Sellest, kuidas pühad laaned tungivad peale..

Nägin täna öösel taas huvitavat und. Tegevuspaigaks koht, kus pägalikupõlves sai suvesid veedetud – mets, künkad, oja eemal puude vahel. Olgugi, et see ojaäär on IRL alati üsna võsas olnud, nägin ma unes seda kohta oluliselt teistsugusena.

---

Suundun oja poole, mis voolab majast eemal orus üsna metsa servas. Puude vahele astudes läheb kohe hämaraks nagu laanele kohane. Paarkümmend meetrit pimeduses toob mind kaheastmelise järsaku servale, kumbki aste nii kümmekond meetrit langust. Järsaku nõlval on massiivsetest kividest moodustis, mida võiks ka looduslikuks pidada, kui need näiliselt juhuslikult kuhjatud kivid ei oleks üsna korrapäraselt nelinurksed. Kivid on tumehallid, kohati kerge pruunika varjundiga, küljed kaugel sellest, mida võiks siledaks pidada. Nende paiknemises ei näi mingit eesmärki olevat. Kivihunniku kõrvalt läheb alla väiksematest sarnastest kividest kohati murenenud astmetega trepp. Ma tean, et taevast ei ole, vaid on suured puud. Ma ei vaata kunagi otse üles, justkui teades, et seal on vaid hämar, kuid selge hallus. All on puudevaba sile okaspuumetsaalune pruunikas väli, mille kaugemas servas järgmise järsaku serval on metsa täiesti mittesobivad vasekarva õlakõrgused skulptuurid. Väli on üllatavalt sile, kui üksikuid vonklevaid puujuuri mitte arvestada, pruunide okastega kaetud. Päike paistab läbi puuokste puude juurtele, liigutades valguslaike ja varje maas, samas karvavõrdki leevendamata seda laanelikku hämarust. Oja on siinsamas lähedal, ma ei näe seda, aga ma tean, et ta on seal.

See koht on miskipärast püha. Mina nii ei arva, aga ma tean, et leidub neid, kes arvavad. Kõik on vaikne. Ma tean, et ma olen siin varem käinud. Ohkan omaette, nagu ma oleksin siin mitte just vastu tahtmist, aga mingite olude sunnil. Tunne on kuidagi erakordselt teadlikult rahulik ja ma vaatan järgmisest astangust alla. Eemal onnäha väike osmik, oletatavasti külapood ja väike kruusatee, mis astangu ja poe vahelt suundub kaugusse. Sealgi on kõik vaikne, inimtühi. Nii tee, pood kui ka mets nende taga.

Pöördun ja lähen treppi mööda tagasi üles, mõeldes W peale. Midagi on valesti. Tean seda, kuid see ei mõjuta miskipärast kuidagi mu rahuolekut. Maja poolt tuleb oja poole keegi vanem tundmatu turistimoega inimene. Keegi karjatab, ma ei pööra sellele mingit tähelepanu, kuigi ma pole kindel, kas ma mitte ise see karjataja ei olnud. Turist ronib treppi mööda alla, vasksetest skulptuuridest mööda, päikeselaikudest ja puujuurtest üle, sinna, kust saab järgmisest astangust alla.

Lähen metsast välja, tagasi maja poole. Taamal künka kõrval on põld küntud. Must maa. Vahtra-kase-segune mets on sinakashalli tumeda taeva taustal karjuvalt värviline, rõhutatult kontrastne kui prožektorivalguses tumeda sinakashalli taeva taustal. Ja ma mõtlen jälle W peale.

---

Veider on see, et kogu une aja jooksul ma teadsin täpselt, kus ma olen. Majalähedane osa on üsna detailselt sama, mis reaalsuses, kuid metsa ja oja ümbrus on tegelikult selles kohas ilma olulise vertikaalse variatsioonita, laane asemel on lihtne võsastunud kuusikualune. Seda kohta olen ma unes varemgi külastanud, koos enamiku nende unenäotäiendustega. Miks ma unes arvan, et see koht on niivõrd teistsugune ?

Ja see jabur domineeriv rahu-olek, hoolimata karjatusest ja teadmisest, et midagi on valesti, ebaselgest murest W pärast. Ma ei ole W-ga suhelnud aastaid. Viimase kümne aasta peale paar üksikut korda, sedagi põgusalt.

Ma vist olen ikka sassis. Aga kui see on nii ilus ja veidralt hea, siis … I don't mind.

Soundtrack : Led Zeppelin – Tea for one