Sellest, et naistepäev väärib unustamist..

Seekord oli siis naistepäev ja lendas kümnete kaupa vihjeid, et kui sa ikka kõigile naistele lilli ei vii, siis sa oled mölakas (ja ei tohiks saada rahuliku südamega jalgpali vaadata). Mina otustasin olla mölakas ja ei soovinud mitte kellelegi head naistepäeva ja kohe kindlasti ei ostnud ühtegi lille.

Küsimus ei ole niivõrd minu hoolimatuses või naiste alahindamises, vaid vastupidi. Oleks solvav, kui sa tuleksid meelde vaid traditsiooniprintsiibi tõttu ja sotsiaalse surve tulemusena ning olla sunnitud vastu võtma “austusavaldused” osavuse eest naisena sündimise näol. Austus ja meelespidamine on ju seda olulisem, et austamise sihtgrupp on kõigest umbes pool inimkonda. Lillede kinkimine ja muu palaganiga kaasaminek on sellisel “tähtpäeval” on solvang kas viijale ja saajale – viijale, kui saaja tõesti eeldab lillede saamist, ja saajale, kui muidu mõistlik inimene tuleb koos teiste 10 pudulojusega, äbarik tulp näpus.

Mõistan, et kunagi oli naistepäeva pidamine oluline, aitas pöörata tähelepanu tõigale, et naised teevad ka tööd ja et koduperenaised on ka inimesed. Jah, 19. sajandi keskpaigas oli naine ja naise töö ehk meestest ja nende tegemistest automaatselt vähemtähtis ja meeldetuletus naiste rolli olulisusest oli ehk omal kohal. Aga praegu? Sama sisukas kui “head aasta 67.-ndat päeva!”..

Järgmisena võiks kaaluda ka teiste kaasasündinud ja levinud füüsiliste tunnuste alusel tähtpäevade moodustamist. Samasse sarja sobiks hästi veel:

• Statistilisest keskmisest pikemate inimeste päev
• pruunisilmsete päev
• blondide päev
• jne.

Oleks ju tore, kui me kõik saaksime veel rohkem tunnustust? Äkki isegi väike riigipüha eriti blondide auks? Või kaotaks üldse tingimused ära ja lihtsalt sooviks õnne kõigile, kes meile vastu tulevad ja jagame kõigile rinnamärke kirjaga “inimene, vist” ..

Soundtrack: Screamin’ Jay Hawkins – I put a spell on you