hullasingi une, Champions league' ja ajutise töötegemise vahel kõik Tartus näidatavad filmid läbi käia ja otsustada, millised neist vaatamisele lähevad. Vaevaliselt jõudsin ka mingile otsusele ja tõin omale 2,4 meetrit pileteid. Plaanis järgmised filmid:

reede, 27. november 2009

2753 19:30 Külmad hinged

2759 23:30 Siin

laupäev, 28. november 2009

20:00 Kaitsja

pühapäev, 29. november 2009

2960 22:00 Van Diemeni maa

esmaspäev, 30. november 2009

3056 18:00 Ahv

3058 22:30 Mammut

teisipäev, 1. detsember 2009

0157 18:00 Põgenik

0158 20:00 Nanjing, elu ja surma linn

kolmapäev, 2. detsember 2009

0251 19:00 Kuu

0252 21:30 Võimu piirid

reede, 4. detsember 2009

0451 20:30 Samson ja Delilah

0460 23:00 Doktor Parnassuse imaginaarum

laupäev, 5. detsember 2009

0550 17:00 Prohvet

0560 22:00 Triaaž

pühapäev, 6. detsember 2009

0657 20:00 Kõik teised

0662 23:00 Tavalised inimesed

Otsustasin, et olen realist ja rohkem kui kaks filmi päeva ei planeeri. Mitmed huvitavad asjad jäid ka välja, aga mitmes kohas olla ma veel ei oska ja no tõesti ei usu, et palju rohkem jaksaks ka vastu võtta. Alati on lootus, et hea saatus toob paremad palad varem või hiljem niiehknii minuni. Üle ühe õla ma nägin mõnda saatust juba vaikselt tulemas.

Marurahul.

Sellest, kuidas ma pliiatseid ei tahtnud..

2009-11-25T13:32:00.001+02:00

Avastasin eile, et mul on Apollo 500 kr kinkekaart, millel veel vaid mõned päevad aegumiseni jäänud. Lippasin siis poodi ja valisin kaks raamatut. Sõrmuste sarja teise raamatu (eestistamata nimedega versioon!) ja ühe William Gibsoni raamatu. Summa kokku 450 kr.

Müüjale ei andnud kuidagi rahu, et ma tahan 50 krooni "raisku" lasta. Ma küll kinnitasin talle, et mul ei ole midagi selle vastu kui Apollo selle raha saab. Aga ma pidin sel teemal pikemalt suhtlema:

Jah, ma tean et see on 50 krooni.
Ei, ma ei soovi taskumärkmikku.
Ei, ma ei soovi ka pliiatseid. Las ta jääb.
Ei, ma ei soovi kalendreid.
Jah, ma tean, et 50 krooni on suur raha. Sellegipooest.
Jah, tõesti ei soovi kirjatarbeid.
Ajakirju ? Aagh, hea küll, teil "Tarkade klubi" on ?
Jah, ma tean, et 5 krooni jääb üle.
Ei, ma ei soovi tindipliiatsit.

Aega võttis, aga ma sain oma kaks raamatut kätte. Läbitud situatsioon oli pisut tüütu, kuid huvitav sellegipoolest - ettevõte pingutab kõigest hingest, et loobuda väikesest lisakasumist ja püüda anda kliendile maksimaalse kasu. Omamoodi armas ja julgustav, hoolimata sellest, et nende ja minu nägemus kasust oli pisut erinev.

Paraku mul oli tõesti sellest 50 kroonist üsna ükskõik. Selle eest ei näinud olevat võimalik saada ühtegi raamatut, mida ma oleks tol hetkel tahtnud. Need, mida ma oleks tahtud, oleks nõudnud lisaraha ja seda lisaraha ma oleks hea meelega kasutanud raamatute ostmiseks mõnel teisel päeval. Raamatute ostmine ei ole minu jaoks vaid raamatu kojutoomine, vaid sündmus. Sündmus, mis teeb tuju paremaks, sest ma tunnen kuidas head asjad tulevad haardeulatusse ja avardavad mu võimalusi sobival hetkel tundideks (paremal juhul päevadeks) "ära kaduda". Kaks raamatut korraga osta on juba tuju laristamine.

Pealegi, on nõme klammerduda ja väärtustada elukvaliteeti mittemõjutavat rahasummat rohkem kui tunnet, et mis mul on, on piisav. Ma ei vaja rohkem asju lihtsalt selle pärast, et nende saamine on võimalik. Oluline pole mitte asjade hulk, vaid see, et need oleksid õiged ja head.

Sellest, et vetikad ujuvad vastuvoolu..

2009-11-20T01:42:00.001+02:00

Täna tekkis ühes vestluses vihje õhupallidele, mis mõttes said paraku kiirelt omale matemaatilise analüüsi praktikumi ülesannete lahendusi ja lähikonda ühe teatava legendaarse vanainimese. Mul on kuhu püüelda. Mu pisut ebastabiilne ratsionaalsus aitab mind sarnast taset saavutada ja mängleva kergusega mõnel alam-alal möödagi minna. Ebaterve eesmärk, aga nagu vanad eestlased ütli: "hobi peab olema" (Ugandi).

Ebastabiilsuse toojad alternatiivratsionaalsused ei ole õnneks täielikult juhuslikud maailma pööravad uudistõed, vaid pigem mingite olemasolevate väidete ootamatud võimendumised peaaegu vaieldamatuks väiteks. Ootamatult tekib mulle teadmine, et miski "lihtsalt EI OLE õige". Ma loen kokku argumendid selle miski poolt-juurde-kaasa-vastu, mõtlen, mida neist igaüks tähendab, mida kaasa toob ja jõuan järeldusele, et see ebaõige miski on tegelikult "mõne ajutise negatiivse kõrvalmõjuga" miski ja ometi ma ei saa üle sellest ebamäärasese päritoluga teadmisest, et see miski EI OLE ÕIGE – ma pöördun ära, loobun, muudan kurssi ja olen teadlik, et ma viskan ära enamiku sinna investeeritud ressursid, plaanid, konkreetsed ja minu jaoks olulised hüved. Viskan ära teadlikult, süstemaatiliselt, hoolikalt, panen seljataga põlema ka kui vaja. Asemele võtan ebamugavuse, riskid ja teadmatuse – selle tavapärase kraami, mis täidab iga ootamatult tekkinud vaba ruumi.

Vahel olen ennast veennud, et ootamatult leitud "usu" põhjuseks on see või teine tõenäoliselt ainult mulle endale (ja mõnikord üsna vähe) oluline eetiline tõekspidamine. Vahel ei leia jälle ka hiljem ühtegi otsustavat põhjendust, vaid lihtsalt tean sisimas, et see, mis ma tegin, oli ÕIGE. Mul on hea meel, et ma üldjuhul ei kahtle ega kahetse, aga pisut hirmutav või muret tekitav on see siiski. Ma ei tea millal see jälle juhtub ja kuhu ma ennast selle tulemusena viskan. Aga me oleme Egoga oma arrogantsuses rahulikud, sest mul lucky perk vm.

Taaskord olen teel vette. Kui ootamatusi ei teki, siis vähemalt Tartust ma sel korral end välja ei visanud, kuigi see oli oi-kui-lähedal. Vetikad said/saavad oma ebastabiilsusdoosi kätte, ehk nüüd on natuke aega rahulik.

Btw. Tartu Uue Teatri IDentiteet on hea. Reklaamitav sisu on nõrk, mõnes kohas mängitakse üle nagu teatris tavaks, kuid vorm on imeline. Üks neist teostest, mis räägib minuga, näitab näpuga, irvitab ja ei taha ka pea nädal hiljem vait jääda. Kui keegi tahab näiteks 28.nov "kinno" minna seda vaatama, siis ma oleks tõenäoliselt nõus assisteerima. Head asjad saavad mu tähelepanu tihti liiaga ;)

Soudtrack: Leonard Cohen – By the rivers dark

Sellest tšellode ja külmkapi kompositsioonist..

2009-11-09T23:31:00.001+02:00

Noorus oli ikka ilus aeg. Siis ei osanud märg-olemise ja lihtsalt pidevalt külma käes viibimise peale oodatagi, et võiks okastraati neelama hakata. Eriti kui need külmoleku-aktsioonid kestavad vaid tunnike või paar korraga ja hõlmavad ka intensiivselt liigutamist. Linnainimeseks ära läinud, ilmselt. Kui suureks saan või aega leian, siis arenen tagasi.

- - -

Jabur on see, kui orkester hoo üles võtab (jutumärke pole vaja). Täna näitks tundus, et must vasakul hiilivad minuga kaasa kaks tšellisti. Külmkapist peab eemale hoidma, see ei sobi tšellodega kokku.

Sellest, et Fordi T-mudel võiks olla millegi ilusa algus..

2009-10-29T00:56:00.001+02:00

Aldous Huxley revisited. Lugesin seda kunagi aastate eest. Nagu juba mainitud sain hiljuti selle oma isiklikule riiulile (punasest sarjast) ja läks korduslugemisele.

Oh, püha Ford! Olgugi et "Hea uus ilm" on fiction, tuletas see veenvalt meelde, et inimeste harjumused, kombed, kultuursus ja isegi moraalsus ja eetika on vaid sotsiaalsed kokkulepped. Nii nagu raamatus kirjeldatakse, nii ka selles mõnevõrra vabamas (ja vähem õnnelikus) pärisreaalsuses klammerdutakse automaatselt mingite kommete ja traditsioonide külge, oskamata mõelda, miks see peaks hea olema. Kes rohkem, kes vähem – sotsiaalse looma ja ühiskonnasõltlasena pole arvatavasti pääsenud keegi. Mõned isendid on kodust kaasa saanud eriti karjuvalt ebapraktilised refleksid. Kes tahab enda üle naerda, siis mõelge näiteks raamatus nii nii ilusti välja toodud "neetud"-sõna seostele ("A gramme is better than a damn", kuidasiganes see eesti keeles oli. paberväljaandes ctrl-F jukerdab).

Kui ilus on tahta vaid reaalseid saavutatavaid asju, sobida oma kohta:

"Alpha children wear grey. They work much harder than we do, because they're so frightfully clever. I'm awfully glad I'm a Beta, because I don't work so hard. And then we are much better than the Gammas and Deltas. Gammas are stupid. They all wear green, and Delta children wear khaki. Oh no, I don't want to play with Delta children. And Epsilons are still worse. They're too stupid to be able to read or write. Besides they wear black, which is such a beastly colour. I'm so glad I'm a Beta."

Korduvalt lugemiseks sobib hästi peatükk, kus Metslane ja maailmakontrolör Mustapha Mond arutavad ühiskonnast, vabadusest ja õnnest. Kusjuures ma mõistan ja nõustun pigem maailmakontrolöri maailmavaatega. Kui isekas peaks olema, et keelata õnne? Inimene oma vabaduseihaluses (ja tihti ka lihtsalt lolluses) ei suuda seda saavutada, vaid tahab alati seda, mida ta ei saa või millest ta on ilma jäänud. Kui inimeselt on võetud peaaegu kõik õnne ohustavad valikud ja antud lihtsalt konstantne rahulolu, usaldus, noorus, soma. Kas nad naudiksid suuremat vabadust rohkem? Mis väärtust oleks mingil kindlal kultuuril või moraalsusel või teadusel iseeneses, ilma inimesteta, kes neid või nende saaduseid ja järelmeid hindaks? Miks punane on parem kui sinine?

Huvitav on ka raamatu põhiteema, kus selles süsteemis leidub keegi, kes miskipärast on rahulolematu. Erinevalt teistest on tal valik olla rahulolematu, nautida asju, mida teised ei suuda ning selle asemel, et seda kasutada, hakkab ta siunama, et teised on teistmoodi õnnelikud, püüab maailma enda järgi kohandada ja võimalusel isegi revolutsiooni korraldada, et "vabastada" õnnelikud ja anda neile valik olla rahulolematu nagu ta ise. Mustapha Mond'i maailm seevastu pakub ka valikut neile, kel on seda vaja. Näiteks kirjanik saab oma halva kliima ja elada vabalt (küll ühiskonna kaitsmiseks eemal).

- - -

See raamat sobib hästi komplekti Zamjatini teosega "Meie", samuti sobib kõrvale Orwelli "1984". Ilus on Wikipedia andmetel Neil Postman'i raamatust "Amusing Ourselves to Death" pärit võrdlus viimasega:

"What Orwell feared were those who would ban books. What Huxley feared was that there would be no reason to ban a book, for there would be no one who wanted to read one. Orwell feared those who would deprive us of information. Huxley feared those who would give us so much that we would be reduced to passivity and egoism. Orwell feared that the truth would be concealed from us. Huxley feared the truth would be drowned in a sea of irrelevance. Orwell feared we would become a captive culture. Huxley feared we would become a trivial culture, preoccupied with some equivalent of the feelies, the orgy porgy, and the centrifugal bumblepuppy. As Huxley remarked in Brave New World Revisited, the civil libertarians and rationalists who are ever on the alert to oppose tyranny "failed to take into account man's almost infinite appetite for distractions." In 1984, Orwell added, people are controlled by inflicting pain. In Brave New World, they are controlled by inflicting pleasure. In short, Orwell feared that what we fear will ruin us. Huxley feared that what we desire will ruin us."

Kui rongist maha jääda, siis tunduks Huxley maailm palju lootusetum..

"Hug me till you drug me, honey
Kiss me till I'm in a coma.
Hug me, honey, snuggly bunny,
Love is as good as soma."

Soundtrack: Tiamat – Love is as good as soma
(Ma ei teadnud, et eelnev värsike sellisel kujul ka raamatus esineb, kuigi "soma" sellele vihjas)

Sellest, kuidas orkester kuulub võõrale kujutlusvõimele..

2009-10-27T23:16:00.001+02:00

Sai Cinamoni insaideril sabast kinni haaratud ja ennast tema sidekick'ina kinno viidud. Tööajal (kui kinos on oletavasti rohkem ruumi ja õhku, vähem inimesi ja popkorni) kinohuviliste leidmine ei ole muidu sugugi mitte kerge ülesanne, lisagem sinna juurde soodsam pilet.. jeesh, aitäh insaiderile, võiks kunagi korrata. Sel korral aga sai valitud eesti film nimega Püha Tõnu Kiusamine..

Hoidsin ennast jõuga tagasi ja ei lugenud mitte ühtegi kirjeldust ega arvamust. Ainus, mis ma sellest filmist enne vaatamist teadsin, oli nimi ja see, et Õunpuul on käpp sees. Arvestades, et mulle Tühirand meeldis ja et Sügisball on siiani AINUS film, mida ma olen kinos käinud rohkem kui korra vaatamas, siis ma olin kindel, et vähemalt keskpärane headus peaks garanteeritud olema.

Selgus, et Õunpuu on eelistas taas koostööd teha juba tuntud grupiga: Eelmaa, Tolk, Tauraite, noorem Ulfsak.. Isegi Sulevi Peltola oli taas Eestimaale toodud. Thumbs up!

Ma ei pettunud. Kuigi tuleb tunnistada, et film oli hoopis teistsugune kui ma oodata oskasin, kaldudes esimestest stseenidest alates karikatuurseks, kohati (ilmselt taotluslikult liiga teatrilikult tehislikuks, mis üha süvenedes sõid(ut)ab unenäolisse lahmimisse. Kui minu arvates Sügisball karjus suutmatusest suhelda inimestega väljaspool mina-olemit isoleerides probleemid subjekti endasse, siis Püha Tõnu rääkis mulle suutmatusest leida-leppida iseendaga, moonutades maailma ja inimesi näiliselt VÄLJASPOOL ennast, hägustades tegelikkuse, kahtlused, soovid ja hirmud üheks harutamatuks puntraks. Twisted. Konstruktsioonina küll huvitav, kuid suur samm eemale sügisballilikust ratsionaalsusalgetega siseheitlusest ja välisele maailmale vastandumist, mis mulle palju rohkem meeldis. "Klotsid" mõtlemiseks olid muidugi tihti universaalsed..

Märksõnad, mis võiks midagi head meenutada:

peielaud
ülekuulaja
näitleja @ etenduse lõpp
pastor
Das Goldene Zeitalter, Herr Meister & Kleine Willy
söömaaeg jääl

Film kippus küll olema pikk ja ilmselgelt mu taga istuvad tegelased ei olnud sellest just vaimustuses, kuid mind see ei seganud. Visuaalselt oli see film ilus, muusika oli väga hea, tegevus oli küll rohkem klotsid kujutlusvõimele ja tõlgendusruumi jagus ohtrasti, kuid aktiivselt kaasa mõeldes/elades oli meeldivat tegevust kogu filmiks. Sarnaselt Lars von Trieri Antichrist'iga oli tunda, et paljud kultuurilised viited läksid minust mööda. Jah, juba filmi ajal ujus kuskil kuklataga nimi David Lynch, kuid oli tunda, et viiteid ja vihjeid tehakse märgatavalt rohkem kui ma suudan ära tunda või aru saada. Täiesti ilmselt ei ole ma kampsunis ja salliga kinofriik, vaid (ainult salliga:P) meinstriimi äärealadel uitaja.

Soundtrack: Püha tõnu veebilehe taustamuusika.

Sellest märjast esmaspäevast päälinnas..

2009-10-20T22:54:00.001+03:00

Esmaspäeval leidsin ennast Tallinnas. Sain märjaks, külmetasin, seljatasin ühe eksami, traavisin lompides, otsisin taksot, käisin vestlemas potentsiaalse tööandjaga, misjärel jätkasin märjakssaamist ja külmetamist ja pealinna avastamist.

Eksam oli jabur. Olgu kaasas kaks pildi ja allkirjaga isikut tõendavat dokumenti! Misjärel ma sain rõõmsalt ise enda isikus veenduda ja kuskile paberile kirjutada vastavate dokumentide numbritest igaühest osa. Mitte, et keegi kunagi oleks huvi tundnud, mida ma sinna kirjutasin. Et kõik oleks ikka eriti turvaline, ei tohi eksami ajal käekella käele jätta. Sihverplaadil kindlasti lubamatud vihjed .Net hingeelu kohta. Näiteks numbrid 7 ja 12 ja (oh, püha Ford!) "WATER RESIST"..

Eksamit pidavat jälgitama, aga no kuna neil olid muud tegemised ees, siis ärgu ma väga lootku, et keegi kaamerasse kätevehkimise peale reageerib, vaid mingu ma aga julgesti teistele korrustele inimesi otsima. Ühtlasi pidavat mingi printimise viga tekkima, mille korral ma pidavat faili ise kuskile kindlasse kohta salvestama. No, prinitimise viga EI tulnud, printer ei teadnud asjast midagi ja failist polnud märkigi. Mulle lubati üht-teist postiga hiljem järgi saata, kui keegi midagi leiab. Järgmisel päeval mulle küll meenus, et neil ei ole mu postiaadressi.. Meenus ka see, et mul polnud olnud võimalust eksami sooritamise eest tasuda. Saatsin meili, nad lubasid arve kunagi emailile saata. Hea on näha, et kõik on kontrolli all. Vaatan ja õpin.

Pealinn tervitas mind ka külma, kerge vihma ja lompidega. Tallinn on inimesi aidanud ja koondanud lombid ikka inimlähedastesse kohtadesse – peamiselt kõnniteed ja tihti ka vöötrajaesine. Ja mitte mingi hale lombihakatis, vaid ikka pealinna mõõtu. Kõnnitee vähemsügavalt lombiosalt sõiduteele takso suunas liikumiseks tuli ette võtta 20m ring ja looduslähedane samm mutta. Tallinlased armastavad loodust.

Taksojuht demonstreeris pealinna elu tõttavat tempot. Tartu mnt on koht, kus 65km/h on sellisem aegalsem kulgemine, kui mõni veok ees juhtub olema. Rajalt rajale hüplevad, suunatuld säästvad, sõiduradu juurde tekitavad teised taksod demonstreerivad ühtlasi edumeelsust ja efektiivsusepüüet. Ooh.

Suures osas tänu taksojuhi tüüpilisusele sain kobapeale vestlusele enam-vähem õigeks ajaks kohale (olematu faili otsimise ajal ma ootasin marukannatlikult). Vestlus oli ka sõna otses mõttes vestlus. Märgatavalt mitteametlik ja teemades kaootiline (suuresti minu enda küsimuste hüplikkuse süül), seetõttu jättis pealiskaudse mulje, kuid meeldiv sellegipoolest. Vastaspoole motiivid ja võimalikud tulemid jäid mul küll antud stiili juures pisut häguseks .. reklaamüritus? SA oli mulle veenvalt reklaami teinud? Või siis oli mu vestluspartner minust hoomamatult pädevam informatsiooni koguma ilma et ma ise aru saaks. Ei tea.. Samas, ma ei ütle kunagi ära vestlusest huvitavate inimestega. Kui see on kellelegi teisele või mulle endale veel mingil moel kasulik, siis on see ainult boonus – mul pole midagi selle vastu. Töökeskkonnana oleks seal esmamulje järgi potentsiaali. Kahju ainult, et see pesa on Tallinnas. Hmm.

Järgmine peatus – vihm. Ostsin pirukajahil punase sarja raamatu (oi, mulle meeldivad positiivsed üllatused säästuriiulil) – Aldous Huxley "Hea uus ilm". Suu pirukat täis, tagasi vihma. Trt mnt on nüri ja kole, seega putkasin kuskilt majade vahele, surfasin täiesti lootusetult segase planeeringuga kalmistul, komistasin Aljoša otsa, läbisin veel palju takistusribasid Tehnika tänaval ja jõudsin kümmekond minutit enne rongi väljumist jaama, märjalt ja väsinult.

Ja rongijuht sõnas rõõmsad sõnad:

"Rong väljub Tartusse, järgmine peatus Ülemiste. Tossutamine ja tinapanemine on keelatud."

Sellest, kuidas loomad minu juurde tulevad..

2009-10-13T23:40:00.001+03:00

Lähen välja puid tooma. Ukse juures passib kass. Mitte enam pätakas, aga selgelt väiksem kui täisealine kass olla võiks. Jookseb minust pooleteise meetri kaugusele, jääb seisma ja siis põrnitseb mind. Põrnitsesin vastu kuni külm hakkas ja läksin siis otsustavalt kuuri poole. Kass tuli kaasa. Läksin kuuri, kass tuli kaasa - ronis rehvide otsas. Tulin puudega, kass järel, ümber maja. Pärast sellist tähelepanupüüet andsin alla ja tõin talle toast miskit söödavat. Olen nii mõjutatav.

NB! Pildil toodud isend ei ole eelnevas lõigus kirjeldatud kass, vaid veel üks minu seltskonda otsinud tegelane, kellega veetsime koos kolm päeva. Teist nõnda lühikest suhet oma elust ma ei mäleta.

Soundtrack: Kosmikud – optimisti lugu.

Sellest, kuidas pühad laaned tungivad peale..

2009-10-06T00:04:00.001+03:00

Nägin täna öösel taas huvitavat und. Tegevuspaigaks koht, kus pägalikupõlves sai suvesid veedetud – mets, künkad, oja eemal puude vahel. Olgugi, et see ojaäär on IRL alati üsna võsas olnud, nägin ma unes seda kohta oluliselt teistsugusena.

---

Suundun oja poole, mis voolab majast eemal orus üsna metsa servas. Puude vahele astudes läheb kohe hämaraks nagu laanele kohane. Paarkümmend meetrit pimeduses toob mind kaheastmelise järsaku servale, kumbki aste nii kümmekond meetrit langust. Järsaku nõlval on massiivsetest kividest moodustis, mida võiks ka looduslikuks pidada, kui need näiliselt juhuslikult kuhjatud kivid ei oleks üsna korrapäraselt nelinurksed. Kivid on tumehallid, kohati kerge pruunika varjundiga, küljed kaugel sellest, mida võiks siledaks pidada. Nende paiknemises ei näi mingit eesmärki olevat. Kivihunniku kõrvalt läheb alla väiksematest sarnastest kividest kohati murenenud astmetega trepp. Ma tean, et taevast ei ole, vaid on suured puud. Ma ei vaata kunagi otse üles, justkui teades, et seal on vaid hämar, kuid selge hallus. All on puudevaba sile okaspuumetsaalune pruunikas väli, mille kaugemas servas järgmise järsaku serval on metsa täiesti mittesobivad vasekarva õlakõrgused skulptuurid. Väli on üllatavalt sile, kui üksikuid vonklevaid puujuuri mitte arvestada, pruunide okastega kaetud. Päike paistab läbi puuokste puude juurtele, liigutades valguslaike ja varje maas, samas karvavõrdki leevendamata seda laanelikku hämarust. Oja on siinsamas lähedal, ma ei näe seda, aga ma tean, et ta on seal.

See koht on miskipärast püha. Mina nii ei arva, aga ma tean, et leidub neid, kes arvavad. Kõik on vaikne. Ma tean, et ma olen siin varem käinud. Ohkan omaette, nagu ma oleksin siin mitte just vastu tahtmist, aga mingite olude sunnil. Tunne on kuidagi erakordselt teadlikult rahulik ja ma vaatan järgmisest astangust alla. Eemal onnäha väike osmik, oletatavasti külapood ja väike kruusatee, mis astangu ja poe vahelt suundub kaugusse. Sealgi on kõik vaikne, inimtühi. Nii tee, pood kui ka mets nende taga.

Pöördun ja lähen treppi mööda tagasi üles, mõeldes W peale. Midagi on valesti. Tean seda, kuid see ei mõjuta miskipärast kuidagi mu rahuolekut. Maja poolt tuleb oja poole keegi vanem tundmatu turistimoega inimene. Keegi karjatab, ma ei pööra sellele mingit tähelepanu, kuigi ma pole kindel, kas ma mitte ise see karjataja ei olnud. Turist ronib treppi mööda alla, vasksetest skulptuuridest mööda, päikeselaikudest ja puujuurtest üle, sinna, kust saab järgmisest astangust alla.

Lähen metsast välja, tagasi maja poole. Taamal künka kõrval on põld küntud. Must maa. Vahtra-kase-segune mets on sinakashalli tumeda taeva taustal karjuvalt värviline, rõhutatult kontrastne kui prožektorivalguses tumeda sinakashalli taeva taustal. Ja ma mõtlen jälle W peale.

---

Veider on see, et kogu une aja jooksul ma teadsin täpselt, kus ma olen. Majalähedane osa on üsna detailselt sama, mis reaalsuses, kuid metsa ja oja ümbrus on tegelikult selles kohas ilma olulise vertikaalse variatsioonita, laane asemel on lihtne võsastunud kuusikualune. Seda kohta olen ma unes varemgi külastanud, koos enamiku nende unenäotäiendustega. Miks ma unes arvan, et see koht on niivõrd teistsugune ?

Ja see jabur domineeriv rahu-olek, hoolimata karjatusest ja teadmisest, et midagi on valesti, ebaselgest murest W pärast. Ma ei ole W-ga suhelnud aastaid. Viimase kümne aasta peale paar üksikut korda, sedagi põgusalt.

Ma vist olen ikka sassis. Aga kui see on nii ilus ja veidralt hea, siis … I don't mind.

Soundtrack : Led Zeppelin – Tea for one

Sellest et võiks ennast tegudele lükata ..

2009-10-02T22:44:00.001+03:00

Nagu mitmed inimesed juba oma märganud, sahkerdan ma CV-ga ringi. See viitab plaanile hakata kunagi kuskil teises ruumis tööd tegema. Usun, et on aeg, see on õige ja on vaja.

Okei, aeg on küll halb, aga ainus aeg, mis mul praegu on. Nimelt vaadates ringi, kes Tartus võiks sobida, oli ebameeldiv üllatus, et loendamiseks näib ühe käe sõrmede kasutamine olevat üüratu raiskamine. Paljud neist loendatuist suudaksid paremat töökeskonda pakkuda – seda ei tea, kuid kindel võib olla, et see argument saab sobivate arvu vaid vähendada. Kui mõni kandidaat ka jääb, ei pruugi need palkamisest huvitet olla ;)

Kui pisut muid asju ümber korraldada oleks valik muidugi märgatavalt laiem. Näiteks:

a) loobuda oma .NET kompetentsist ja alustada rookie'na mõnes muul platvormil
See oleks halb, sest mulle meeldib see, mida ma praegu teen (tehnoloogiliselt). See ei ole kaugeltki mitte ammendunud. Lisaks ma olen praegusel alal piisavalt kompentne, et olla tööjõuna tuluallikas, mitte kuluallikas. Selle mahaviskamine ei oleks mõistlik.

b) Tallinn
See on oleks halb. Mulle ei meeldi Tallinn. Ka ajutise lahendusena oleks see mõõdukalt halb.

c) Hakata vabakutseliseks või muul moel ise ettevõtlikuks
Selleks oleks vaja kontakte (mida mul napib), turustatavaid ideid (mida mul vist napib) ja käimatõmbamiseks ressursse (mida mul napib).

Aga, kui kellelgi on vihjeid, ettepanekuid või muud kasulikku üle, siis andke teada. KÕIK on veel lahtine.

(Ühtlasi minu tänusõnad SA, MK ja KR poole, kes on mind juba pisut aidanud, 'täh.)

Sellest, et teisedki targutavad ..

2009-10-01T18:11:00.001+03:00

Oma ebapraktilisusehoogudes leidsin taas ühe laheda kirjatöö:
"Ten Things I Have Learned" by Milton Glaser

Väike nope:

"‘Don’t hang out with those bad kids.’ Mama was right.".

Sellest, miks inimesed vannuvad ja ropendavad..

2009-09-29T20:28:00.001+03:00

Sattusin orkutis ringi surfama ja nagu vahel harva juhtub, on asised inimesed jaganud linke huvitavatele asjadele. Seekord siis õpetlik artikkel Bonost ja sõnast fucking:

Steven Pincher - "What the F***?"

Isutekitajaks üks meeldejääv lõik Pincheri kirjatööst:

"Language has often been called a weapon, and people should be mindful about where to aim it and when to fire. The common denominator of taboo words is the act of forcing a disagreeable thought on someone, and it's worth considering how often one really wants one's audience to be reminded of excrement, urine, and exploitative sex. Even in its mildest form, intended only to keep the listener's attention, the lazy use of profanity can feel like a series of jabs in the ribs. They are annoying to the listener and a confession by the speaker that he can think of no other way to make his words worth attending to."

Ilus kokkuvõte.

Sellest, et parim aastaaeg on siin..

2009-09-21T22:34:00.001+03:00

Kas ma olen juba rõkanud, et sügis on hea ? Eriti selline varasügis, ca 15 kraadi sooja, tuul ja pilved ja hämarus ja lehesahin ja lõhnad jne. On hea. Kõik lapsed õue.

Sain omale ka uue sõbra, kes räägib mulle õues Locke'st ja Hume'st, sekka väike sense of purpose.

Sel nädalal kunagi peaks ka väikese äratripi tegema. Just because I can.

Soundtrack: In Flames - Alias

Sellest, et su unejutt ajab kõigil hirmu nahka..

2009-09-17T22:08:00.001+03:00

Täna on peied.

Vaatasin House'i viienda hooaja viimase osa. Hea. Lihtsalt ilus oli vaadata, kuidas orkester sujuvalt reaalsust üle võtab. Some things change, some things don't.

Segagem komplekti sügise pilved-värvid-lõhnad, väike vihm ja oletus, et aeg võib olla olemas. Sekka ülevoolav usk Leekidesse ..

Pisut kurb, et reaalsus vahel pead tõstab.

Soundtrack: In Flames – Your bedtime story is scaring everyone

Sellest, et asotsiaalidel on elu kui Chicagos..

2009-09-09T21:19:00.001+03:00

Isa oli mul politseimees Chicagos
aeg oli raske siis
gangsterid, vaesus, kriis

Ma longin varaõhtusel lõunapausil jõe ääres ja naudin sügiselikult tumekollast-rohelist valgust ja vastu-mööda liikuvaid pildikesi juhuslikest inimestest. Tüüpilised isendid: uudistavalt kõrvalevaatavaid vanakestest turistid, ma-olen-nii-asjalik-seega-ma-kiirustan-inimesed, sekka mõni allameetri-beibe ja salk silmnähtavalt esmakursuslastest-tudengitest.

Ootamatult avastan aga kõnniteelt laisa ilmega politseikaubiku. Saan seda paar hetke silmitseda, kui märkan ka kahte vastavas vormis tegelast kõrvalt nõlvakust üles auto poole ronimas ja endi vahel, kumbki ühest käest haaranuna, ühte eluheidiku ilmega kodanikku auto poole lohistamas. Lohistatav vaatab selili olles ükskõiksetena näivate silmadega kõigist mööda - jõe ja taeva vahele, ei näi hoolivat värskeilmelisest läikivast roosast marrastusest päikese poolt põlenud otsaesisel, veel vähem oma lohistajatest, kes vastavad samasuguse mittemärkamisega. Seda kõike saadab vastu kõnniteekive hõõrduvate riiete üllatavalt vali kraapiv heli. Ja politseinik sõnab vaikselt ja rahulikult, peaaegu ohke saatel:

"Tule siia sisse".

Sellest, et vigiseks pisut..

2009-09-08T01:00:00.001+03:00

Tööl on motivatsiooniga "kergeid" probleeme. Hurmiga surmani, sekka mõned tuuleveskitega võitlemised.

Inimestest on kopp ees. Ei meenu millal ma viimati kelleski positiivselt üllatunud oleksin.

Ja ma ei tea, mida ma tahan. Üks poolaasta valutamist kuluks ära, paneks asjad jälle paika. Mittemillegi nautimise võlu oleks hea lihtne.

Bah.

Et ma ära ei unustaks, loetud sellised asjad:

Iain Banks "Wasp factory"
Korduslugemine, seekord siis inglise keeles. Teistkordsel lugemisel (üllatusmomendita, põnevuseta) on see raamat märgatavalt erinev kui esmalugemisel. Kahjuks kehvem.

John Steinbeck "Hommiku pool Eedenit"

700+ lk "perekroonikat", kuid nii haarav, et ei ole kerge käest ära panna. Ja mõtlik-piltlik, mida ma nüüdseks juba oskasin oodata. Märgiks ehk seegi, et see raamat sai läbi loetud ca 48 tunni jooksul, mis minu lugemiskiiruse ja –harjumuste juures on .. ootamatu.

Soundtrack: Allan Vainola - Argipäev

Sellest kuidas Franz käib raamatust raamatusse..

2009-09-03T01:15:00.001+03:00

Nagu eelmises postis juba õrnalt vihjasin, on lauanurgale kommenteerimiseks kogunenud raamatuid. Seekord näpus Emil Tode "Piiririik". Autor esinenud ka nime all Õnnepalu, nagu ma ähmaselt mäletan keskkooliaja kirjandustundidest. Ambrele jäi ta rohkem kui korra ette ja iga kord ka mainis midagi nende nimede kohta. Kordamine on sellesamusegi sugulane.

Paari aasta eest ma lugesin sama autori teost "Raadio", mis oli piisavalt köitev, et jätta autori nimi heakskiitva noogutuse saatel meelde.. Paraku seekord tuli pisut pettuda: ei saanud ma pihta "Piiririigi" fenomenile. Jah, idee oli paljulubav ja päris mitmed detailid ja lõigud meeldivad, kuid seekord ei saavutanud ma "Raadio" lugemise sarnast mõnusat aja aeglustumist. Ehe näide sellest, et häid võtteid üle kasutades hakkavad need endale vastu töötama – kaootilisus kombineeritud peategelasekesksusega sõi võimaluse sisse elada, jättes tarbimiseks vaid sõnad, laused, lõigud. Sellest on kahju..

Kunagi ma loen seda korra veel. Äkki mul ei olnud "õige" meeleolu.. Või siis, ma parem loen "Raadiot", mis on peaaegu sama raamat, aga ilma karjuva sügavus-taotluseta.

Soundtrack: Leonard Cohen - Avalanche

Sellest, et mul on hiirtega mingi thing..

2009-09-01T22:27:00.001+03:00

Lauaserval on meeldejätmiseks jäädvustamiseks jäänud raamat. Tegelikult raamatud, aga ma veenan ennast marurahulikuks ja valdavalt mitte kärsituks ja mõtlen praegu neist ainult ühte. Steinbeck, taas.

Minu esimene kokkup uude SteinBeckiga oli juhindudes ei-tea-kust orkestri meelevälja jäänud "This is the winter of our discontent", mis viist raamatuni "Meie tusameele talv", siis mingil ilusal suvepäeval, kui mul va kollane vaateväljas juhtus olema, siis .. oeh.. ostsin jälle raamatu. Steinbeck "Hiirtest ja inimestest". Takkajärgi noogutan isendale kiitvalt oma head valikut, sest tegemist on imehästi investeeritud Tobiasega.

Püüan pingsalt mitte sisu jutustada. Kuna tegemist on ikkagi pisut reklaamiga (kas või mulle endale, kui ma peaks kunagi skännima blogi-riiulit, otsides seda nii tüüpilist "midagi head"). Oluline on aga ära märkida, kui osav on Steinbeck kujutamas olulisi asju nii lihtsalt ja .. isegi ilusalt. Au, usaldus, unistused.. sekka inimesi nagu mina ja tema ja nemad. Läheb aga nii nagu enamasti..

Inimesed räägivad (ja raamat kirjutab ise ka kuskil jutu-ümber-tekstis), et eesti teatrid on seda etendanud suuremates kogustes. Ma etendust paraku ei näinud, aga ma usun, et see oli hea, sest lisaks huvitavalt sisule olevat Steinbeck selle draamaromaaniks kirjutanud – tegevustik igas "pildis" piiratud alal (näiteks üks ruum), piiratud hulk tegelasi, "lavatagused hääled" jne. Päris lahe idee .. tasuta tase täiendamaks head sisu.

Tahan veel Steinbecki.

Soundtrack: Tom Waits – Emotional Weather Report
(ma ei tea, miks ma seda kuulan)

Vetikavabrik

Sellest muusikapalast: “St. James Infirmary”

Sellest, mida nähtud 15.-ndal Pöffil - ülevaade vol 5

Metsik | Savage | Odjuret

Bonsai

Akaatsiad | Las Acacias

Nähtav maailm | Visible World | Viditelny svet

Me peame Kevinist rääkima | We Need To Talk About Kevin

Iseenda jälgedes | The Double Steps | Los Pasos Dobles

Retk | The Trip

Bellflower

Sellest maailmalõpuvärvilisest metamorfoosist - Bellflower!

Bellflower

Sellest, mida nähtud 15.-ndal Pöffil - ülevaade vol 4

Isikutunnistus / Identity Card / Obcanský prukaz

Siber, Monamour / Siberia, Monamour

Täiuslik meel / Perfect Sense

Püsimatud /Restless

Sellest, mida nähtud 15.-ndal Pöffil - ülevaade vol 3

Üle piiride / Out of Bounds / Labrador

Hommiku-, lõuna- ja õhtusöök / Breakfast Lunch Dinner

Lipakas / The Slut / Hanotenet

Kood: sinine / Code Blue

Sellest, mida nähtud 15.-ndal Pöffil - ülevaade vol 2

Must leib / Black Bread / Pa negre

Ahviplikad / She Monkeys / Apflickorna

Olemas on vaid lood, mida mäletatakse / Stories Only Exist When Remembered / Historias que so existern quando lembradas

Ühe hiinlase juhtum / Chinese Take-away / Un Cuento Chino

Oslo, 31. august / Oslo, August 31st

Amnestia / Amnesty / Amnistia

Vaheseinad / Sidewalls / Medianeras

Sellest, et tühisus toidab iseennast - "Oslo, 31. august"

Oslo, 31. august / Oslo, August 31st Rež: Joachim Trier

Sellest, mida nähtud 15.-ndal Pöffil - ülevaade vol 1

Ma armastan sind / Ya tebya lyublyu / Rastorguev, Kostomarov

Kala ja krõbekartulid / Fish n' Chips / Elias Demetriou

11 lille / 11 Flowers / Wang Xiaoshuai

Kirsike / Cherry / Jeffrey Fine

Süüdi / Guilty / Presumé Coupable / Vincent Garenq

Ameerika tõlge / American Translation / Jean-Marc Barr, Pascal Arnold

Kupeldaja / Loverboy / Catalin Mitulescu

Sellest, et "Olemas on vaid lood, mida mäletatakse"

Olemas on vaid lood, mida mäletatakse

Stories Only Exist When Remembered | Historias que so existern quando lembradas

Rež: Julia Murat

Sellest, mida jagab Pöffday: "American Translation" ..

Ameerika tõlge American Translation Rež: Jean-Marc Barr, Pascal Arnold

Sellest, et Pöffday saabus tartusse..

Sellest, et inimesed võivad sisaldada indiviide..

Sellest, kuidas Haapsalu linnuses pakuti taaskord muusikat..

Päev 1

Päev 2

* * *

* * *

Sellest, kuidas kodanik Wilson defineerib muusikat ..

Sellest, et Eesti jalgapall ei olegi väga hirmus..

Sellest, et teletupsumaa sai järjekordse linnukese..

Sellest, et me elame konservis..

Sellest, et kultuur läheb aina personaalsemaks..

Sellest, et Noir Desir’i ei ole enam ..

Noir Desir

Sellest, et raamatud saadavad mind kambaga..

Sellest, et Kingpool näitab teed..

Sellest, et foorid on kiuslikud tõprad..

Stseen 1

Stseen 2

Sellest, et naistepäev väärib unustamist..

Sellest Suurte Lombardlaste otsingust..

Elio Vittorini “Vestlus Sitsiilias”.

Sellest, kuidas lähtekoodi abil terroriste taga ajada..

Sellest, et Jef ei taha..

Sellest, et tšello eest saab boonuspunkte..

Nendest, kes mulle seltsi pakkunud 2009/2010..

Sellest, kuidas marurahulikult ülbe olla..

Sellest, et toiduga mängimine peaks olema olümpiaala..

Sellest, mis sai tegelikult Mary Poppinsist..

Sellest, et PÖFF poetas veel 12..

EI MIDAGI ISIKLIKKU / NOTHING PERSONAL / Urszula Antoniak

12.30 / TWELVE THIRTY / Jeff Lipsky

ILUS / BIUTIFUL / Alejandro González Inárritu

Oslo, 31. august / Oslo, August 31st
Rež: Joachim Trier

Ameerika tõlge
American Translation
Rež: Jean-Marc Barr, Pascal Arnold