Kuidas imre olevikku tajus..

Elagu rutiinivabadus.. läbi iroonilise muige.
Pärast järjekordselt mõõdukalt masendavat päeva, nagu ikka hoidsin ma kinni omaloodud traditsioonidest. Mingi aeg tagasi kui mul oli halb tuju, siis ma ostsin teed.. Kasvõi mingit lambikat. Järgmine etapp oli sita tuju puhul osta üks film, teha liiter teed ja ignoreerida maailma. Noh, täna tegin ekstreemi: ostsin filmi kuid liitrit teed ei teinud. Nimetagem seda ekstreemiks!

igatahes.. filmiks "Butterfly effect". Mul on hea meel, et vähemalt aasta pärast selle filmi lisandumist minu muuviteeki olen ma ka toetanud mingeid filmilevitajaid ja olen seekord legaalne filmivaataja. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida..

Film siis.. Ennemuistsel ajal kui Jaama tänaval sai seda filmi vaadatud, siis see kammis üsna ära. Piisavalt et mööda tuba ringi põrgata, naerda totakate asjade üle ja põlata ära KF kohupiimakook kui väheoluline maine asi. No seda veidrate asjade üle naermist teen ma küll pidevalt aga kohupiimakoogist ärapöördumine on haruldane. Igatahes täna, veeran tundi tagasi, lõpetasin ma siis taas selle filmi vaatamise. ehe on see, et efekt oli endiselt olemas.. Hoolimata sellest et happy end on mingi produtsendi pealesurutud jõhker vägivald. Ühel päeval organiseerin ma endale director's cut'i ja usun et nö lõpplahendus (miks küll inimesed tahavad lõpplahendusi?) on reaalsem ja vastab Jasoni elukogemusele: ideaalset elu ei ole olemas, shit happens. ja meie ise mõjutamse seda kõike..

Vaadates oma "kapis" ringi, tajun ma kuidagi eriti ehedalt, et kõik see on minu valik. Teadlik, alateadvuslik ja juhuslik. See on minu Elu. Veider on seda teadvustada.. Iga päev, iga tund me teeme valikuid, tihti isegi nende võimalike mõjude üle järele mõtlemata. Näiteks kellega sa suhtled, kellega sa jätad suhtlemata, mida sa teed oma vaba pooltunniga, mida sa teed oma kohustustega, ...
Iga moment on valik ja osa protsessist, millest me voldime oma tulevikku ja mis veelgi olulisem, olevikku. Minu olevik: Capnor gin ja katkine kojamees.. :P

See vaade paneb paratamatult mõtlema (jõhkralt parafraseerides), et "kas sellist elu ma tahtsingi?!". Olgugi, et olevik sisaldab mõningaid väiksemaid (lesser, minor) tegureid, mille üle ma pole uhke, kuid mu valikud on mu enda tehtud ja ma ei kahetse midagi. Isegi kui ma ei tea, mida ma tahan, siis ma vähemalt tean suunda ja ma tean mida ma EI taha..

Aeg, kitarr, teadmustevahendaja ja muusikamänedžer arvuti, raamatud.. see on hea, meeldib mulle. Isegi see, et ma elan kapis, on väheoluline. Asjad millest ma hoolin, mahuvad siia. Ma austan ennast piisavalt, et usaldada oma valikuid.

Ja minu asi ei ole mitte hinnata teiste inimeste elu ja seda kas nad teavad, et nad ise "on puldis", suunavad sündmusi ja seda, milline on nende olevik. Rahulolematus on liiga populaarne. Nemad!!

Tegelikult ma ei taha teha "statement"-i (andke andeks, eesti keel on küll tore aga ei sisalda minu andmetel alati õige alatooniga sõnu). Siinolevad mõtted ei taotlegi mingit eesmärki. Ma lihtsalt tajusin, miks Butterfly effect mulle nii hinge hiilis.. See on lõpulugu : Oasis - "Stop crying your heart out". Õigel meeleolul, õigel hetkel ... nutt ja hala seebiks, aga ikkagi see lugu tähendab midagi minu jaoks.
Me ise valime.
Igal hetkel.
Täna.
Praegu.
Nüüd.