Sellest Suurte Lombardlaste otsingust..

Pegasuse Klassika, säästuriiuli ja vana hea randomijumala hea koostöö tulemusena maandus mu seljakotti

Elio Vittorini “Vestlus Sitsiilias”.

Kaasa sain sümpaatse inimese, kellega koos seesmise rahutuse eest (ja sellega koos) ärasse pageda. Teelolek ja inimeste veidrad kuvandid su ümber, näiteks oksaraotaolised, apelsini haukavad, vuntsiga ja vuntsita, nuge teritavad, “hmnjaa”-ütlevad ja paljud Suured Lombardlased. Nende vahele üldjuhul melanhoolsevõitu aegade-piltide-emotsioonide virvarr.

Vittorini pidev fraaside kordamine oli minu jaoks uudne võte. See oli esimestel lehekülgedel pisut häiriv, kuid sellega harjus ja takkajärgi mõeldes andis see palju juurde. Lisaks niigi piltlikule keelekasutusele võimendas see kordamine mitmeid nüansse ning mis veelgi olulisem – mängis ajaga. Korduvad fraasid olid kui markerid, mis hoidsid koos ja seostasid reaalsust sisemise emotsioonide-,  mälu- ja mõttemaailmaga, võimaldades paremini kirjeldada toimuvat sel unenäolikul, pisut hüplikul moel.

Raamatu kirjeldustes-arvustustes vihjatakse enamasti, et tegemist on mõistujutuga Mussolini-aegsest Itaaliast (avaldatud 1938). Ärge laske sellest ennast hirmutada, sest ka õigel ajal käivatest rongidest ja läbi lillede il duce-aja kirjeldamisest hoolimata on tegemist väga hea rännakuromaaniga. Andku Vittorini mulle andeks, aga ma nautisin seda teost rohkem stiili ja peategelase isiku tõttu kui ajaloolises kontekstis.

Soundtrack: Steve Morrison – Baby Please Don’t Go