Sellest, et asotsiaalidel on elu kui Chicagos..

Isa oli mul politseimees Chicagos
aeg oli raske siis
gangsterid, vaesus, kriis

Ma longin varaõhtusel lõunapausil jõe ääres ja naudin sügiselikult tumekollast-rohelist valgust ja vastu-mööda liikuvaid pildikesi juhuslikest inimestest. Tüüpilised isendid: uudistavalt kõrvalevaatavaid vanakestest turistid, ma-olen-nii-asjalik-seega-ma-kiirustan-inimesed, sekka mõni allameetri-beibe ja salk silmnähtavalt esmakursuslastest-tudengitest.

Ootamatult avastan aga kõnniteelt laisa ilmega politseikaubiku. Saan seda paar hetke silmitseda, kui märkan ka kahte vastavas vormis tegelast kõrvalt nõlvakust üles auto poole ronimas ja endi vahel, kumbki ühest käest haaranuna, ühte eluheidiku ilmega kodanikku auto poole lohistamas. Lohistatav vaatab selili olles ükskõiksetena näivate silmadega kõigist mööda - jõe ja taeva vahele, ei näi hoolivat värskeilmelisest läikivast roosast marrastusest päikese poolt põlenud otsaesisel, veel vähem oma lohistajatest, kes vastavad samasuguse mittemärkamisega. Seda kõike saadab vastu kõnniteekive hõõrduvate riiete üllatavalt vali kraapiv heli. Ja politseinik sõnab vaikselt ja rahulikult, peaaegu ohke saatel:

"Tule siia sisse".