Neist raamatuist, mida tarbitud 2012/2013 ..

Hmm.. veenva vaikuse kõrvale elumärgi mahapaneku nimel poetan taas mõned loetud raamatud.

Varasemad ajad:

• Nendest raamatutest, mida ma endaga kaasas olen tarinud..
• Nendest, kes mulle seltsi pakkunud 2009/2010..
• Nendest raamatutest, mida kohtasin 2011/2012..

Niisiis, aasta 2012:

Daniel Keyes – Lilled Algernonile
Roddy Doyle – “Paddy Clarke hahahaa”
Franz Kafka – “The Trial”
Jeanette Winterson – “Kivist Jumalad”
Michael Crichton – “Sauruste park”
Ernest Hemingway – “Kellele lüüakse hingekella”
Jeanette Winterson – “Taak”
Iain M. Banks - State of the art
Oskar Luts - Kevade
Oskar Luts - Suvi
Oskar Luts - Tootsi pulm / Argipäev
Oskar Luts - Sügis
Oskar Luts - Talve
Günter Grass - Vähikäigul
Arvo Valton - Saksofon, 24 novelli
Skarabeuse originaalantoloogia "Munk maailma äärel"
Kristjan Sander - 13 talvist hetke

Aasta 2013 seni:

Chuck Palahniuk - Rant
J.R.R. Tolkien - Kääbik
Norman Mailer - Alasti ja surnud
Hiram - Mõru maik
Mario Puzo - Ristiisa
John Steinbeck - Vihakobarad
Skarabeuse originaalantoloogia "Muumia"

Nagu näha, siis värskendasin tutvust Lutsu aastaaegadega ja mõnevõrra üllatavalt oli enamik sellest täiest loetav kraam.

Parim wow-efekt kuulub aga Valtonile. Novell on raske žanr: vähe lehekülgi, et tutvustada keskkonda, tegelasi ja rääkida lugu. Valtoni Saksofoni lood olid aga väga konkreetsed ja näisid nautivat seda formaati. Nii mõnelegi rõkkasin ma Suurest Karbist, Kus Saab Vehkida Käte ja Jalgadega. Tore!

Suurim pettumus antud listis oli Steinbecki Vihakobarad, mille pidev hala ja klassimured jäid koomiksilikuks raamatu viimase leheni. Samas ma mõistan, miks see kap-maa kirjaniku teos avalikustati Nõukogude kodumaal aastal juba 1964. Iga hetk tõuseb töölisklass ja tõukab võimult need tõprad maaomanikud ja pangad ja linnakodanikud ning siis tuleb Rahu ja Õnn. Phuh.

Soundtrack: The 69 eyes - Velvet touch

Nendest raamatutest, mida kohtasin 2011/2012.

Surfasin oma blogi ajaloos ja leidsin ühe unarusse jäänud mõtte – nimelt püüda kirja panna loetud raamatuid, mida siis aastaid hiljem saaks blogist taasavastada, muigega meenutada või huvitavaid autoreid taasleida.

Varasemad ajad:

• Nendest raamatutest, mida ma endaga kaasas olen tarinud..
• Nendest, kes mulle seltsi pakkunud 2009/2010..

Niisiis, aasta 2011:

Elio Vittorini - “Vestlus Sitsiilias”
Norman Spinrad - “Suur lõõsk”
Iain Banks - “Äri”
Scott Adams – “Joonista koomikseid edasi, ahv!”
Jeff Lindsey – “Dexteri sünged unenäod”
George Orwell – “1984”
Hugh Lofting – “Doktor Dolittle”, “Doktor Dolittle tsirkus”
Arthur C Clarke – “Kauge maa laulud”
Teel McClanahan III – The First Untrue Trilogy:
- “An Introduction To Dodgeball or Conception and Induction or How to Begin An Apocalypse”
- “The Twofold Invasion or Penetration And Destruction or How To Make Love With Twins”
- “Escape From Exile or Confusion And Contraction or How To Get Out Of Hell”
Bernard Beckett – “Loomine”
Iain M. Banks – “Excession”
Roger Zelazny – Amber Chronicles:
- “Nine Princes in Amber”
- “The Guns of Avalon”
- “Sign of the Unicorn”
- “The Hand of Oberon”
- “The Courts of Chaos”
George R. R Martin  - “Sandkings”
Isaac Asimov – “Youth”
William Shakespeare – “Hamlet”
Philip K. Dick – “Defenders”

Aasta 2012 seni:

Daniel Keyes – Lilled Algernonile
Roddy Doyle – “Paddy Clarke hahahaa”
Franz Kafka – “The Trial”
Jeanette Winterson – “Kivist Jumalad”
Michael Crichton – “Sauruste park”
Ernest Hemingway – “Kellele lüüakse hingekella”
Jeanette Winterson – “Taak”

Ilmselgelt ma käin liiga palju tööl ja loen liiga vähe. Oletagem, et ma loen keskmiselt ca 15 raamatut aastas (ouch) ja seda veel näiteks 50 aastat, siis see teeb kokku ainult 750 raamatut. Kui lisada harjumus häid teoseid korduvalt lugeda (näiteks 75% oleks esmalugemised), siis see teeks veel vaid 562 raamatut. Oh-jah. Püüan ennast parandada.

Mõtlesin hetkeks ka midagi esile tõsta, aga ei suuda. 
Arvestatav osa sellest nimekirjast on väga hea ja kuulub ilmselt lähikümnendil (veelkord) ülelugemisele. Eelfiltreerimissüsteem teeb head tööd, aitäh mulle.

Soundtrack: The Doors – Summertime

Sellest, et raamatud saadavad mind kambaga..

Aasta alguses passisin kuskil ja arutlesin omaette e-raamatute idee üle ja leidsin, et ei ole ühtegi head põhjust paberi külge klammerdumiseks. Paber on küll vahel tore, näeb riiulis hea välja ja lõhnab hästi, aga kogu see tiraaži ennustamine, trükkimise kulu, jaotusvõrk, transport, ladustamine – see kõik on ju niivõrd ebaefektiivne, mõttetu ressursside laristamine ja heade asjade leviku takistamine.

Kogu oma e-raamatukogu saad aga seljakotis mugavalt kaasas kanda, sekunditega varundada ja otsida-leida midagi uut lugemiseks kasvõi laupäeva öösel kell 01:19. 01:20 juba tegeleda lugemisega.. Idee on ju nii ilus, et lihtsalt TULEB e-pöörduda.

Igatahes, guugeldasin end riistvara osas pooleks. Ei taha wifit, värve, näritud õuna, kilode kaupa plastmassi, klaviatuuri, ussimängu ja muid mõttetusi. Selgus, et väga konkreetselt tahan seda - Sony PRS-650, mille puhul kõik (peale hinna :P) näis hea. Leidmine küll eestis väga kerge ei olnud, kuid mõned partiid vahel ikka jõuavad ka kohale.

Video: onud internetis näpivad sama liiki isendit..

Pilt on ilus ja lugeda tõesti sama hea kui paberit. Puudustest tooks välja vaid konkreetse isendi tugiteenused. Nimelt Sony raamatute arvutiga sünkimise programm on pisut värdjas. Õnneks seal eriti aega veetma ei pea ja ta on ka piisavalt minimalistlik, et asjad tehtud saaksid - “võta kõik failid sellest kaustast”  ja “sünkroniseeri”.

Teine  miinus on see, et Sony oma raamatupood toimib ainult USA & Kanada residentidele. Õnneks vahet ei ole, sest ega ma neile oma infot väga anda tahtnudki ja DRM’iga raamatuid on plaan nagunii rangelt boikoteerida. Seejuures My Sony registreerimisel EI OLNUD võimalik asukohamaaks Eestit isegi valida, sest nad leidsid, et ma olen Lätis. EI mingit vaidlemiskohta, sest nemad ju teavad paremini.

Kõik, mis puudutab lugemist on aga väga mõnus ja nädalaga on mul paarkümmend raamatut juba igapäevaselt kaasas, üht-teist loetudki.

DRM-ita raamatuid leiab ka. Senikohatuist parimad ettejäänud kohad:

• Project Gutenberg – avalikus domeenis olevaid tasuta e-raamatuid, sh palju klassikat.
• FictionWise – Barnes & Noble company raamatupood, kus leidub ka uuemat-popimat kraami. DRM-vabad asjad on tähistatud märgendiga “MULTIFORMAT”.
• SmashWords – Lightweight e-raamatute kirjastus-pood. Indie, aga leidub ka päris huvitavaid asju.
• + eestikeelne kirjandus @ DIgikogu, kriso, Rahvaraamat, Apollo jm. Valik on neis vist identne. Btw Eesti e-kirjandus on DRM-vaba EPUB, jee!

Eriti poppe mitte veel surnud kirjanikke on ilma DRMita küll pisut keeruline leida. Näis. Ei ahvatle ka purjedega abimeeste kasutamine, aga alternatiive napib.. Oh, kust ma Banks’i saan ?!

Ehk kunagi kilkan ka loetud teostest (ja sõiman põhjalikumalt ja emotsionaalsemalt DRMi).

Soundtrack: Noir Désir - Si rien ne bouge

Sellest Suurte Lombardlaste otsingust..

Pegasuse Klassika, säästuriiuli ja vana hea randomijumala hea koostöö tulemusena maandus mu seljakotti

Elio Vittorini “Vestlus Sitsiilias”.

Kaasa sain sümpaatse inimese, kellega koos seesmise rahutuse eest (ja sellega koos) ärasse pageda. Teelolek ja inimeste veidrad kuvandid su ümber, näiteks oksaraotaolised, apelsini haukavad, vuntsiga ja vuntsita, nuge teritavad, “hmnjaa”-ütlevad ja paljud Suured Lombardlased. Nende vahele üldjuhul melanhoolsevõitu aegade-piltide-emotsioonide virvarr.

Vittorini pidev fraaside kordamine oli minu jaoks uudne võte. See oli esimestel lehekülgedel pisut häiriv, kuid sellega harjus ja takkajärgi mõeldes andis see palju juurde. Lisaks niigi piltlikule keelekasutusele võimendas see kordamine mitmeid nüansse ning mis veelgi olulisem – mängis ajaga. Korduvad fraasid olid kui markerid, mis hoidsid koos ja seostasid reaalsust sisemise emotsioonide-,  mälu- ja mõttemaailmaga, võimaldades paremini kirjeldada toimuvat sel unenäolikul, pisut hüplikul moel.

Raamatu kirjeldustes-arvustustes vihjatakse enamasti, et tegemist on mõistujutuga Mussolini-aegsest Itaaliast (avaldatud 1938). Ärge laske sellest ennast hirmutada, sest ka õigel ajal käivatest rongidest ja läbi lillede il duce-aja kirjeldamisest hoolimata on tegemist väga hea rännakuromaaniga. Andku Vittorini mulle andeks, aga ma nautisin seda teost rohkem stiili ja peategelase isiku tõttu kui ajaloolises kontekstis.

Soundtrack: Steve Morrison – Baby Please Don’t Go

Nendest, kes mulle seltsi pakkunud 2009/2010..

Viimati kokkuvõtet tegin, siis oli 2009. aasta pooleli, nüüd siis püüdsin terve aasta listi kokku saada: 

2009

Oscar Wilde "Dorian Gray portree"
Edgar Laurence Doctorow "Ragtime"
Evelyn Waugh "Peotäis põrmu"
John Fowles "Maag"
Chuck Palahniuk "Lämbumine"
Stephen King "Carrie"
Stephen King "Mist"
Steinbeck "Me tusameele talv"
Mati Unt “Sügisball”
John le Carré “Spioon kes pääses külma käest”
August Gailit “Üle rahutu vee”
Stephen King “Tulesüütaja”
Roger Zelazny “Teemärgid”
Steinbeck “Hiirtest ja inimestest”
Emil Tode “Piiririik”
Iain Banks “Wasp factory”
Steinbeck “Hommiku pool Eedenit”
Huxley “Hea uus ilm”
Thomas Mann “Doktor Faustus”

Möödunud aasta tuli uue lastekodu ja muid tegevusi mittesalliva uni-töö-uni-tsüklitega. Õnneks süvendas see ka mu ebasotsiaalsust, mistõttu raamatud päris unarusse ei jäänud..

2010

William Gibson “Neuromancer”
George Orwell “Loomade farm”
Jeanette Winterson “Tuletornipidamine”
Mihkel Mutt “Siseemigrant”
Graham Greene “Meie mees Havannas”
Ernest Hemingway “Hüvasti relvad”
Erich Maria Remarque “Lissaboni öö”
Susanna Clarke “Jonathan Strange & härra Norrell” I-III
Michael Ondaatje “Inglise patsient”
Steinbeck “Teekond Charley’ga”
Iain M. Banks “The player of games”
Iain M. Banks “Consider Phlebas”
Isaac Asimov “Teraskoopad”
Ene Mihkelson “Katkuhaud”
Ray Bradbury “We’ll always hava Paris”
Ernest Hemingway “Ja päike tõuseb”
Robert Walser “Jakob von Gunten”/”Jalutuskäik Kliest Thunis”
Norman Spinrad “Torgi Jack Barronit”
Birk Rohelend “Mu sõraline sõber”

Btw, enamik loetletud raamatuist on mu põrand-riiulil ka olemas kui keegi laenata soovib ..

Soundtrack: Dagö – Härra Sannikov

Sellest, kuidas marurahulikult ülbe olla..

Isiklik kogemus on ennegi jutlustanud, et Punase Raamatu sarja asjad on head. Kui siis sobivas meeleolus vastavaid müügiasutusi külastades komistad selle sarja raamatu otsa, mis teadmata põhjusel maksab vaid 35 krooni ja mille kirjelduses mainitakse, et autor on veetnud aega hullumajas, siis no kuidas sa jätad ostmata?! Nii sattus minu kätte raamat  "Jakob von Gunten. Jalutuskäik Kliest Thunis" Robert Walser'i sulest.

Aga see ei ole veel kõik (nagu Teleturu reklaamiski)! Osutus, et Jakob von Gunten on üks napakamatest viimasel ajal kohatud tegelastest. In a good way. Nimelt aristokraatlikust perekonnast pärit ego-ülejääkidega võsu, kes ütleb perekonna toest lahti ja asub õppima ülemteenriks veidras internaatkoolis. Lihtsalt nauditav on lugeda seda komplekti enesekesksest ülbusest tagasihoidlikkuse- ja märkamatusekuues, imetlemas ja põlates asju ja inimesi. Jakobi austuse ärateeninud inimesi premeerib ta nende regulaarse ärritamisega. Kas pole ilus? Ka tegevuspaik ja kaastegelased on huvitavad ja loovad pisut veider-müstilist (ehk veidi unenäolikkugi) atmosfääri.

Kindlasti teos, mida tuleb veel lugeda. Ehk isegi kümne lehe kaupa suvalisest kohast kui peaks vastav tuju tulema.

---

Teine lugu, "Jalutuskäik Kliest Thunis", polnud paha, aga vääääga aeglane ja ega te eriti ei kaotaks kui see ka lugemata jääks.

---

Btw, Cafe Noir on internetivaenulik asutus. Wifit ei paku ja kui ma soovitasin kaaluda muretsemist, siis sain teada, et polevat plaaniski. Et siis .. meh?! Mingi "hoiame tudengid eemal"-kampaania?

Sellest, et ma olen trendikas ja hängin ostukeskuses..

Taaskord leidsin aega tegeleda kaubanduskeskuses jõlkumisega (tervitustega Kevin Smithile). Mall ei olnud muidugi suvaline ega hängimine sihitu, vaid juba traditsioonilise staatuseni küündinud Apollo-Nobel’i külastus. Duubel. Nagu kohvikusse ja loomaaeda, aga meeldivamalt. Ja Tartulikumalt.

Esmalt leidsin omale 35-Jaaguse (harjutamise mõttes peaks sellele viitama kui kahejöurusele?) punase sarja raamatu Robert Walserilt. Punane sari, niipalju kui mulle näppu on juhtunud, on üsna lollikindel valik. Eelmine punasest sarjast lambiost oli Winterson ja pakkus väga positiivse üllatuse. Lambikohtadest lõike noppides tundus hea stiiliga ja paljulubavalt ilkuv. Rääkides lambilõikude põhjal ostu sooritamise või ärajätmise üle kaalumisest – kui Päevaleht tahab uuesti mingi sarja käima lükata, siis nad võiks antud näitest järelduse teha ja raamatuid kilesse mitte pakkida..

Ma küll iga kord mõtlen pärast raamatu väljavalimist, et rohkem riiulitel asju näppida ei tohi, aga kas ma õpin?! Leidsin Spinradi ja ei suutnud seda riiulisse tagasi panna. Kunagi lugesin kogumikku “Suur lõõsk” (oh, kust selle saaks?), mis tekitas piisava usu Spinradi võimetesse, et mitmesajakroonisest hinnast hoolimata pidin ka selle raamatu totra naeratuse saatel kassasse viima. Kahe raamatu korraga ostmine on hea tuju laristamine, kuid ometi: ma tahan just SEDA ja ma saan selle NÜÜD! Vahva!

Ja värskele raamatute omanikule preemiaks chill Nobelis jasmiinitee ja rohelise tee šarlotiga, lugeda Hemingway’d ja kuulata Doors’i. Ei väsi kordamast, et Tartu kesklinnas võiks ka mõni sarnane lugemise-sõbralik ja õdus pesa olla. Mitte nagu Truffe, mis võtab isegi ingveritee eest 30 krooni (ja lisaks jagab teed ääretult ebamugavas koonusjas lähkris). Aga Nobel – 14 krooni eest päris teed, mõnusa väikese kannuga, kus tee tõmbamine ei sega joomist ja tee püsib soe. Au ja kiitus Nobelile eeskuju näitamise eest!

Soundtrack: *Doors* (3 Doors Down – I feel you)

Sellest, et Phlebasest on mõeldud..

Avastasin hiljuti, et mul on Culture-sarjast mitmeid asju lugemata. Näiteks juba 1987 ilmunud (esimene!) raamat:

Iain M. Banks “Consider Phlebas”

Esiteks au ja kiitus raamatu kaante disainerile @Orbit, viltune horisont merel pilvedega on alati hea asi vaadata.

Lugema asudes oli pisut veider mõelda, et just nende ridadega pandi algus Culture-sarjale, mis võinuks ehk tähendada põhiteemast kõrvalekaldumist, selgitamaks kes on mis on kus on miks jne. Ma pean Banksi kui ulmekirjaniku tugevaks küljeks keskendumist tegelastele, mitte lehekülgede kaupa futuristlike asjade kirjeldamisele ja seegi kord osutus mu kartus põhjendamatuks: keskkonna ja tehnoloogia kirjeldused olid osavalt põhiteemasse sisse põimunud ega kaaperdanud kordagi Lugu ennast, vaid täitsid oma rolli – lõid atmosfääri.

Millega Banks ilmselt kedagi ei üllata on võikad stseenid. See pole alati just pluss, aga Consider Phlebas oli selles suhtes tõsine kontsentraat. Kes pole ammu lugenud, siis tuletagem meelde näiteks avastseeni või peatükki “The eaters”. Ma ei taha teada, kui huvitavad võivad olla sellised situatsioonid välja mõelnud mõistuse unenäod.. Mmm.

Pisut häiriv oli ka pidev action. Jah, oli põnev ka, aga tundus kuidagi hollywoodifilmilik. Parimad osad oli ikkagi aktiivsest konfliktist pisut eemal, eelkõige tegelased, nende pinge, kahtlused, plaanid.. Ja loomulikult tehisintellektid ehk Mind’id, kes traditsiooniliselt hiilgavad nii oma nimede, suhtumise kui dialoogidega.

Koondmulje jäi mitte kõige entusiastlikum “hea”. Oli häid hetki ja kujutluspilte, oli põnev lugeda, oli mille üle mõelda, aga see action karjus kõigest üle. Loodud keskkond (Culture, Contact, Minds) on aga võrratu ja puhtalt selle pärast tasub ka see raamat lugemist.

Ma pole veel otsustanud, millise Banksi ma järgmisena lugemisele võtan.. Valik on veel päris suur (jei!). Samas on mul ka üks pisike Bradbury kutsuvalt teiste raamatute peal ..

Sellest, et keskendumissõltlasi on mujalgi..

Pole ammu raamatutest kirjutanud. Kuna ma olen nii konservatiivne, et ei saa traditisioone murda (mis on ka huvitav teema, aga sellest paraku praegu ei heieta), siis kommenteeriks põgusalt ühte hiljutiloetud raamatut:

Iain M Banks “The player of games”

Loomulikult ei olnud see mu esmakohtumine selle teosega, kuid esimene kord inglise keeles lugeda. .. ja esimene kord OMA raamatust lugeda. Ma tean, et see viimane argument on uuestilugemise ajendiks pisut ebaratsionaalne, kuid õige friik leiab igale veidrusele põhjenduse. Näiteks minu jaoks on raamat pärast ostmist minu oma alles siis kui ma olen seda lugenud. Raamat ei ole vaid sõnad, mille see või teine autor on kunagi kirjutanud, vaid midagi enamat – kaaslane. Õiguslikult võib see pärast ostmist olla küll minu, aga kuni ma ei ole piisavalt palju aega temaga koos veetnud, on ta külaline. Võõras. Mistõttu ma tegelikult tunnen pisut ebamugavust, et päevalehe sarja ajal sai raamatuid ostetud kiiremini kui ma neid lugeda jõudsin, osa on siiamaane lugemata ja see teenib mult regulaarselt iseendale peavangutuse ja etteheitva kulmukortsutuse.

Kuna eelmisest Mänguri lugemisest oli mõnevõrra palju aega möödas, siis ma oluliselt palju detaile ei mäletanud - mälu puudumine on vahel eeliseks. Mitmed pildid ja momendid olid väga tuttavad, kuid huvitav oli sellegipoolest. Mis mulle Banksi teostes alati on meeldinud on see loomulikkus, millega kujutatakse harjumuspäratuid asju. Mitmed ulmekirjanikud on oma futuristlikest gadget’itest ise nii vaimustusest, et need saavad rohkem tähelepanu kui peaks. Banksil sellega probleeme ei ole ja olgugi, et maailmad on alati veidrad ning täis veidraid asju ja kombeid, siis Banks käsitleb neid nii loomulikult ja möödaminnes, et need täiendavad käsilolevat lugu. Seejuures teevad seda hästi.

KR rõkkas selle raamatu kohta (kergelt liialdades), et seda võiks pidevalt lugeda (piibliks?). Kahtlemata oli tegemist hea lugemisega, aga nii sügavat muljet see mulle ei jätnud, et kohe uuele ringile minna. See ei ole 10 lk kaupa lugemise raamat, kuid paraku selles rollis ma teda tarvitasin. Need, kes võtavad selle raamatu ette ja saavad kohe kaanest-kaaneni läbi lugeda, saavad loomulikult palju parema elamuse. Seda efekti võimendaks ka minu arvates peategelase üks põhiväärtuseid – keskendumisvõime, mis jätab kogu muu maailma väljapoole, lahendamaks vaid konkreetset mängu/probleemi/ülesannet, seejuures lahendus ise osutub vähemoluliseks kui selle leidmise protsess. Sellise keskendumise saavutamine on ilus, see on ülim tunne ja Banks andis seda päris hästi edasi. Raamatulugemisel samaväärne keskendumine suurendaks seda äratundmist veelgi..

Ei saa ka jätta mainimata raamatus esinevad huumorit, mille parimateks pärliteks olid minu arvates pea kõik nüansid drone’ide ja Mind’idega seoses. Näiteks laevade nimed on juba väärtus omaette, näiteks:

• Just Read The Instructions
• Limiting Factor
• Gunboat Diplomat
• Unfortunate Conflict Of Evidence
• So Much For Subtlety

Mingi kogumik culture-sarja raamatutes kasutatavatest laevanimedest on ka wikis.

Loomulikult Banks kaldub vahel ka pisut brutaalsustesse, aga see on vist osa stiilist ja ei ole üldjuhul häiriv. See on umbes nagu vägivald mõnedes koomiksilikes filmides  (Sin City, Pulp Fiction jne).

Kulmukortsutuse teenib ära ka veel üks Culture-sarja raamat, mis riiulil (ah, keda ma petan? pärandal!) oma järge ootab..

Soundtrack: Alien Ant Farm - Attitude

Sellest, et paastun, kuni näen, mida tahan..

On saamas nädalavahetuse traditsiooniks külastada Apollo raamatupoodi (ning olla hea klient) ja kohvikut Nobel, haarata kann teed ja lugeda miskit, mida ma seljakotis kaasas tassin. Sel korral Michael Ondaatje “Inglise patsient”.

Ma arvan, et ma pole kindlasti ainuke, kes on kõigepealt näinud sel teosel põhinevat samanimelist filmi, kuid nagu vanarahvas (või bibliofiil või kesiganes loominguline üksus) teab ütelda, siis never judge a book by it’s movie. Kui film jättis mulle üsna sügava mulje, siis raamat tõmbas ennast liiga aeglaselt käima ja kirjanikuhärra hüppeid ajas ja ruumis ja tegelaste vahel oli kohati üsna raske jälgida. Uus lõik tõi ilma täpsustuseta uue mina-tegelase sagemini kui mulle oleks meeldinud. Kelle täpselt ja mis aega, ei selgunud vahel isegi samal leheküljel, rääkimata samast lõigust. Sama muster kordus ikka ja jälle.

Arvatavasti olen ma veider või lihtsalt konservatiivne, aga ma eelistan raamatuid, kus kirjanik suunaks vormiga lugejat samastuma maksimaalselt ühe tegelasega. Mitme tegelase siseelu teadmine on nagu säästuseiklus, “N-in-1”-raamat, ütleks isegi sohk. Lugeja saab liiga palju informatsiooni ja peab tegelastele kaasaelamiseks rohkem pingutama, et neile mitteteadaolevat informatsiooni unustada.. Muidugi on raamatuid, mis kannavad selle võtte oluliste kaotusteta välja või milles see on osa eesmärgist, meenub näiteks Liblikapüüdja. “Inglise patsient” sisaldas küll huvitavaid tegelasi, kuid see oleks olnud palju parem, kui Ondaatje oleks suutnud tegelasi rohkem “väljastpoolt” vaadelda ja usaldada maailmapildi loomine rohkem lugeja hooleks.

Isiklikku pettumust tõid ka naissoost peategelased, kes ei olnud küll nii häirivad kui hiljutikirutud Hemingway naised – Hana ja Katharine olid vähemalt isiksused, sealjuures omapärased. Paraku minu jaoks kaugemad kui aktiivselt kajastatud meestegelased. Sellest oli pisut kahju.. Aga võta nüüd kinni: kas selline arvamus iseloomustab nüüd rohkem mind või autorit ?

Ma olen küll rohkelt kurtnud, kuid pole saanud mahti mainida, et see raamat ikkagi meeldis mulle, eelkõige tänu säravamatele tegelastele. Kõrbe võiks austavalt peategelaseks tõsta, sest see oli läbiv teema, koheldud austuse ja põhjalikkusega ning isikustamise lõhna oli kindlasti tunda. Võib-olla ka krahv Almasy tõttu, kes äratas minus austust, mind tundvatel inimestel pole kindlasti kuigi keeruline mõista, millistel põhjustel. Samuti haaras mind kaasa Caravaggio, tema lihtsus ja idealism, muutus ja muutumatus. Kip ja tema tagasihoidlikkus, “tunnel vision” ja distantseerumine. Ja Madox, kes sai tähelepanu küll napilt, kuid meeldejäävalt.

Meeldiv oli kohata rohkelt raamatusõbralikkust. Tegelased lugesid, neile loeti ette, kandsid lemmikraamatuid kaasas, kirjutasid teiste raamatutesse vahele ja omi raamatuid. Tsiteeriti-viidati ka rohkelt kultuuri, geograafia, ajaloo valdkonnast, pisut rohkem kui ma mõistsin või ära tundsin ..

Mul on hea meel, et ma nägin enne raamatulugemist filmi. See aitas luua mitmeid seoseid, saada üldpilti  ja kujundas mu nägemust tegelastest (sealjuures Ralph Fiennes ja Willem Dafoe andsid tegelastele automaatselt isegi oma näo). Raske on hinnata, milline oleks olnud mu arvamus või saadud elamus ilma mälestuse ja seosteta filmist. Ma arvan, et igal juhul see raamat väärib lugemist, võib-olla isegi kunagi ülelugmist. Film aga väärib kindlasti ülevaatamist.

Sellest, et maailm jäägu päästmata..

Leidsin laualt raamatu. Taas üks kaval võte, kuidas juhuslikku päeva ilusamaks teha: mitte panna raamatut kohe riiulisse (või viia omanikule tagasi), vaid jätta mõneks ajaks lauale, et sa saaksid suvalisel hommikul pärast ärkamist kaant puudutada või pärast tööd avastada. See pole isegi endapettus, vaid pigem midagi Baz Luhrmanni sõnumi sarnast: “.. recycling it for more than it’s worth.”

Raamat, muide, oli Susanna Clarke “Jonathan Strange & härra Norrell III”. Mõnus lugemine pisut saamatutest võluritest Inglismaal, kes püüavad maagiat taas ausse tõsta. Lisaks sellele, et see sari sobis mu inglismaa-sõbralikkusega, sisaldas see paraja doosi ka jaburust/kaost ja huumorit, mis meenutas pisut Jonathan Stroud’i Bartimaeuse triloogiat. Väga mõnus oli ka ajaloolised faktide, loo põhiliini ja haldja-lugude pidev sidumine üheks terviklikuks (alternatiiv-)ajalooliseks jutustuseks. Sellise terviklikkuse vastu on mul väike nõrkus..

.. ja ei mingit tüütut maailmapäästmist. See on fantaasiakirjanduse puhul paraku alati raske hetk. Kirjanik peab ikka väga särav olema, kui ta tahab lasta tegelastel maailma päästa. J.R.R.Tolkien oleks võinud ka seda teada..

Hmh, pisut offtopic, aga laual oli ka teatripilet Tartu Uue Teatri etenduselt “Peeter Volkonski viimane suudlus”. Kogemata. Kui keegi tahab Lindgreni “Meisterdetektiiv Kalle Blomkvisti” Volkonski kuuldemänguna kogeda, siis käige kaege ka. Mitte-Lindgren minuga ei rääkinud, seega ma oleks eelistanud laualt leida ainult seda kaarnapildiga raamatut.

Soundtrack: Pink Floyd – Brain damage & eclipse

Sellest et Prima Vista tuli raamatutega..

Kui noor .net-huviline minus kurdab erinevaid vaevuseid, siis mul on vähemalt hea meel, et muu maailm mu ümber pakub häid asju. Täna näiteks päikest ja Prima Vista’le kohaselt raamatuid. Ma küll tean, et rohkem kui 1 raamat päevas osta on patt, aga see juhtus kogemata! They made me do it!

Esimese raamatu ostmine oli hea müügitöö tulemus. Sirvisin heldinult Roger Zelazny Amberi sarja 7.(?) raamatut, kui müüja-tüüp asutas Asimovi “Teraskoobaste” pihta ja tuletas oma jutuga mulle meelde seda, kui lahedad on muidu terviklike teoste vahel jooksevad seosed ja neist kujunev oma lugu. Ma olen Asimovilt vaid mõned Asumi asjad ammu lugenud, mis jätsid päris hea mulje. Lisaks minu tervikliku maailma ihalusele tuli kõrvale väike flashback arutelust, kas Sheldon Cooper on robot või mitte.. ja siis ma olingi raamatuomanik. Ma mõtlesin: “tehtud”. Aga see oli alles päeva esimene.

Teise leti ääres sattusin ühe aktiivse naisterahva tähelepanu alla, kes nähes mu käes Margaret Atwood’i raamatut, jutustas mulle õpetliku loo sellest, kuidas nad kiirustasid tõlkega, et Atwoodi uus raamat ikka valmis saaks seks ajaks, kui Atwood ise Tartusse tuleb. Aga ta ei tule. Seevastu oli seal tõesti suht hea hinnaga päris mitmed tema raamatud. Ma ei usalda Atwoodi nii palju, et ma ostma oleks hakanud. Pealegi ma ju juba ostsin ühe raamatu, pidagem piiri! Küll aga meenus ka üks Atwoodi-huviline tore inimene.. küllap ta on ise kursis.

Siis märkasin, et Utlib sees on ka mingi sagin – hunnik kasutatud raamatuid müügis. Loomulikult tuleb randomijumalale võimalus anda ja vähemalt pisut sirvida (sest see on hea!). Kogemata poetasin ühele müüjale, et Steinbeck’i vastu oleks huvi. Vanamees ühmas, et Steinbecki peaks tal ikka vähemalt kastitäis olema. Oops. “Me tusameele talv” ? olemas. Pisut aega sobramist, “Teekond Charley’ga”? ei ole. Veel sobramist, kuid kastitäis varjas ennast kiivalt teiste kastitäite seas. Aga Charley-raamatust ma olin kuulnud .. Steinbeckis ei ole ma veel kordagi pettunud, seega - müüdud, 45 kohalikku rahaühikut. Kunagi tahaks Vihakobaraid ka leida..

Kolmas raamat tuli ka. Ootamatult. Pargis oli Bullfrog Brown kontsert ja Andres Roots esitles ühtlasi oma luulekogu. Kuna ma olen neid nüüd juba üsna mitmel korral esinemas näinud ja mul pole mitte ühtegi nende plaati ja blues OLI hea (külmetamisest hoolimata) ja kontsert oli tasuta, siis ma leidsin, et tulgu ka kolmas raamat. Olin esimene ostja, ma loodan, et mitte ainuke. Eestlased on alati hea publik olnud – aitäh meile, et me kohe laiali ei läinud.

Et pisutki oma to-read-nimekirja leevendada lõpetasin päeval erinevates kohtades linna peal Ernest Hemingway “Hüvasti relvad” lugemise. Atmosfääri oskab ta hästi kirjeldada, tegelaste kerge-hoolimatu hoiak oli kohati pisut tüütu, aga päris hästi kirjeldatud. Seevastu see Hemingway kujutatud ideaalnaine oli küll hirmus - ebastabiilne, allaheitlik ja mitte just kuigi kirgas naisterahvas. Uhh. Selle “paja” kirjanikest eelistan ma ikkagi Remarque’i.

Sellest, et 59200/5 teeb oma elu huvitavaks..

Seos pealkirja ja tööl kohatud totrate numbrite-murdude vahel on täiesti juhuslik. Antud murd vähemalt kajastab midagi positiivset, hiljuti loetud raamatut:

Graham Greene “Meie mees Havannas”.

Kuskilt kuulsin, et Greene liigitas oma teosed ajaviiteraamatuteks ja pärisraamatuteks, äsjaloetud teos kuulus sellesse kergemasse kategooriasse. Õigustatult. Leebe, pisut jabur ja krimkalikult sirgjooneline. Isegi häppiend oli, aga kõik see ei seganud üldse, sest see oligi KERGE lugemine. Peotäis napakaid tegelasi (näiteks kapten Segura oma inimnahast aksessuaaridega, või “naine, kes Segura märjaks kastis”) ja veidraid situatsioone (koeramürgitumine), näpuotsaga ka parastamist inimeste pihta (Unesco kutt, lõpplahendus). Meeldiv, eriti see viimane osa ;)

Teinekord leidmiseks veel ühe vanakese elu meeldejäävaim hetk:
”Ja keiser ütleb Hasselbacherile : “Ma mäletan teid, Te olete kapten Müller.””

Soundtrack: The Yardbirds – New York City Blues

Sellest, et neid kõiki võib Peldikubaaris kohata..

Unustasin, aga tuli meelde:

“EESTI HAIKU

Hääbuva maapoe
ees jobu
energiajooki joob”

(M.Mutt “Siseemigrant”)

MMutt oli hea, ka sel korral torkas murelik-humoorilis-sarkastiliselt nii poosetajate, teie, nende, sinu kui ka minu pihta. Veidrad inimesed või lihtsalt inimesed – seal ei ole vahet, sest kõik inimesed on veidrad, sassis, kiiksuga. Mõned rohkem sisimas, mõned üsna avalikult. Veidrad (lihtsalt) Ruid aga istuvad (Peldikubaaris) paigal ja on rahul.

Aitäh inimestele, kes tunnevad mind piisavalt, et teha kingitusi, mis mulle päriselt ka meeldivad.

Sellest, et Pew jutustas mulle mõne loo..

Komistasin hiljuti Apollos säästu-riiuli otsa ja leidsin ühe viisaka hinnaga Punase Raamatu, mis sirvides tundus huvitav: Jeanette Winterson “Tuletornipidamine”. Vedasin seda nädala jagu iga päev seljakotis kaasas - harjusime olude sunnil (tegelesin aktiivselt “muu”-ütlemisega) teineteise kohalolekuga. Nädalavahetusel jätsin illusiooni asjalikkusest ja sotsiaalsusest seljataha ja jõudsin ometi kord raamatulugemiseni.

“Jutusta mulle üks lugu, Pew.

Missugune lugu, lapseke?
Õnneliku lõpuga lugu.
Ei ole sellist asja terve ilma peal.
Õnnelikku lõppu?
Lõppu.”

Tuletornipidamine on kui muinasjutt, mis on kogemata hääbuvasse Šotimaa sadamakülla sattunud ja mõned ohjad reaalsuse käest enda kätte saanud ja püüab kanda kinnitada. Piirid, loogika, aeg – see pole oluline. Kõigest saab lugu, mille sees ja kõrval on teised lood, ja lood on kõik, mis on oluline. Kui laekub reaalsus, et kaarte segada, asju, kohti ja inimesi ümber tõsta, siis lihtsalt muutub lugu. Või kas reaalsus üldse midagi teeb ? Sa satud lihtsalt teistsugusesse lukku – näiteks sellisesse, kus sa lihtsalt pead papagoi varastama, kes su nime teab..

"Jutusta mulle üks lugu, Silver

Missugune lugu ?
Lugu sellest, mis järgmisena juhtus.
See sõltub.
Millest?
Kuidas ma seda jutustan”

Juhtus näiteks pastor Babel Darki imeline elu. Külm tee, maailmanäitus, päevik kummagi elu jaoks ja jõhker hoolitsus kalli kaasa eest.

Juhtus õpetlik tädike miss Pinch, kelle aknad on laudadega kinni löödud, et murdvargaid mitte ligi meelitada. Õpetussõnu jagab tikand kamina kohal “Elu on Muutumatu Hämardumine Öösse”.

Juhtus loomuilikult Pew, pime näitamas valgust teistele, jutustamas lugusid ja aja olemasolu kahtluse alla seadmas (“Cape Wrathi tuletornis on alati Pew olnud”).

Juhtus Silver ja see on tegelikult tema lugu.

Soundtrack: Suede - Rent

Sellest, et äkshõnist ei piisa..

Kunagi tekkis kartus, et ma olen leplik ja noogutan usinalt kaasa igale raamatule, mida ma lugema juhtun. See oleks ju päris kole ebaadekvaatsus. Umbes sama kole, nagu kõva häälega välja hõigata, et kõik inimesed on ilusad ja head. Headus avaldub ainult halvematega võrreldes. Millegagi tegeledes kõige heakstunnistamisega võivad kaasneda üsna ebameeldivad selgitused, näiteks:

• sa ei saa mitte midagi aru, mistõttu ei suuda eristada häid ega halbu. Antud tegevusega tegelemine on seega mõttetu poosetamine või suisa valelik. Seda juhul kui sa ise saad aru, et sa ei saa mitte midagi aru. Kui sa sellest ise aru ei saa, siis sa oled loll ;)
• sa ei hooli karvavõrdki, ei vaevu mõtlema, mis on hea ja miks. Seetõttu raiskad oma aega antud tegevusega tegeledes ja tõenäoliselt tekitad omale trauma, sest ei taipa eeltööd teha, et eriti koledatest juhtumitest eemale hoida.
• sa väärtustad tegevusega kaasnevat, mitte tegevust ennast, mis enamasti tähendab seda, et sa oled loll - ei suuda mõista, millest sa tegelikult hoolid. Tõenäoliselt ei oska/suuda ka väärtustatuga efektiivsemal moel  kontakti saavutada.

Imelised valikud, kindlasti on veel koledamad võimalikud, aga optimistine (:P) ei mõtle ma nende peale.

Õnneks ma ei pea oma raamatulugemisharjumust nendesse valikutesse paigutama, sest lugesin William Gibsoni “Neuromancer'i” ja see ei meeldinud mulle. Tulevikutehnoloogia, äkshõn, släng ja mõni karm peib saatmas ühe junkie “seikluseid”
ei ole piisav, et raamatut heaks teha. Kirjeldused ei haaranud mind kaasa nagu ka tegelased, tegevused. Uuestiloetavus ?  Ei! Ei taha!

Aga tulevik on helgem. Mmmmutt.

(irooniline) soundtrack: Uriah Heep – July morning

Sellest, kuidas Adrian oma hinge ära andis..

Leidsin täna laualt ühe hiljuti läbiloetud raamatu: Thomas Mann "Doktor Faustus". Veider raamat, eelkõige oma pikkade, lohisevate ja väsitavate lausete poolest. Ma ei hakka siia neid dubleerima, kuid neid pisutki kirjeldamaks lugesin esimese lehekülje lausete pikkused sõnades. Need olid vastavalt: 50, 114, 87, 99. Ilmselgelt ei ole see rongis lugemise raamat ja isegi rahulikus keskkonnas oli raske sisse elada. Esimesed 100 lk ma ei kannatanud seda raamatut, järgmised 150 lk oli lihtsalt tüütu. Viimased 150 lk olid aga meeldivalt omapärased. Taaskord ehe näide sellest, et raamatuid ei tohiks pooleli jätta: mõne raamatule tekib sisu ja mulje alles lõpus või takkejärgi.

Tegevustik katab ühe vähesotsiaalse saksa helilooja elu alates sünnist 19. saj lõpus kuni armsa vaimuhaiguseni II maailmasõja hakul. Päris palju oli juttu muusikast. Mu muusikaline haritus on küll olematu, mistõttu mitmed sellised peatükid muusikast olid leebelt väljendudes raskesti mõistetavad, kuid raamatu enda sisu seisukohalt polnud need ka olulised – muusika kui pühendumise objekt oli sellest hoolimata lihtsalt tõlgendatav. Huvitav idee muuhulgas: muusika, mis on kirjutatud ainult lugemiseks. Esiteks on see taas näide sellest, et teadmiste-oskuste tõustes avalduvad uued maailmad oma uudses ilus ja terviklikkuses. Teiseks on selline muusika näiliselt vastuolus oma tavapärase vormiga - helidega. Muusika on rohkem kui helid, on võimalik eelistada ka sisu (ühesus ?!), struktuuri, tähendust, ka matemaatikat. Sellest viimasest ei pääse küll ühelgi alal ;)

Põhjus, miks mulle see raamatu lõpuks ikkagi positiivse mulje jättis, olid huvitavad pea-ja kõrvaltegelased ja nende inimlikud veidrused. Adrian Leverkühn ise oma konservatiivsuse ja eneseteadvusega, jutustaja kui ebaharilikult tagasihoidlik väljavalitu, Kretchmar ja ta entusiasm, Schildknapp oma hirmuga, et keegi teda vähimalgi määral ära võiks kasutada, Schwerdtfeger oma heas mõttes mitmenäolisusega ja mitmed teisedki kultuuri- ja muiduinimesed, neist mõned nii äratuntavalt  ebaratsionaalselt vastumeelsena kujutatult ("Jah, jah tõesti, nii võib ütelda!"). Sekka pisut salongielu koos oma vaidluste ja austuse, aga ka näpuganäitamiste ja võltslikkusega.

Nagu päris, aga aegalasemalt.

(Huvitav, kas ma üldse oskan olla otsustavalt rahulolematu raamatu pihta ?)

Sellest, et Fordi T-mudel võiks olla millegi ilusa algus..

Aldous Huxley revisited. Lugesin seda kunagi aastate eest. Nagu juba mainitud sain hiljuti selle oma isiklikule riiulile (punasest sarjast) ja läks korduslugemisele.

Oh, püha Ford! Olgugi et "Hea uus ilm" on fiction, tuletas see veenvalt meelde, et inimeste harjumused, kombed, kultuursus ja isegi moraalsus ja eetika on vaid sotsiaalsed kokkulepped. Nii nagu raamatus kirjeldatakse, nii ka selles mõnevõrra vabamas (ja vähem õnnelikus) pärisreaalsuses klammerdutakse automaatselt mingite kommete ja traditsioonide külge, oskamata mõelda, miks see peaks hea olema. Kes rohkem, kes vähem – sotsiaalse looma ja ühiskonnasõltlasena pole arvatavasti pääsenud keegi. Mõned isendid on kodust kaasa saanud eriti karjuvalt ebapraktilised refleksid. Kes tahab enda üle naerda, siis mõelge näiteks raamatus nii nii ilusti välja toodud "neetud"-sõna seostele ("A gramme is better than a damn", kuidasiganes see eesti keeles oli. paberväljaandes ctrl-F jukerdab).

Kui ilus on tahta vaid reaalseid saavutatavaid asju, sobida oma kohta:

"Alpha children wear grey. They work much harder than we do, because they're so frightfully clever. I'm awfully glad I'm a Beta, because I don't work so hard. And then we are much better than the Gammas and Deltas. Gammas are stupid. They all wear green, and Delta children wear khaki. Oh no, I don't want to play with Delta children. And Epsilons are still worse. They're too stupid to be able to read or write. Besides they wear black, which is such a beastly colour. I'm so glad I'm a Beta."

Korduvalt lugemiseks sobib hästi peatükk, kus Metslane ja maailmakontrolör Mustapha Mond arutavad ühiskonnast, vabadusest ja õnnest. Kusjuures ma mõistan ja nõustun pigem maailmakontrolöri maailmavaatega. Kui isekas peaks olema, et keelata õnne? Inimene oma vabaduseihaluses (ja tihti ka lihtsalt lolluses) ei suuda seda saavutada, vaid tahab alati seda, mida ta ei saa või millest ta on ilma jäänud. Kui inimeselt on võetud peaaegu kõik õnne ohustavad valikud ja antud lihtsalt konstantne rahulolu, usaldus, noorus, soma. Kas nad naudiksid suuremat vabadust rohkem? Mis väärtust oleks mingil kindlal kultuuril või moraalsusel või teadusel iseeneses, ilma inimesteta, kes neid või nende saaduseid ja järelmeid hindaks? Miks punane on parem kui sinine?

Huvitav on ka raamatu põhiteema, kus selles süsteemis leidub keegi, kes miskipärast on rahulolematu. Erinevalt teistest on tal valik olla rahulolematu, nautida asju, mida teised ei suuda ning selle asemel, et seda kasutada, hakkab ta siunama, et teised on teistmoodi õnnelikud, püüab maailma enda järgi kohandada ja võimalusel isegi revolutsiooni korraldada, et "vabastada" õnnelikud ja anda neile valik olla rahulolematu nagu ta ise. Mustapha Mond'i maailm seevastu pakub ka valikut neile, kel on seda vaja. Näiteks kirjanik saab oma halva kliima ja elada vabalt (küll ühiskonna kaitsmiseks eemal).

- - -

See raamat sobib hästi komplekti Zamjatini teosega "Meie", samuti sobib kõrvale Orwelli "1984". Ilus on Wikipedia andmetel Neil Postman'i raamatust "Amusing Ourselves to Death" pärit võrdlus viimasega:

"What Orwell feared were those who would ban books. What Huxley feared was that there would be no reason to ban a book, for there would be no one who wanted to read one. Orwell feared those who would deprive us of information. Huxley feared those who would give us so much that we would be reduced to passivity and egoism. Orwell feared that the truth would be concealed from us. Huxley feared the truth would be drowned in a sea of irrelevance. Orwell feared we would become a captive culture. Huxley feared we would become a trivial culture, preoccupied with some equivalent of the feelies, the orgy porgy, and the centrifugal bumblepuppy. As Huxley remarked in Brave New World Revisited, the civil libertarians and rationalists who are ever on the alert to oppose tyranny "failed to take into account man's almost infinite appetite for distractions." In 1984, Orwell added, people are controlled by inflicting pain. In Brave New World, they are controlled by inflicting pleasure. In short, Orwell feared that what we fear will ruin us. Huxley feared that what we desire will ruin us."

Kui rongist maha jääda, siis tunduks Huxley maailm palju lootusetum..

"Hug me till you drug me, honey
Kiss me till I'm in a coma.
Hug me, honey, snuggly bunny,
Love is as good as soma."

Soundtrack: Tiamat – Love is as good as soma
(Ma ei teadnud, et eelnev värsike sellisel kujul ka raamatus esineb, kuigi "soma" sellele vihjas)

Sellest, et vigiseks pisut..

Tööl on motivatsiooniga "kergeid" probleeme. Hurmiga surmani, sekka mõned tuuleveskitega võitlemised.

Inimestest on kopp ees. Ei meenu millal ma viimati kelleski positiivselt üllatunud oleksin.

Ja ma ei tea, mida ma tahan. Üks poolaasta valutamist kuluks ära, paneks asjad jälle paika. Mittemillegi nautimise võlu oleks hea lihtne.

Bah.

Et ma ära ei unustaks, loetud sellised asjad:

Iain Banks "Wasp factory"
Korduslugemine, seekord siis inglise keeles. Teistkordsel lugemisel (üllatusmomendita, põnevuseta) on see raamat märgatavalt erinev kui esmalugemisel. Kahjuks kehvem. 

John Steinbeck "Hommiku pool Eedenit"

700+ lk "perekroonikat", kuid nii haarav, et ei ole kerge käest ära panna. Ja mõtlik-piltlik, mida ma nüüdseks juba oskasin oodata. Märgiks ehk seegi, et see raamat sai läbi loetud ca 48 tunni jooksul, mis minu lugemiskiiruse ja –harjumuste juures on .. ootamatu.

 

Soundtrack: Allan Vainola - Argipäev

Sellest kuidas Franz käib raamatust raamatusse..

Nagu eelmises postis juba õrnalt vihjasin, on lauanurgale kommenteerimiseks kogunenud raamatuid. Seekord näpus Emil Tode "Piiririik". Autor esinenud ka nime all Õnnepalu, nagu ma ähmaselt mäletan keskkooliaja kirjandustundidest. Ambrele jäi ta rohkem kui korra ette ja iga kord ka mainis midagi nende nimede kohta. Kordamine on sellesamusegi sugulane.

Paari aasta eest ma lugesin sama autori teost "Raadio", mis oli piisavalt köitev, et jätta autori nimi heakskiitva noogutuse saatel meelde.. Paraku seekord tuli pisut pettuda: ei saanud ma pihta "Piiririigi" fenomenile. Jah, idee oli paljulubav ja päris mitmed detailid ja lõigud meeldivad, kuid seekord ei saavutanud ma "Raadio" lugemise sarnast mõnusat aja aeglustumist. Ehe näide sellest, et häid võtteid üle kasutades hakkavad need endale vastu töötama – kaootilisus kombineeritud peategelasekesksusega sõi võimaluse sisse elada, jättes tarbimiseks vaid  sõnad, laused, lõigud. Sellest on kahju..

Kunagi ma loen seda korra veel. Äkki mul ei olnud "õige" meeleolu.. Või siis, ma parem loen "Raadiot", mis on peaaegu sama raamat, aga ilma karjuva sügavus-taotluseta.

Soundtrack: Leonard Cohen - Avalanche