Sellest, et maailm jäägu päästmata..

Leidsin laualt raamatu. Taas üks kaval võte, kuidas juhuslikku päeva ilusamaks teha: mitte panna raamatut kohe riiulisse (või viia omanikule tagasi), vaid jätta mõneks ajaks lauale, et sa saaksid suvalisel hommikul pärast ärkamist kaant puudutada või pärast tööd avastada. See pole isegi endapettus, vaid pigem midagi Baz Luhrmanni sõnumi sarnast: “.. recycling it for more than it’s worth.”

Raamat, muide, oli Susanna Clarke “Jonathan Strange & härra Norrell III”. Mõnus lugemine pisut saamatutest võluritest Inglismaal, kes püüavad maagiat taas ausse tõsta. Lisaks sellele, et see sari sobis mu inglismaa-sõbralikkusega, sisaldas see paraja doosi ka jaburust/kaost ja huumorit, mis meenutas pisut Jonathan Stroud’i Bartimaeuse triloogiat. Väga mõnus oli ka ajaloolised faktide, loo põhiliini ja haldja-lugude pidev sidumine üheks terviklikuks (alternatiiv-)ajalooliseks jutustuseks. Sellise terviklikkuse vastu on mul väike nõrkus..

.. ja ei mingit tüütut maailmapäästmist. See on fantaasiakirjanduse puhul paraku alati raske hetk. Kirjanik peab ikka väga särav olema, kui ta tahab lasta tegelastel maailma päästa. J.R.R.Tolkien oleks võinud ka seda teada..

Hmh, pisut offtopic, aga laual oli ka teatripilet Tartu Uue Teatri etenduselt “Peeter Volkonski viimane suudlus”. Kogemata. Kui keegi tahab Lindgreni “Meisterdetektiiv Kalle Blomkvisti” Volkonski kuuldemänguna kogeda, siis käige kaege ka. Mitte-Lindgren minuga ei rääkinud, seega ma oleks eelistanud laualt leida ainult seda kaarnapildiga raamatut.

Soundtrack: Pink Floyd – Brain damage & eclipse