Sellest, et kuubid on omamoodi paeluvad..

Sattusin seltskonnas ühe väidetavalt traditsioonilise testi “ohvriks”, mille käigus jagatud infokillukeste põhjal anti hinnang mu elule, egole ja asjadele minu ümber. Päris humoorikas ajaviide. Muuhulgas “selgus”, et ..

.. mu elu on varieerub rahututes hallikates toonides. Rahulikult, kuid märgatavalt külmalt ja ebasõbralikultki. Mina ise olen sellest kõigest aga väljaspool - mõistan, aga ei tunne.

.. minu ego on mu lähedal. Ma näen seda hästi, see on väike ja lihtne, kuid idealistlik olem. Läbipaistmatu – ei ole kindel, kas valgus paistab sisse või mitte, aga valgust välja ta kindlasti ei kiirga – matt must. See ei ole purunematu, kuid a tean, et ilma tugevate tööriistadeta ja pigutuseta seda kahjustada ei õnnestu.

.. probleemide korral “tuleb tuul” ja pühib kõik ära. Järele ei jää ei probleemi ega sedagi, mis enne probleeme mu ümber oli. Asemele tuleb veidralt meeldiv tunne - vabanemine. Pisut muret valmistab see, et ma ei tea, kuhu ego sai ..

Rämediip, ah? Kunagi aega saan, siis mõtlen, mida need ja teised (arusaamatumad) kujundid tähendada võiks.. Hobused on kindlasti mööda.

Krt, silmad valutavad.

Uneaeg.