Kal-ee-for-nee-a

Elagu filmid, mis viivad katuse. d'mit. Õige. Sissejuhatus.
http://imdb.com/title/tt0107302/

Vaatasin just sellist filmi, David Duchovny ja Priit Pätt ja Juliette Lewis aastal 1993. Soovitan soojalt.. kindlasti mitte ideaalne film.. Priit ei oska paha hullu inimese moodi naerda ja Juliette Lewise tegelaskuju oli liiga ebareaalne ja mulder jääb mulderiks ja vahet-pole.. Oluline on see, et film jätaks mingi tunde, ja sellega saab see küllaltki hästi hakkama. Kaameratöö ja "scenery" olid midagi hingele.

Oluline osa oli ilmselt ka teel /the jook, asi/. Pole praeguses urus vist sellist tee&film&sõidan-ära üritust veel teinudki. Nüüd on siis linnuke kirjas.
Kui haige peab olema, et pärast kahte liitrit teed vaatad nukra pilguga tühja teekannu ja avastad end mõtlemast, et kas peaks kannutäie juurde tegema. Eriti arvestades seda, et käed värisevad ja veidrad asjad ajavad naerma.. Ja siis ootamatult ei ole enam naljakad.

Trip.

Aga homme sõidan Vilsand... ptuih, maale.