Sellest märjast esmaspäevast päälinnas..

Esmaspäeval leidsin ennast Tallinnas. Sain märjaks, külmetasin, seljatasin ühe eksami, traavisin lompides, otsisin taksot, käisin vestlemas potentsiaalse tööandjaga, misjärel jätkasin märjakssaamist ja külmetamist ja pealinna avastamist.

Eksam oli jabur. Olgu kaasas kaks pildi ja allkirjaga isikut tõendavat dokumenti! Misjärel ma sain rõõmsalt ise enda isikus veenduda ja kuskile paberile kirjutada vastavate dokumentide numbritest igaühest osa. Mitte, et keegi kunagi oleks huvi tundnud, mida ma sinna kirjutasin. Et kõik oleks ikka eriti turvaline, ei tohi eksami ajal käekella käele jätta. Sihverplaadil kindlasti lubamatud vihjed .Net hingeelu kohta. Näiteks numbrid 7 ja 12 ja (oh, püha Ford!) "WATER RESIST"..

Eksamit pidavat jälgitama, aga no kuna neil olid muud tegemised ees, siis ärgu ma väga lootku, et keegi kaamerasse kätevehkimise peale reageerib, vaid mingu ma aga julgesti teistele korrustele inimesi otsima. Ühtlasi pidavat mingi printimise viga tekkima, mille korral ma pidavat faili ise kuskile kindlasse kohta salvestama. No, prinitimise viga EI tulnud, printer ei teadnud asjast midagi ja failist polnud märkigi. Mulle lubati üht-teist postiga hiljem järgi saata, kui keegi midagi leiab. Järgmisel päeval mulle küll meenus, et neil ei ole mu postiaadressi..  Meenus ka see, et mul polnud olnud võimalust eksami sooritamise eest tasuda. Saatsin meili, nad lubasid arve kunagi emailile saata. Hea on näha, et kõik on kontrolli all. Vaatan ja õpin.

Pealinn tervitas mind ka külma, kerge vihma ja lompidega. Tallinn on inimesi aidanud ja koondanud lombid ikka inimlähedastesse kohtadesse – peamiselt kõnniteed ja tihti ka vöötrajaesine. Ja mitte mingi hale lombihakatis, vaid ikka pealinna mõõtu. Kõnnitee vähemsügavalt lombiosalt sõiduteele takso suunas liikumiseks tuli ette võtta 20m ring ja looduslähedane samm mutta. Tallinlased armastavad loodust.

Taksojuht demonstreeris pealinna elu tõttavat tempot. Tartu mnt on koht, kus 65km/h on sellisem aegalsem kulgemine, kui mõni veok ees juhtub olema. Rajalt rajale hüplevad, suunatuld säästvad, sõiduradu juurde tekitavad teised taksod demonstreerivad ühtlasi edumeelsust ja efektiivsusepüüet. Ooh.

Suures osas tänu taksojuhi tüüpilisusele sain kobapeale vestlusele enam-vähem õigeks ajaks kohale (olematu faili otsimise ajal ma ootasin marukannatlikult). Vestlus oli ka sõna otses mõttes vestlus. Märgatavalt mitteametlik ja teemades kaootiline (suuresti minu enda küsimuste hüplikkuse süül), seetõttu jättis pealiskaudse mulje, kuid meeldiv sellegipoolest. Vastaspoole motiivid ja võimalikud tulemid jäid mul küll antud stiili juures pisut häguseks .. reklaamüritus? SA oli mulle veenvalt reklaami teinud? Või siis oli mu vestluspartner minust hoomamatult pädevam informatsiooni koguma ilma et ma ise aru saaks. Ei tea.. Samas, ma ei ütle kunagi ära vestlusest huvitavate inimestega. Kui see on kellelegi teisele või mulle endale veel mingil moel kasulik, siis on see ainult boonus – mul pole midagi selle vastu. Töökeskkonnana oleks seal esmamulje järgi potentsiaali. Kahju ainult, et see pesa on Tallinnas. Hmm.

Järgmine peatus – vihm. Ostsin pirukajahil punase sarja raamatu (oi, mulle meeldivad positiivsed üllatused säästuriiulil) – Aldous Huxley "Hea uus ilm". Suu pirukat täis, tagasi vihma. Trt mnt on nüri ja kole, seega putkasin kuskilt majade vahele, surfasin täiesti lootusetult segase planeeringuga kalmistul, komistasin Aljoša otsa, läbisin veel palju takistusribasid Tehnika tänaval ja jõudsin kümmekond minutit enne rongi väljumist jaama, märjalt ja väsinult.

Ja rongijuht sõnas rõõmsad sõnad:

"Rong väljub Tartusse, järgmine peatus Ülemiste. Tossutamine ja tinapanemine on keelatud."