Sellest, et sponsor jagagu ise oma nänni..

Parem hilja kui mitte keegi. Sain teada, kuidas sel aastal PÖFFi publiku lemmiku hääletamine käib. Treiler räägib ainult sponsorite nimedest ja võimalikest auhinadest. Kõigest umbes 7 seanssi hiljem (ja alles aktivistil nööbist haaramise tagajärjel) sain aga targemaks..

Ennemuiste sai anda igale filmile SMSiga hinde, millest selgus parima hindega film. Uus süsteem on aga uuenduslik samm eelmisse sajandisse - kirjutage paberitükikesele oma lemmikfilm, postiindeks jne. PÄRISELT?! Paberile?! Õnneks ei pea tigupostiga Gonsiori tänavale saatma.

Isegi kui telekomi partneritega diilini ei jõutud, ja oma veebimeistrile käib kolme väljaga sisendvorm üle jõu, siis kui raske oleks olnud teha kasvõi surveymonkey veebivorm? Paber aga on kohmakas, kulukas (mõelgem näiteks andmetöötluse peale), mis piirab ajaliselt ja kohaliselt hääletuses osalemise võimalusi. Hmm, mul vist ei ole enamasti pastakatki kaasas..

Lisaks publik saab ütelda ainult oma "lemmikfilmi". Kui mul on plaan vaadata mõnikümmend filmi, siis ma ju ei tea seda ühte lemmikfilmi enne kui kõik mu kavasse plaanitud filmid on ära vaadatud. Sellise skeemi juures on ka veider otsus iga päeva hääletajate vahel loosida mingit nänni välja, sest kaalutletud lemmikfilmi saab valida ainult pärast viimast nähtuv filmi. Nännijagamine varem ergutab külastajaid küll jooksvalt hääletama, aga parimal juhul hetkeemotsiooni nimel. Halvimal juhul lihtsalt tasuta loosis osalemise nimel suvalise filmi heaks. Kas eemärk on tagasiside või nänni jagamine?

Hea tava järgi võiks olla ka täpsustatud milleks täpselt kogutavaid isikuandmeid kasutatakse. Lõhnab natuke spämmi-adressaatide kogumise järgi.

Publiku arvamuse tegelik küsimine ergutaks PÖFFi külastajaid olema rohkem kaasatud terve festivali jooksul ja annaks korraldajatele adekvaatsema pildi publiku meelsusest, hinnata trende, hinnangute jautust, osalusprotsenti jne. Nännist lahtisaamine on hoopis teine eesmärk ja seda on võimalik ka palju lihtsamalt korraldada - astuge suvalisel hetkel saali sisse, rida 6, koht 8 - palun. Raske on uskuda, et selline publikuhääletuse formaat oli teadlik, kaalutletud otsus. See on kurb, kui PÖFF meedias oma staatuse/tuntuse tõusuga trummitagumise kõrval teeb lihtsates asjades vähikäiku.

Ja kahju, et sel aastal ei ole uut PÖFFi filmialguse treilerit. See on igal aastal olnud üks asi, mida põnevusega oodata.

Soundtrack: Pöff kinotreiler 2009 (Brenda Lee)

Sellest, et naistepäev väärib unustamist..

Seekord oli siis naistepäev ja lendas kümnete kaupa vihjeid, et kui sa ikka kõigile naistele lilli ei vii, siis sa oled mölakas (ja ei tohiks saada rahuliku südamega jalgpali vaadata). Mina otustasin olla mölakas ja ei soovinud mitte kellelegi head naistepäeva ja kohe kindlasti ei ostnud ühtegi lille.

Küsimus ei ole niivõrd minu hoolimatuses või naiste alahindamises, vaid vastupidi. Oleks solvav, kui sa tuleksid meelde vaid traditsiooniprintsiibi tõttu ja sotsiaalse surve tulemusena ning olla sunnitud vastu võtma “austusavaldused” osavuse eest naisena sündimise näol. Austus ja meelespidamine on ju seda olulisem, et austamise sihtgrupp on kõigest umbes pool inimkonda. Lillede kinkimine ja muu palaganiga kaasaminek on sellisel “tähtpäeval” on solvang kas viijale ja saajale – viijale, kui saaja tõesti eeldab lillede saamist, ja saajale, kui muidu mõistlik inimene tuleb koos teiste 10 pudulojusega, äbarik tulp näpus.

Mõistan, et kunagi oli naistepäeva pidamine oluline, aitas pöörata tähelepanu tõigale, et naised teevad ka tööd ja et koduperenaised on ka inimesed. Jah, 19. sajandi keskpaigas oli naine ja naise töö ehk meestest ja nende tegemistest automaatselt vähemtähtis ja meeldetuletus naiste rolli olulisusest oli ehk omal kohal. Aga praegu? Sama sisukas kui “head aasta 67.-ndat päeva!”..

Järgmisena võiks kaaluda ka teiste kaasasündinud ja levinud füüsiliste tunnuste alusel tähtpäevade moodustamist. Samasse sarja sobiks hästi veel:

• Statistilisest keskmisest pikemate inimeste päev
• pruunisilmsete päev
• blondide päev
• jne.

Oleks ju tore, kui me kõik saaksime veel rohkem tunnustust? Äkki isegi väike riigipüha eriti blondide auks? Või kaotaks üldse tingimused ära ja lihtsalt sooviks õnne kõigile, kes meile vastu tulevad ja jagame kõigile rinnamärke kirjaga “inimene, vist” ..

Soundtrack: Screamin’ Jay Hawkins – I put a spell on you

Sellest, kuidas marurahulikult ülbe olla..

Isiklik kogemus on ennegi jutlustanud, et Punase Raamatu sarja asjad on head. Kui siis sobivas meeleolus vastavaid müügiasutusi külastades komistad selle sarja raamatu otsa, mis teadmata põhjusel maksab vaid 35 krooni ja mille kirjelduses mainitakse, et autor on veetnud aega hullumajas, siis no kuidas sa jätad ostmata?! Nii sattus minu kätte raamat  "Jakob von Gunten. Jalutuskäik Kliest Thunis" Robert Walser'i sulest.

Aga see ei ole veel kõik (nagu Teleturu reklaamiski)! Osutus, et Jakob von Gunten on üks napakamatest viimasel ajal kohatud tegelastest. In a good way. Nimelt aristokraatlikust perekonnast pärit ego-ülejääkidega võsu, kes ütleb perekonna toest lahti ja asub õppima ülemteenriks veidras internaatkoolis. Lihtsalt nauditav on lugeda seda komplekti enesekesksest ülbusest tagasihoidlikkuse- ja märkamatusekuues, imetlemas ja põlates asju ja inimesi. Jakobi austuse ärateeninud inimesi premeerib ta nende regulaarse ärritamisega. Kas pole ilus? Ka tegevuspaik ja kaastegelased on huvitavad ja loovad pisut veider-müstilist (ehk veidi unenäolikkugi) atmosfääri.

Kindlasti teos, mida tuleb veel lugeda. Ehk isegi kümne lehe kaupa suvalisest kohast kui peaks vastav tuju tulema.

---

Teine lugu, "Jalutuskäik Kliest Thunis", polnud paha, aga vääääga aeglane ja ega te eriti ei kaotaks kui see ka lugemata jääks.

---

Btw, Cafe Noir on internetivaenulik asutus. Wifit ei paku ja kui ma soovitasin kaaluda muretsemist, siis sain teada, et polevat plaaniski. Et siis .. meh?! Mingi "hoiame tudengid eemal"-kampaania?

Sellest, et toiduga mängimine peaks olema olümpiaala..

Ilusad pühapäevad sisaldavad tööd (mission “Leia vesi”, elu lõpuni loodetavsti ei tegele) ja mängu. Mänguks võtsin küllaltki vähelevinud mängu - jogurtiheite. Prooviga kodus järele. Heitetehnikaid on mitmeid, samuti erinevaid konteinereid (saab ka ilma konteinerita, aga seda algajatele ei soovita) – võimalusi on põhimõtteliselt lõputult..

Mina valisin tüvikoonuse kujulise pooltäis kaaneta Alma 400g murakajogurti, heitestiiliks “püdelate näppude vahelt põrandale pillamise”. Selle stiili eeliseks on kukkumisel lisanduv täiendav pöördliikumine, mis üldjuhul tagab huvitavama ja rohkem pikliku tulemteose. Antud juhul sain tulemuseks ligi meetripikkuse ja väga pilkupüüdva jugurtiraja, millest (vastavalt kuldlõikele) osa paigutus seinale ja osa põrandale. Ilusad kõrvalharud moodustasid tüüptätoveerigulikud kenad kaared, nagu leegid. Jogurtileegid - see on uus must!

Oleks jogurtiheide olümpiakavas, siis ma arvan, et ma oleks selle heitega puhtalt stiilipunktidega B-normi küll täis saanud. Mingil veidral põhjusel aga olümpial sellel alal ei võistelda. Veider, samas usun, et see oleks atraktiivsem ja sisukam kui maidea –teivashüpe? 400m ? kelgutamine ?

Ma pole kunagi aru saanud, mis idee on mitmetel spordialadel. Näiteks teivashüpe, miks on sellel ebamugaval ja ebapraktilisel alal põhjust olla võistlussport, rääkimata olümpiast? Mille poolest on see parem kui näiteks kaugussülitamine või võiduroomamine? Kestvusalad? Keda (peale vastava ala elukutseliste sportlaste) huvitab, milline mees jookseb/kõnnib/suusatab/ujub/jne kõigist teistest mingil hetkel kiiremini, kuuekümne kaheksal erineval distantsil. Tervislike eluviiside propageerimiseks on paremaid, mitmekülgsemalt arenavaid alasid. Näiteks pallimängud – meeskonnatöö, vastupidavus, tähelepanuvõime, reaktsioonikiirus, adrenaliin. Seevastu näiteks kestvusalad – lihtsalt üks neeger pumpab ennast hormoone täis, tõmbab ennast rihmaks ja siis hingeldab maas ja ajab suust vahtu välja. Suureks saab, siis hakkab poliitikuks, õpib pensioniks sõnadest lauseid moodustama ja annab elulooraamatu välja.

236m roomamine, vabastiil. Maivõi.

Soundtrack: Depeche mode - Master and servant

Sellest, et saksa kino jooksis eest ära..

Saksa uus kino oli paljulubav, kuid paraku läks minust mööda. Kaks päeva võttis endaga kaasa isane minus, kes elas kaasa Eesti jalgpallikoondisele, kaks päeva ei suutnud leida motivatsiooni üldse liigutada (veel vähem linna ronida), üks päev ajatajuta tööd ja edasi oli juba puhas pettumus. Pöffi ajaks peab oma prioriteetide, motivatsiooni ja jäsemetega paremale läbisaamisele jõudma..

Ma ei mandu neegriks. Vähem raha, rohkem aega – mul on lootust. Homme on hea uus ilm. Onju?

---
Daily sheldonism: “We are playing a game here – be serious!”
soundtrack : Gathering – We just stopped breathing

Sellest, et mul on oh-trilemma ..

Mul ON VAJA Jethro Tull’i kuulata! Sinna juurde sobiks ka muu keskkond kui see igapäevane tuba või tänav. Tõenäolisemalt tähendab see (edukalt liikluskõlbulikuks tunnistatud) mitme-rattalist ja ärasõitmist. Kuidas nimetatakse patoloogilist äratahtmist, vajadust teel olla ?

.. ja jalgpalli MM on alanud, kuid ma ei tea, kas ma tahan mänge näha või äras olla. Ma vist ei saa mõlemat.

.. ja pisut tööd tahaks ka teha, aga see teeb elu juba õige keeruliseks. Mõnest asjast lihtsalt tuleb loobuda.

Oh, keeruline!

Sellest viginast Olemise ja Näimise üle kaslaste näitel..

(tundmatu päritolu/copyright, kuid net on seda pilti ja selle modifikatsioone täis)

Bla-bla-bla, usu endasse jne. See pilt häirib mind peamiselt kahel põhjusel..

Esiteks, see ergutab inimest ennast petma. Kui sa ikka ei ole lõvi, siis parem ole sellest teadlik ja käitu vastavalt, muidu esimene ettejuhtuv hüään öögib su oma poegadele õhtuooteks. See ei ole tervislik ka ilma kujunditeta. Kedagi ei huvita, mitu meetrit jõudsid sa “uhkelt” kõndida enne seedumisprotsessi algust.

Teiseks, mind häirib küsitava olemasoluga vääruste lärmakas reklaamimine. Eeltoodud pilti imetledes on väga kerge astuda järgmine samm – püüda ka teistele näida samasugune kui sa ennast peeglist näha tahaks. Teiste petmine on muidugi ka halb, aga kuna mingi protsent inimesi saab nagunii ühest või teisest asjast plaanitust teistmoodi aru, siis see pole nii halb kui enda petmine - suurt vahet ei olegi. Samas alati on ka neid (paraku sinu jaoks olulisemaid) inimesi, kes on taiplikumad ja näevad tõesemat pilti:

 
pilt siit: http://www.ihasafunny.com/tag/disguise/

Ehk siis mitte ainult suvaline kass, vaid totra parukaga noname-kodukiisu, tegemas nõudmisi ja demonstreerimas habrast illusiooni kontrollist olukorra üle. Lärm ei taga autoriteeti ega tulemust. Selle püüdlemine klounimütsi ja parukaga pole naljakas, vaid .. njah. Ja seda juhtub.

Ennemuistsel ajal kui ma veel noorem olin kui praegu, siis ma mõtisklesin muuhulgas ka valiku peale:
kas pigem olla parem, kui ma näin, või näida parem, kui ma olen?
Ma valisin siis ja valin nüüd esimese variandi ja võimaluse positiivseteks üllatusteks, sest see tundub ausam nii mu enda kui inimeste vastu, kellega ma suhtlen. Näimine on tühine võrreldes olemisega.

Hea inimene, kes sa mind tead! Kui mingil ajahetkel X näin ma sulle liiga lõvina, siis tule, pane mulle käsi õlale ja tuleta meelde, et “siinkandis ei ole päris lõvisid!” - isepäine kass on mulle hingelähedasem ja piisavalt hea.

Soundtrack: Counting Crows – Mr Jones

Sellest, et vigiseks pisut..

Tööl on motivatsiooniga "kergeid" probleeme. Hurmiga surmani, sekka mõned tuuleveskitega võitlemised.

Inimestest on kopp ees. Ei meenu millal ma viimati kelleski positiivselt üllatunud oleksin.

Ja ma ei tea, mida ma tahan. Üks poolaasta valutamist kuluks ära, paneks asjad jälle paika. Mittemillegi nautimise võlu oleks hea lihtne.

Bah.

Et ma ära ei unustaks, loetud sellised asjad:

Iain Banks "Wasp factory"
Korduslugemine, seekord siis inglise keeles. Teistkordsel lugemisel (üllatusmomendita, põnevuseta) on see raamat märgatavalt erinev kui esmalugemisel. Kahjuks kehvem. 

John Steinbeck "Hommiku pool Eedenit"

700+ lk "perekroonikat", kuid nii haarav, et ei ole kerge käest ära panna. Ja mõtlik-piltlik, mida ma nüüdseks juba oskasin oodata. Märgiks ehk seegi, et see raamat sai läbi loetud ca 48 tunni jooksul, mis minu lugemiskiiruse ja –harjumuste juures on .. ootamatu.

 

Soundtrack: Allan Vainola - Argipäev

Sellest, et kuus on seljataga..

Eile öösel läksin kaotsi, otsisin koitu ja maandusin ennelõunaseks hommikusöögiks ühes väikelinnas veekogu ääres pargis raamatut lugedes.. Oi, kui keeruline on tsivilisatsiooni läheduses avalikus pargis/rannas leida kohta, kus meetri raadiuses ei oleks mingit sodi laiali.. Miks inimesed läbustavad ? Kui keeruline saab olla oma prügi kaasavõtmine kui prügikast on täis ? Mida mõtlevad seltsimehed, kes teeäärses puhkekohas pikniku käigus toidust vabaneva pakendi rõõmsalt puude alla vedelema jätavad? Kas suitsetajatele meeldib vaatepilt konide vahelt võrsuvate taimedega ?! Krt, tavapärane "loomaaed" on enamiku inimeste pihta liiga viisakas väljend.

Lõunaks olin Trts tagasi, kiire retk tööle, veel kiirem retk koju und tasa magama ja uus õhtu Tartuffiga..

KAARDISTADES TÜVIRAKU OTSINGUID: TERRA INCOGNITA / TERRA INCOGNITA: THE PERILS AND PROMISE OF STEM CELL RESEARCH
USA 2007

Toivo Maimetsa sissejuhatus oli hea. Tõenäoliselt paremgi kui film, mis ei olnud küll halb, kuid jättis pisut liiga kaootilise mulje, näidates kahte ratastooliinimest (loe: üks uuringutulemustest võitjate grupp), emotsionaalselt häirivalt seotud kunn-teadlast (loe: tõekuulutaja), kaks laboranti (loe: töölisklass) ja pastor/Bush (loe: alternatiivse tõe kuulutajad). Samas, vist oli see kaootilisus isegi hea, sest võimaldas "on-ju-meil-on-õigus"-tunnet tahaplaanile suruda ja lasta suvalistel mõtetel tekkida, olla ja minna..

Andsin hindeks 3/5 - aus keskpärasus.

VAIKNE PULM / SILENT WEDDING / NUNTA MUTA
Rumeenia, Luksemburg, Prantsusmaa 2008

Jantlikest momentidest hoolimata oli sel filmil mingi sisu ja "las ma räägin sulle ühe loo"-raam. See viimane meeldib mulle. Kiire meeldetuletus, et asjad ei juhtu niisama käigult vaid olulisem osa on see, mis meelde jääb ja kuidas seda tõlgendatakse.. Sekka mõned ilusad kaadrid ja paar atmosfäärilist muusikalist lõiku instrumentidega, mida ma nö koju ei osanud ajada. Meelde jäi aga hoopis vihm. Filmis. Ilus.

Andsin hindeks 4/5

LUCKY MILES – EKSINUD AUSTRAALIAS / LUCKY MILES
Austraalia 2007

Hunnik inimesi ebatradtitsioonilises keskkonnas, kus nad ei saa käituda harjumuste järgi, vaid peavad usaldama seda, mida nad ei usalda, ja käituma vahetumalt kui minusugune ratsionaalne põhjamaalane käituks. Sekka rohkelt tühja maastikku. Taaskord muidugi oli sündmustik absurdile lähenev ja jättis mulje pingutatusest kuid pildi ilu oli hea.

Andsin hindeks 5/5 - see ei olnud küll väärtfilm, aga vaieldamatult hea asi korra vaatamiseks.

---

Btw, täna lisandus ilma selle peale eriti mõtlemata minu sõnavarra uus väljend:
"Helendav Inimene" - Tartuffi vabatahtlik, kes jagab ja korjab kokku hindamislipikuid.

Mulle meeldib see elu, mida ma sel nädala elan .. raamat, filmid, mate, ärad, head inimesed, keda tihti ei näe jm.

Soundtrack: Anathema - Anyone, anywhere

Sellest, kuidas Rock Ramp on YAÕS..

Möödunud nädalavahetusel toimus see hiljutireklaamitud Rock Ramp Viljandis, kus üllatavalt mitu paljulubavat koosseisu pidavat esinema. Eriti veider oli see, et ebaharilikult palju inimesi oli minuga sinna liiklemas. Ilmselt odav piletihind ja lähedus meelitas vms. Olgem ausad – 175 krooni eest oli lineup veenvam kui oleks oodanud.

1. päev

Viljandi seega. Harjumatult lähedal, ma tundsin ennast peaaegu imelikult kui viljandis aru sain, et ei peagi hakkama mõtlema Suurejõe silla või Pärnu vm veidra marsruudi väljavalimise peale. Selle asemel sai kuskil maalikumas piirkonnas pakid maha jäetud ja longitud ootusrikkalt kultuuri järele.

EMERALD
Igati tavapärane esimene bänd – toores, veider ja hull staaritsemine, mis loomulikult kellelegi eriti korda ei lähe. Tuntud tegelasi naljalt esimeseks ei panda ja isegi parmud ei ole ehk nii purju jäänud, et suvalisele asjale kaasa kargama hakkaksid. Sellest võiks ju aru saada, et kui esimesed paar korda keegi provokatiivsetele stamp-ergutuste peale häält ei tee, siis ilmselt pole band ennast tõestatud ja võiks möla asemel rohkem muusikale rõhuda. Antud bänd aga lehvitas olla-tahtja lippu lõpuni ja tekitas rohkem haletsust kui tšilli olemist. Mis on tegelikult kurb, sest kunagi 10 aasta pärast nad ehk oleks kuulatavad ka vabatahtlikult.

SPITBLOOD
Neid tegelasi ma olen vist kunagi HRLil kohanud, samuti päevaalustajate seas. Kas nemad olid need "kas saame kümme inimest lava ette kokku"-tegelased ? vot ei mäleta. Isegi hale ei olnud. Sai hoopis kuskil päikeselisel kolmnurgal Sügisballi loetud ja marukannatlik oldud – parem on tulemas. Hankisin ka ühe Rock'i, kuid see oli endiselt soe, mistõttu viskasin selle õige pea minema ..

WINNY PUHH
Antud tegelastest olin ma vähemalt nime kuskilt kuulnud (mitte ainult Väga Väikese Aruga Karu, vaid ka mingit muusikalist kooslust). Ehm. Ükski kelluke ei helisenud. Mingi wannabe-provotseeriv kamp. Maidea, Ku-Klux-clani sarnaste rüüde kandmine ei päästa, kui muusikaliselt nii õõvastav vokaal isegi kitarre kuulata ei lase. 1,5 lugu pidasin vastu, siis läksin linna peale, et fotoaparaat ära tuua. Because I had nothing else to do.

ULTIMA THULE
See on seltskond, kes on osav iga ilmaga. Paraku, ma ei tea, kas ainult mina olin kehvas tujus või oli helimees peaesineja. Kitarri ei olnud pool ajast üldse kuulda, pool ajast oli liiga vähe kuulda. Sünti oli liiga palju ja see ei mänginud just sooloosa :( Basstrumm käis ka vahepeal ära. Ja ega bändki väga vaimustunud ei olnud. Kokkuvõttes mulje, et neil oli kihlveo korras vaja kiirelt 15 minutit midagi teha, siis saaks kuskile jooksu panna vms. Päh.

VELIKIJE LUKI
Täiesti üllatavalt peaaegu kuulatav kraam. See on üllatav, sest enamasti mulle säärane padupunk ei istu. Viinaloopimine jm show võttis isegi pisut muigama. Eriti kaua aga pinget ei pakkunud. Mingi tatikakari jookseb ringi, raisk. Sügisball jätkub..

LOITS
Noh, selgub, et Metsatöll ei olegi IGAL üritusel, aga Loits ilmselt on. Nad ei ole küll päris minu muusikamaitse jaoks, aga tugevalt kuulatavad ja ilmselgelt publiku soosingus. Mis on tegelikult tore – näeb vahel ka mitte inimesi, kes sellest üritusest rõõmu tunnevad (need "huilgame kõige pihta, mida näeme"-inimesi ei arvesta, loomulikult).

KOSMIKUD
Antud seltsimehed ei valmista vist kunagi laivis pettumust. Ma olen neid vist mingi pea kümmekond korda "elusast peast" näinud ja alati on omamoodi tore olnud. Ma ei tea, kas asi on minu teadlikuses või on neil tõesti hästi komplekteeritud meeskond, kus kõik on muusikas silmatorkavad  (või kõrvapaitavad ?) ja näivad lahedad inimesed olevat. Paraku antud juhul mingi 16-18a. nolgikari leidis, et kosmikud on just õige moshimuusika, mingi seltskond suitsetas mu ees non-stop ja teine seltskond lasi klaaspudelist viina, mahl peale. päh. F'king loomaaed, maivõi. Kadusin kaugemale, leidsin mingi pingi, vahtisin taevast ja kuulasin niisama. Vaatan Vana vingerdamist mõni teine kord, kui nad esinevad kuskil mittelaadal.

So, esimene päev läbi .. see oleks siis epic fail ?

Skippisin inimestega suhtlemise, laadal oli neid isegi liiga palju. Kuulasin autos pisut head muusikat (Katatonia "Viva emptiness"), vahtisin tänavavalgustit ja sinna ka kustusin. Loodus senikaua töötles mu kohal kirsse.

2. päev

Teine päev algas palavusega, mis on tegelikult üsna ootuspärane suvisel ajal. Kuna inimesed olid ikka veel out, siis matkasin Viljandi lähiümbruses. Nautisin ilusat ilma, mingit lambi-heinamaad, lagunevat talukohta ja Sügisballi .. Mingil hetkel hakkasid sealgi heinategijad oma tööviljadega liiklema, mispeale läksin maruaegalselt linna tagasi ja lugesin Ugala ümbrsuses veel .. Sügisball on hea. Teistmoodi kui film, aga teistmoodi hea. Laada teise päeva kava ma ei teadnud, seega lonkisin näiliselt sobilikul pärastlõuna hetkel tagasi varemetesse.

NIKNS SUNS
Sellest olin ma ilma jäänud. Olles paranoiline, ma seda väga ei kahetsenud (mõelgem Emeraldi peale).

I.Q.ZERO
Miski häiris, õnneks ma ei mäleta enam mis. See-eest mul oli Sügisball. Prioriteedid on paigas.

ROCKCRIME
Ee.. žanr kriminaalrokk ? Leebe ja igav. No suprises there. HRLil jäid nad muide vahele, sest oli mingi mixup kellaaegadega ja ilmselt magic tuli vahele :P

STEM
Stem kõlas hea, aga mingi tüütu kauplemine ja muidu möla tappis positiivset muljet. Äkki olid ikka nemad need "See paks mees võiks oma nelja naisega lava ette tulla, siis saab kümme inimest täis" vms. Ei mäleta. Vahepeal mingi järjekorda allameetri tegelane põrgatas nööri otsas õhupalli: minust vasakule, minust paremale, minule pihta. kräunatasin, tirts isegi vabandas .. ja jätkas samamoodi. Siis tuli papa, ja plika hakkas midagi muud kopsima. Miks kurat inimesed impordivad lasteaia sellisele üritusele ? nagu loomaaiast veel vähe oleks. Võeh.

TANEL PADAR & THE SUN
Eelnevatega võrreldes oli TP&sun rahustavalt asine. Mängisid hästi, rahvas oli rahul, suhtlesid publikuga parajalt. Pooltunniga läks aga tüütuks. Üsna täpselt see, mida ma neilt ootasin.

 

 

THE BELKA
Belkast teadsin ma vähe. Pakkusin, et mingi punk samasse auku Velikija Luki, Psühhoterrori jms koledate asjadega. Osutus, et pärast kahe päeva jooksul kohatud ollatahtjate (mõne erandiga)paraadi, oli Belka huumor ja sound õige koha peal. Kerge, iroonilise alatooniga muusika, tüübid tundsid ennast laval vabalt, suhtlesid publikust visatud teemadega, sekka veidrad salmikesed. Miskipärast Dagölik kõla, ma oletasin, et see on ainult minu peas. Või kes teab, märgata oli sarnaseid n apakaid sõna- ja lauseväänamisi, stiil näis küll pisut vähem viimistletud aga sugugi mitte halb.. Päris mitu lugu jäi positiivselt meelde.. huvitav kust plaati saaks ?

JA mingi habemik vanamees huigatas napakalt iga natukese aja tagant: JAJAJAJAJAAAAAA. Jabur :P

COMPROMISE BLUE
Compromise Blue osas olid mul kõrged ootused. Eelmisel aastal Augustibluusi ajal oli minu jaoks kultuurišokk see, et Rutiku on nii osav laulja. Sel korral aga ei olnud neil alguses seda chill'i bluesi kõla.. Publik oli häirivalt distantsil, vähehuvitatud – üllatuslikult ei kippunudki seekord moshima (ilmselt oli alkohol/raha lõppenud).  Ja kuna minu transpordile toetuv armee oli juba teada andnud, et nad on juba äraminemisvalmis kuskil ootamas, siis ma kandsin CB seekord maha ja nimetasin ürituse lõppenuks.. Tagasiteel auto juurde muidugi oli kuulda, et kiire kraam sai läbi ja CB hakkas meeldivamaid lugusid tegema, aga tagasi minema ei hakanud..

HORRICANE ja NO-BIG-SILENCE jäid kaemata. Mõlemat ma olen laivis näinud ja kumbagi ma väga ei igatse. NBS on küll aus kuulata, aga vähetõenäoline, et ma neid sel korral nautinud oleksin.

Järelsõna

Ja kuna ma endiselt olen loll, mäluta kapsas, siis:

a) HRL ajal mälukaardi vaba ruumi nappuse tõttu oli kaamera JPG peale jäänud. Osalt seetõttu on pildid seekord crap. Mai hakanud neid isegi pettumusest näppima (mis oleks ilmselt vähemalt mõne pildi andnud, millega ma ise rahule oleks jäänud).

b) Ma unustasin pärast oma plaaniväliseid mulgimaa retki tankida, siis oli pisut põnevust, et kas enne keskööd Viljandi-Tartu vahel kuskil tankida saab või peab diisliaurudega üritama tartu jõuda (me küll ei proovinud, aga ilmselt oleks hädaga jõudnud) :P Olen süüdi, taaskord (s.t. endiselt).

Peaks tegema ettepaneku, et Rock Ramp nimetada ümber YAÕS (Yet Another Õllesummer) – rahvalik kogupere läbu.

HRL vastu nad ikka ei saa. Go, Kaido!

Sellest, et mõned ei taha ära minna..

Veider, kuidas mõned inimesed tulevad ja lähevad ning sa kehitad õlgu ja mõtled: "So it is". Mõned teised aga tulevad ja lähevad ning sa jääd ühtelugu mõtlema, kas ta oli/on loll või on tal lihtsalt pohh või .. midagi muud. Ära tüütab!

Tahan ära. Valgusesse ja pimedusse. Kaugustesse ja lähedustesse. Pisut-värviline võlts keskpärasus ei sobi mulle.

(tuletage mulle meelde, et ma kunagi viimase ärapildid  haarata viitsiksin. Seal on näiteks üks tüüpiline kopp ja pildile mittejäädvustunud nõmemuusika :P)

soundtrack: Banco De Gaia - Glove Puppet (Vocal Version)

Sellest vanameestejandist..

Ärgem mõistkem mind valesti - mul ei ole midagi deliiriumis vanakeste vastu. Isegi siis kui nad ainult ainult "mängult" hullavad seitsmendal korrusel kala püüda ja dromedari jahtida. Mul oleks nende üle siiralt hea meel. Mul aga ei ole hea meel, kui seda pikitakse labase teksti, peerunaljade ja arusaamatu massipsühhoosiga, et oleks hea ja lihtne. See ei ole veenev - need ei ole inimesed, see ei paku mõistmist ega äratundmist, veel vähem uut ja huvitavat allikmaterjali mõtisklemiseks. See oli lihtsalt jant oma ülimas keskpärasuses. Ilmselt see vaimustunud ovatsioone jagav bussitäis rahvast teadis ja märkas asju, mis minule kättesaamatuks jäid.. Taaskord. Ei mõista endiselt Kivirähki fenomeni..

Aga Viljandis käik oli tore, kuigi pisut liiga "sinna ja tagasi". Oleks pidanud initsiatiivi üles näitama ja teel kuskile ära kaduma. Suvi tuleb (lohutan ma ennast). Või läheb (järgmisel aastal ehk jälle). See on lahe, kuidas rahuloluks on vaja nii vähe: saada vaid mõneks tunniks Tartust välja. Säästuaeg, maivõi.

Tartus on minu päralt traditsiooniline õhtu : House. Mu little book of calm. Kuna ma olen alles teise hooaja keskel, siis juba ainuüksi teadmine, et mul jätkub seda veel kauaks , teeb tuju paremaks ..

Tänase osa paremad pärlid:

House (Wilson'i uks on lukus, House üritab sisse saada): "I know you're in there! I can hear you caring!"

Wilson: "Being miserable doesn't make you better than anybody else, House. It just makes you miserable."

soundtrack: static

Sellest et soojad ilmad on tulnud, ratastega..

Üle pika aja sai haaratud üks nädalavahetus, mis pakatas mitte-asjalik olemisest (joonis paremal on illustreeriva tähendusega) ja (peaaegu) mitte-Tartus viibimisest . That's the way to do it ;) Üle pika-pika aja sai vabas õhus viibides tõdeda, et ilm on liiga soe - pärast talviseid jahedamaid aegu oli see suisa positiivne tõdemus. Ma isegi ei pahandaks kui selliseid peaaegu suviseid ilmasid veel tuleks..

Täna Tartusse tagasi jõudes pidin paraku kokku puutuma ka soojade ilmade vähem-meeldiva poolega: loomad on jälle lahti. Lugesin täna pargis vaikselt Palanhiuk'i (ootuspäraselt inimvaenulik ja rõve-jabur kraam), lürpisin jahedat spritzerit (õun on parem kui pirn) ja olin igati rahul, kuni lähipingile laekus mingi trobikond "trenditeadlike sägasid" ja hakkasid noortele meesisenditele traditsioonilistel teemadel lämisema vaata-vaata-mind valjusega. The usual:

" .. <vandesõnad>, kus sai eile <vandesõna> joodud .. Täiega <vandesõnad> lõvi täis ..
.. <vandesõna>, <vandesõnad>..
..  kukkusin ära, <vandesõnad>.. Täitsa <roppus sisseütlevas käändes> ..
.. Pirol  ..  Ilge <vandesõna> kamp oli ikka, <vandesõna> küll .. <vandesõnad>  30-40 meest.. 
.. on selline <vandesõnad> mees .. ei ütle ka, paneb molli ära, höhöö, <liitroppus>  ..
.. <vandesõnad>..

Ma loodan et ilmad lähevad veel soojemaks ja pägalikel saab kool läbi - siis kolib ehk arvestatav osa loomaaiast päälinna, Pärnusse ja mujale ära.. Võeh.

Ah, krt, jälle jäin bashima paratamatu saasta pihta. Tegelikult ma tahtsin lihtsalt seda veel hõigata, et on tulnud ajad, kus ma olen tänu leitud ratastele (vt skeemi vasakul) mõõdukalt lihtsalt äraräägitav provaidimaks mugavamaid ja ajasäästlikumaid vahendeid erinevate ära-ürituste ettevõtmiseks ja läbiviimiseks .. Huvilised pangu mulle sobival hetkel käsi õlale ja sõnagu traditsiooniline repliik.

Jei ;-)

soundtrack:
Porcupine Tree - Arriving somewhere But not here

Sellest, et väikesed inimesed ei tohiks vett vajada ..

Täna ei ole kodus teist päeva järjest vett. Armas hea naaber, kes olevat lahkunud austraaliasse olevat andnud oma tagasihoidliku passiivse panuse, et mindki veega varustav toru kurat-teab-kus kinni jäätaks. Fun. No mida olekski mul veega teha ?!

Midagi on ka positiivset. Näiteks loen hetkel Evelyn Waugh raamatut "Peotäis põrmu" (elagu säästuriiul!). "Allakäik ja langus" meeldis mulle väga, eelkõige tänu oma hell-hoolimatule ilkuvale stiilile. Praeguses teoses näib ta suutvat sama stiili hoida, kuid pisut leebemal kujul. ei ole enam nii koomiks. Selle asemel on tüütud väikesed inimesed. Nagu päris.

Ja et ma ise hiljem ära ei unustaks: ma lugesin Doctorow "Ragtime" hiljuti läbi.

(Peaks hakkama kuskile loetud raamatuid kirja panema. Oleks hea ülevaade, tore meelde tuletada ja loomulikult võimalus mngi aja pärast statistikat teha :P )

Sellest, kuidas jaanituli tuleb jälle koju kätte ..

On ju tore, kui öösel kella nelja ajal kostab väljast mingi kolkimine ja hüüded ning wtf-mõtlemise taustal õue ronides näed sa maja otsast leeke tänavale paistmas ja vilkuritega sõidukeid kohale tõttamas. Viimati oligi ju ammu: jaanipäeva varahommikul ca kella 5 paiku. Vt ka Sellest, mida tahaks näha jaaniööl koju tulles.. Muidugi jaanipäeva ja tänase vahel jõudis  põleda ju veel see maja tänava otsas raudtee ääres, aga see ju ei loe.

Ehk siis.. Seekord põles taas see kuur vastu meie maja. Seesama kuur, mille ma arvasin juba olevat maha põlenud ja mida (kohalikud teadsid) olevat viimasel ajal juba neljandat korda kustutatud.. Mina näed, olen vaid kaks korda saanud päästetöötajate imelist tegutsemist jälgida ja tänada õnne, et minu pesa on "õigel pool" maja. Seega pääsesin isegi tubasest suitsust.

Huvitav kas ma võin blogisse teha kategooria "öised tulekustutustööd" ? Saagu sellest kakskorda-aastas-traditisoon ?

Sellest, kuidas teiste transpordist sõltumine ei ole hea..

Eile õhtul oli siis võimalus olla mõõdukalt pimedal ja külmal ajal eemal ja oodata päeva viimast bussi, mis mind Tartusse tooks. Pime, külm ja buss hilineb 18 minutit. Väga napilt vedas, sest 30 sekundit hiljem oleks ma otsustanud, et bussi ei tulegi ja oleks läinud hääletama. Pimedas pealesaamine oleks ilmselt fun olnud, eelmine kord sama marsruuti hääletades (suvel, valges), läks kolm autot ja kümmekond kilomeetrit astumist. Seekord oleks ilmselt rohkem tööd ja vaeva vaja läinud. Külmetamine ei vaimusta mind praegu. Bussi otsus ikkagi tulla säästis mind. Jei, vist.

On erakordselt häiriv kui minu tegemised (ja heaolu sealhulgas) sõltub minust mittesõltuvatest või raskestimõjutatavatest teguritest, inimestest ja asjadest. Sõltumine ei ole hea. Näiteks bussidest. Lisaks eelpool kirjeldatud põnevale bussiootamisele on ka suvaline liikumist nõudva ürituse korraldamine tõsine rõõm:

buss sõidab?
buss ei sõida?
millal buss läheb?
millal viimane buss läheb?
kas buss peatub ?
kas ma saan kellegi käest autot laenata?
kust ma saaks autot laenata?
kas ma tahan autot laenata?
Oleks see üldse parem?
Äkki oleks parem kodus istuda ja mitte midagi teha ?

Ei, tegelikult ma ei vaja autot.
Ma ei taha autot.
Ei mingit irooniat - ma ei taha autot, tahan ainult lihtsamaid lahendusi.

Keep it simple, stupid.

P.S. kui randomijumalal ressursse üle peaks jääma, siis võtaks lihtsamate lahenduste soovi ülejäägist soojust.

Sellest kui raske on Ripley't mängimas näha..

Olles müünud oma hinge videolaenutusele (oman kliendikaarti), külastan seda asutust aeg-ajalt. Ma olen üsna filmisõber ja kui lisada komplekti regulaarsed ausushood, siis juhtubki nii, et ma ei piraaditse, vaid töölt tulles haaran näiteks Poe tänavalt õhtuks filmi. Viimati jäi silma Ripley's game - Malkovich'iga film ei saa päris kehv olla. Kui mitte muud, siis tõotab olla vähemalt jabur. Ma polnud küll näinud filmi "Talented Mr Ripley", aga pole vast hullu..

Etsiis, laenutasin selle filmi ja asusin usinalt kodus vaatama: algustiitrid, lahe intro, väike sissejuhatus põhiliini ja  ..tegevus peatub! .. paus. .. paus... . .. paus. .. Krt, nad, va kaabakad, andsid mulle katkise plaadi. Vaatasin kurja pilguga kuidas plaadialune nägi välja nagu 20 vihast neegrit oleks seal renju't mänginud, plaadi pealmises osaski 3-4 auku. Et siis sel õhtul filmi ei saanud, vaatasin selle asemel pisut Dilbertit. Oeh-jah.

Järgmisel päev.

Läksin optimistlikult Poe-tänavale tagasi, õilsas usus nõuda omale korralik plaat. Sisimas küll pisut kripeldas, et tekib situatsioon, mida KR nimetaks konfliktiks, kuid kuna ma teadsin, et mul on õigus (s.t. tugevalt kahtlustasin, laenutustingimusi ma tegelikult peast ei teadnud), siis olin ka selleks valmis. Selgus, et õnneks oldi laenutuses peaaegu koostööaltid. Võeti plaat, lubati kontrollida ja kuna ma mainisin, et ma sooviks seda filmi ikkagi näha, siis paluti homme tagasi tulla. Hmm. Niipaljukest siis usaldust, et kui klient ütleb, et plaat on vigane, siis see ka ON vigane. No, no big deal, nagunii on boonus-tööpäevad ja pean kesklinnas olema, lippasin siis vaguralt filmitult minema.

Järgmine päev.

Läksin entusiastlikult Poe-tänavale tagasi, õilsas usus nõuda omale korralik plaat. (Märkasite, onju, et siin me oleme juba olnud ?). Kahtlustasin, et nad võivad hakata mult uuesti laenutustasu nõudma, kuid ei muretsenud, sest olin veendunud, et mul on õigus see film tasuta saada. Siiski olin optimist, et probleeme ei teki, ja nii peaaegu oligi. Nad tõesti mainisid, et "mhmh, oli jah vigane" ja andsid mulle uue plaadi sama filmiga. Täitis mingi teistsuguse paberi, kus oli kenasti kirjas "ASENDUSPLAAT" ja 0 kr. That's the way to do it! Lippasin siis tunde hiljem õhtul tööpäevast väsinult koju ja asusin vaatama: algustiitrid, lahe intro, väike sissejuhatus põhiliini ja ..tegevus peatub! .. paus. .. paus... . .. paus. .. Krt, nad, va kaabakad, andsid mulle katkise plaadi! (märkasite ajaloo kordumist, onju ?). Etsiis mulle anti asendusplaadiks teine vigane plaat. Plaadialune oli küll pisut ilusam, aga plaadipealsel oli pooltosinat erineva suurusega auku. Vähemalt erinevate kohta peal kui eelmine kord.

Ma ei tea küll mis homme juhtuma hakkab, aga las ma annan teile väikese vihje, kuidas see lugu jätkub:

Järgmine päev.

Läksin entusiastlikult Poe-tänavale tagasi, õilsas usus nõuda omale korralik plaat.

....

(to be continued)

Sellest, et kaabakad on jäävad suurused..

Ajalugu näitab taaskord, et ausus on pigem vice kui virtue, ja mida ma ka ei teeks, leidub alati inimene, kes peab mind selle pärast kaabakaks. Oeh-jah, ei hakka parem üllatust teesklemagi.

Aga..

Rohelised jõulud hakkavad lähenema. Ma pole küll käbedaimate kodaratega aga peaks vist ikka ära kaema. Dark Tranquility on miskit, mida ma tahaks näha. Täna õhtul näiteks taustaks Focus Shift:

I think I just forgot
To pick up the shells
From a recent discharge
And you took the blame
Explanations falter
To ears fallen deaf
Wherever I go I get lost

A reference to something
That both of us knew
A nothing that favors the few
In the darkness electric we see
Of the silence that's spoken tonight

I think I have lost my language
Whatever I've said I deny
I think I have lost my way
Whatever was missing is gone

I let my focus shift

Your face is a map I fail to discover
Drowned in the sound, so lost in the order
It's an understated word, the un-breaking knowledge
Interlocked and holding, a stalemate to break
I take hold of the flame that unites
In the silence that speaks to me now

I think I have lost my language
Whatever I've said I deny
I think I have lost my way
Whatever was missing is gone

I let my focus shift

I struggle to find the words that negate my meaning
I fail to comprehend what message is given

I decline the sleight of hand that leads to rejection
An attempt to find closure with no sense of pride
Drown the fury and swallow the fire
Drown the fury
Swallow the fire

I think I have lost my language
Whatever I've said I deny
I think I have lost my way
Whatever was missing is gone

I let my focus shift

Sellest kuidas maruvaiksed inimesed toiduga maadlevad..

Kuna mul ajutiselt paremat elu ei ole, siis heietan pisut veel kurgumandliteta olemise teemadel .. Nimelt sellest, millest minu saatusega Jukud ikka heietavad - toidust.

Esmaspäev, teispäev:
Esiteks nagu ka liriel kirjutas, on pisut üllatav kui vähe sa süüa tahad. esimese kahe päeva peale pool liitrit jogurtit ja veerand liitrit jäätist. Ja ei jälgegi näljatundest.. Peamiselt sõin selle pärast, et mul oli vaja mingi tablakas võtta, mida ei ole soovitatav tühja makku visata. Meenutades arsti jutukesi võimalikest verejooksudest ja tükilisest toidust hoidumise vajalikkusest on eriti tore, et mulle varem operatsioonijärgseks tarbimiseks määratud antibiootikum on selline:

Hoidudes tahkest toidust, söön ma selliseid tahkeid ja suuri asju 3 korda päevas. Kuhugi nad lähevad, ma ei ole üldse kindel, et õigesse kohta..

Kolmapäev:
Leidsin, et ma ei ole nii näljane ega vaevaline, et joogijogurtit tarbida. Kuna eelmine päev olin peamiselt ainult jäätisest toitunud, siis seekord tahtsin midagi teistsugust. Kiire konsultatsioon külmkapiga veenis mind, et jäätis maasika toormoosiga pooleks ON teistsugune. Päeva saldo 0.5 L jäätist. Ööl vastu neljapäeva tekkis veendumus, et tegusamat toitu on vaja.

Neljapäev:
.. tegusamat toitu on vaja. Kuna öösel eriti magada ei saanud ja alustasin päeva ebamugava palavikuga, siis leppisin jäätis+toormoos hommikusöögiga ja lükkasin poeotsingud tahkemasse tulevikku. Mitte just väga ootamatult sain ma aga populaarseks, kui ema ja õde mõlemad teineteisest sõltumatult minu pesast läbi astusid ja mind omal initsiatiivil varustasid kala-püreesupi, pehme leiva, pasteedi, lisajogurti+jäätisega, riivitud porgandi ja värske kimbu piparmündi-melissiga. Ausalt tunnistades, ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi varem rõõmustanud selle üle, kui keegi mulle külla tulles püreesuppi toob. Aga tõesti-tõesti, ma ütlen teile, Naudingute eine: pool kruusi suppi sellesse uputatud leivaviiluga, magustoiduks riivitud porgandit. Ahh, peaaegu päris toit juba.

Reede:
Mul on pool suppi veel alles. Seega usun, et jään elama.

Tänusõnad randomijumalale, et ta rasketel aegadel mulle AJ reklaamitud kiirkartuliputru pole peale sundinud. Pärast sõjaväge ei tekita see võikus enam väga positiivseid emotsioone..

Sountrack: Katatonia - Day

Sellest, et läheneb aeg vait olemiseks..

Aaagh! Kas tunda headmeelt info üle või "halba meelt" selle sisu üle  - ei teagi. The Master of Bad Timings olen ma niiehknii. Ilmselt midagi veel. Magagem selle peale:

"Aga kui ollakse noor, siis selges hommikuvalguses säärased masendavad tunded kaovad."
(M.Atwood "Pime palgamõrvar").

Ja kui ma kunagi jõudsin kellelegi vihjata, et see raamat ei saa vedama, siis nagu näha muuhulgas ülalolevalt skeemilt, oli see viga ajutise iseloomuga. Väga meeldiv raamat aeglaselt lugemiseks. Unenägu.

Ahjaa, ja homme on see päev, mida ma olen septembri algusest oodanud - ma saan lipata Eesti kauneimasse linna Jõgevale ja lasta enda kallal teha HIRRRMSAID asju. Auhinnaks võimalus nädala või kaks olla maruvagur mitteköhiv mitterääkiv mittetoituv  pahur tomp. Loodetavasti on kogu sellest kremplist ka mingit kasu.

Soundtrack on täna blues (ilmselt rohkem kui tervislik oleks): 
    J Page Ft R Plant - Since Ive Been Lovin You
    Led Zeppelin - Tea for one