Raamatust ja mälestustest..

Taas juhtun siia skribama siis kui kell näitab midagi 1 kanti öösel, pea hajali otsas ja jõllitan teekannu. Sekord siis inglise patsient @k2.
http://www.imdb.com/title/tt0116209/

Eneselegi üllatuseks ei olnudki tegemist lääge ollivuudi oskariprojektiga vaid tõesti õnnestunud filmiga. Või siis ma võtsin seda kuidagi isiklikult, kurat sedagi teab ( kui temagi). Jäänud mõte on siis see, et mida me ka ei teeks, asjad saavad ikka valesti minna. Mitte et see mind oluliselt segaks, ilma ebaõnnestumiste varjuta ei oskaks keegi meist õnnestumisi hinnata.. Pealegi, aeg on nii lineaarne. Vähemalt näib. Igat ajahetke on võimalik vaadelda eraldiseisvalt, see mõjutab ainult tulevikku.

Palju huvitavam on aga minevik. Hääbumine on nii lihtne. Ja see tundub ebaaus. Inglise patsiendi raamat jäi mind kummitama. Inimesed on läinud, lugu püsib - Hana, Carvaggio ja raamat on selle kandjad, viimased ilmselt. inimeste mälu ja prioriteedid muutuvad juba enne nende hääbumist, ja raamat ei tähenda teistele enam midagi. Paras trepi parandamiseks kasutada.

I,
ma ei ole veel su raamatut lugenud. Aga ma mõtlen sinu peale. Mina olen Hana ja Caravaggio, kes aimavad, mida see raamat tähendab.. ja hoiavad seda meeles.