Sellest, et kultuur läheb aina personaalsemaks..

Ateena on nišikultuuri koht. Ma olen seal käinud kinos, olles kolmandik publikust. Mõne nädala eest lisasin saldosse personaalse kultuuri lõhnaga teatrietenduse ja täna ka kontserdi.

Teatrietendusel (Ivanovite jõulupuu) oli pealtvaatajaid umbes samapalju kui laval näitlejaid. Well, pisut üllatav, aga väga ei häirinudki, sest tegemist oli ikkagi tudengiteatriga absurditükil ja juba kurat-teab-kui-mitmendat-korda. Arvestades ka tavapileti hinda, oli publiku kogus .. ootuspärane. Etendus ise oli muide isegi vaadatav, kuid minu maitse jaoks pisut liiga lärmakas-lahmiv ja kiire tempo ei jätnud aega ideid meeldegi jätta kui juba koonusega uut kraami peale visati. Sellegipoolest, aitäh kutsujale – paar mõtet isegi sai + üks inimene publikus juures. Win-win, I guess.

Täna tuli randomijumal ja sosistas, et Stina Kostinen ja Color Dolor on Ateenas. Ma arvan, et sa tead neist sama palju kui mina teadsin (= mitte midagi), aga põhjamaade film ja muusika on ennegi tühja koha pealt positiivseid üllatusi pakkunud ja ma andsin võimaluse. Ja sain oma senise elu personaalseima kontserdi. Alguses arvasin, et jääbki 3-liikmeline publik, kuid tuli kõvasti juurde. Kokku 8.

Bänd, muide, on väga hea – meeldivalt eristuv sound, mis siiski ei jää omanäolisuses ühtegi stampi kinni ega kõla oma ebaharilikkuses LIIGA artsy, vaid uitab rahulikult hea jazzi, björkiliku, romanssi, folgi ja pop-roki vahel. Hästi seejuures, lihtsalt-lõbusalt-mõjuvalt, olematust publikust (eestlaslikult tagareas + yours truly paremal äras) hoolimata.

Stinal on lahe hääl ja piisavalt skilli, et nii jazzilikud kui ka teatrilikud trikid mõnusalt kõlaks. Instrumendikoosseisust oli üllatavaim trompet! Kui palju neljaliikmelisi bände sa tead, kus figureerib põhikoosseisus trompet?  Ja kus trummar paneb vahepeal pulgad kõrvale ja toob mängu teise trompeti? Kitarrist/bassimees, kes kitarri ümber häälestades seisab ühel jalal, et teise jala küljes olevate kõlinatega algavale loole kaasa mängib, kuni trummid ja trompet aega parajaks teevad.. Ja see väga lahe “perkussiivne” kitarrimängustiil, mida videostki näeb – lisaks sellele, et see efektne välja nägi, see kõlas kuradi hästi.

Stina Koistinen – vokaal
Jan Wälchli - trompet ja efektid
Nicolas Rehn – kitarr (/basskitarr)
Ilkka Tolonen – trummid (/trompet)

Ametlikku koosseisu kuulub ka tšello ja täiskohaga bassimees. Taas boonuspunktid.

Lõpus austatud publikum isegi arutas omavahel (hah!) ja otsustas bändi lisalooks tagasi kutsuda. Lisalugu oli vist ainus lugu, mis ei olnud omalooming ja mida ma enne kuulnud olin - The Passenger + kahe trompeti mõnus võistu-uitamine..

Long story short – see bänd sai teenimatult vähe tähelepanu. Kui sa oled homme Tallinnas, siis mine kuulama. On väärt.

Color Dolor @ myspace

Järgmine peatus – öine roadtrip!

Sellest, et Jef ei taha..

Ebaoriginaalne sissejuhatus, mida ei saa mainimata jätta: külmonkuradikuradikülmon. Elu on teki sees, väljaspool seda on .. maidea, mis seal on. Ma üritan sinna mitte minna.

Teki see seltsisin sõbralikult feissbuuki ja tema pisut sisukuma sõbra juutuubiga ning maandusin mingil hetkel tsüklis vestlusel Jef'iga:

Veidravõitu monoloogilõhnaline dialoog-pala. Soovid, vaikne vastasseis, pendeldamine kahe meeleolu/taktika vahel ja tajutav distants tegelaste (Jef!) ja maailma vahel. Muusikalilikum osa näib kuidagi ebareaalne ja irooniline. Teise osa klaver aga jääb kuskile mõtte tahaossa kummitama.

"Ei, Jef, nii enam küll ei saa!"

Mis meenutab, et tahaks teatrit. Mitte mingit koledat rahvalikku janti, vaid midagi minimalistlikumat ja/või jaburat - miskit, mis vaevaks juhet ja tekitaks soovi maailma välja lülitada, kuni ma olen elamuse enda jaoks läbi mõelnud. Ilmselt peab vaatama Tartu Uue Teatri mängukava, nendega on ses osas häid kogemusi (Elud, IDentiteet)..

Sellest, et maailm jäägu päästmata..

Leidsin laualt raamatu. Taas üks kaval võte, kuidas juhuslikku päeva ilusamaks teha: mitte panna raamatut kohe riiulisse (või viia omanikule tagasi), vaid jätta mõneks ajaks lauale, et sa saaksid suvalisel hommikul pärast ärkamist kaant puudutada või pärast tööd avastada. See pole isegi endapettus, vaid pigem midagi Baz Luhrmanni sõnumi sarnast: “.. recycling it for more than it’s worth.”

Raamat, muide, oli Susanna Clarke “Jonathan Strange & härra Norrell III”. Mõnus lugemine pisut saamatutest võluritest Inglismaal, kes püüavad maagiat taas ausse tõsta. Lisaks sellele, et see sari sobis mu inglismaa-sõbralikkusega, sisaldas see paraja doosi ka jaburust/kaost ja huumorit, mis meenutas pisut Jonathan Stroud’i Bartimaeuse triloogiat. Väga mõnus oli ka ajaloolised faktide, loo põhiliini ja haldja-lugude pidev sidumine üheks terviklikuks (alternatiiv-)ajalooliseks jutustuseks. Sellise terviklikkuse vastu on mul väike nõrkus..

.. ja ei mingit tüütut maailmapäästmist. See on fantaasiakirjanduse puhul paraku alati raske hetk. Kirjanik peab ikka väga särav olema, kui ta tahab lasta tegelastel maailma päästa. J.R.R.Tolkien oleks võinud ka seda teada..

Hmh, pisut offtopic, aga laual oli ka teatripilet Tartu Uue Teatri etenduselt “Peeter Volkonski viimane suudlus”. Kogemata. Kui keegi tahab Lindgreni “Meisterdetektiiv Kalle Blomkvisti” Volkonski kuuldemänguna kogeda, siis käige kaege ka. Mitte-Lindgren minuga ei rääkinud, seega ma oleks eelistanud laualt leida ainult seda kaarnapildiga raamatut.

Soundtrack: Pink Floyd – Brain damage & eclipse

Sellest, et kaks keisrit ju teavad, mida räägivad..

Ma olen nii vaikseks jäänud. Hiilin pimeduse varjus üle jõe ha hiilin pimeduse varjus tagasi. Vahepeal kohtan ühte punkti, millesse ma juba varem kahtlustavalt suhtusin.. No milleks jutukus, kui mu elu on sellist lusti ja rõõmu täis ?

Vahepeal sai (meeltesegadushoos?) end selle lusti otsast aeglaselt mingigi kultuuri poole tõugatud ja Viljandis teatris käidud. Pileti peal oli kirjas “Keisri hull/viimane etendus”. Kuna eelmine Viljandiskäik oli mingi õudsamat sorti Kivirähk, siis oli ka seekord väike paranoia, et äkki hakkavad jälle vanakesed deliiriumiga “nalja” tegema. Aga läks õnneks.

Etendus oli kusjuures päris hea. Hullus on mulle alati hingelähedane tundunud. Nagu ka ebapraktiline masohhism mingite napakate(?) ideaalide nimel. Seega ma elasin üsna hästi tegelase probleemidesse sisse. Või noh, peategelaselt ei olnud olulisi probleeme, tema elu ja valikud olid üsna lihtsad – probleemsed olid “need inimesed seal”, kes oma privilegeeritud seisundit kasutades aususe otsa komistasid ja sellega midagi mõistlikku peale distantseerumise peale ei osanud hakata. Miks see mulle küll tuttavalt kõlab?! Aga see selleks..

Meelde tuli ka mu kunagine diskussioon (kellega?) autoriteedi mõjust vabadusele ja otsustusprotsessile. See mõju näib nii õige ja nii vale ühekorraga. Kes siis tegelikult otsustab - kas autoriteedi valija või autoriteet ? Läbi käis ka idee autoriteedis pettumise kohta. Lisaks sellele, et valitud autoriteedi langemine on hinnang sulle endale, satud sa keset vastasseisu usu ja teadmise vahel. Teadmine on küll tugev ja õõnestab usku, tugev usk õõnestab teadmist. Kuni ühe poole kaotuseni oled sa eikellegimaal, pärast kaotust oled poolik. “However you look at it, you lose.

Või hullus. Pettekujutelm klaverist, mõistmisest ja Issanda poole pöördumisest, et õigustada enda silmis oma valikuid, anda tähendus enda teadlikule ja aktiivsele unustamisele. Kui sa enda ära veenad, siis pole ju vahet, mis on tegelikkus - see on sinu maailm.

soundtrack: Tiamat – However you look at it, you lose

Sellest, et vetikad ujuvad vastuvoolu..

Täna tekkis ühes vestluses vihje õhupallidele, mis mõttes said paraku kiirelt omale matemaatilise analüüsi praktikumi ülesannete lahendusi ja lähikonda ühe teatava legendaarse vanainimese. Mul on kuhu püüelda. Mu pisut ebastabiilne ratsionaalsus aitab mind sarnast taset saavutada ja mängleva kergusega mõnel alam-alal möödagi minna. Ebaterve eesmärk, aga nagu vanad eestlased ütli: "hobi peab olema" (Ugandi).

Ebastabiilsuse toojad alternatiivratsionaalsused ei ole õnneks täielikult juhuslikud maailma pööravad uudistõed, vaid pigem mingite olemasolevate väidete ootamatud võimendumised peaaegu vaieldamatuks väiteks. Ootamatult tekib mulle teadmine, et miski "lihtsalt EI OLE õige". Ma loen kokku argumendid selle miski poolt-juurde-kaasa-vastu, mõtlen, mida neist igaüks tähendab, mida kaasa toob ja jõuan järeldusele, et see ebaõige miski on tegelikult "mõne ajutise negatiivse kõrvalmõjuga" miski  ja ometi ma ei saa üle sellest ebamäärasese päritoluga teadmisest, et see miski EI OLE ÕIGE – ma pöördun ära, loobun, muudan kurssi ja olen teadlik, et ma viskan ära enamiku sinna investeeritud ressursid, plaanid, konkreetsed ja minu jaoks olulised hüved. Viskan ära teadlikult, süstemaatiliselt, hoolikalt, panen seljataga põlema ka kui vaja. Asemele võtan ebamugavuse, riskid ja teadmatuse – selle tavapärase kraami, mis täidab iga ootamatult tekkinud vaba ruumi.

Vahel olen ennast veennud, et ootamatult leitud "usu" põhjuseks on see või teine tõenäoliselt ainult mulle endale (ja mõnikord üsna vähe) oluline eetiline tõekspidamine. Vahel ei leia jälle ka hiljem ühtegi otsustavat põhjendust, vaid lihtsalt tean sisimas, et see, mis ma tegin, oli ÕIGE. Mul on hea meel, et ma üldjuhul ei kahtle ega kahetse, aga pisut hirmutav või muret tekitav on see siiski. Ma ei tea millal see jälle juhtub ja kuhu ma ennast selle tulemusena viskan. Aga me oleme Egoga oma arrogantsuses rahulikud, sest mul lucky perk vm.

Taaskord olen teel vette. Kui ootamatusi ei teki, siis vähemalt Tartust ma sel korral end välja ei visanud, kuigi see oli oi-kui-lähedal. Vetikad said/saavad oma ebastabiilsusdoosi kätte, ehk nüüd on natuke aega rahulik.

Btw. Tartu Uue Teatri IDentiteet on hea. Reklaamitav sisu on nõrk, mõnes kohas mängitakse üle nagu teatris tavaks, kuid vorm on imeline. Üks neist teostest, mis räägib minuga, näitab näpuga, irvitab ja ei taha ka pea nädal hiljem vait jääda. Kui keegi tahab näiteks 28.nov "kinno" minna seda vaatama, siis ma oleks tõenäoliselt nõus assisteerima. Head asjad saavad mu tähelepanu tihti liiaga ;)

Soudtrack: Leonard Cohen – By the rivers dark

Sellest vanameestejandist..

Ärgem mõistkem mind valesti - mul ei ole midagi deliiriumis vanakeste vastu. Isegi siis kui nad ainult ainult "mängult" hullavad seitsmendal korrusel kala püüda ja dromedari jahtida. Mul oleks nende üle siiralt hea meel. Mul aga ei ole hea meel, kui seda pikitakse labase teksti, peerunaljade ja arusaamatu massipsühhoosiga, et oleks hea ja lihtne. See ei ole veenev - need ei ole inimesed, see ei paku mõistmist ega äratundmist, veel vähem uut ja huvitavat allikmaterjali mõtisklemiseks. See oli lihtsalt jant oma ülimas keskpärasuses. Ilmselt see vaimustunud ovatsioone jagav bussitäis rahvast teadis ja märkas asju, mis minule kättesaamatuks jäid.. Taaskord. Ei mõista endiselt Kivirähki fenomeni..

Aga Viljandis käik oli tore, kuigi pisut liiga "sinna ja tagasi". Oleks pidanud initsiatiivi üles näitama ja teel kuskile ära kaduma. Suvi tuleb (lohutan ma ennast). Või läheb (järgmisel aastal ehk jälle). See on lahe, kuidas rahuloluks on vaja nii vähe: saada vaid mõneks tunniks Tartust välja. Säästuaeg, maivõi.

Tartus on minu päralt traditsiooniline õhtu : House. Mu little book of calm. Kuna ma olen alles teise hooaja keskel, siis juba ainuüksi teadmine, et mul jätkub seda veel kauaks , teeb tuju paremaks ..

Tänase osa paremad pärlid:

House (Wilson'i uks on lukus, House üritab sisse saada): "I know you're in there! I can hear you caring!"

Wilson: "Being miserable doesn't make you better than anybody else, House. It just makes you miserable."

soundtrack: static

Sellest, kuidas möödusid Elud..

Oi, mulle meeldib, kui inimesed minu ümber sähvatavad ootamatult (sinise keskelt) ja pakuvad mulle (meeldivat) meelelahutust. Näiteks teatrit. Saagu sellest traditsioon..

Nii näiteks leidsin ma ennast reedel lippamas sõbramajja vaatama Tartu Uue Teatri tükki "Elud". Taustaks teadsin vaid, et teemaks on vist midagi prostitutsiooniga seotut. Prostitutsioon ei ole mulle just tuttav teema, aga whatta-heck - andkem randomijumalale võimalus, right ?!

.. ja hea, et andsin. Hoolimata mõõdukalt ebatavalisest etenduse-eelsest  paberitööst (konfidentsiaalsuslepingu sõlmimisest), wannabe-diibi hala kahtlusest ja väidetavast 4-tunnisest kestvusest olin ma meeldivalt üllatunud. Esiteks - asukoht. Õdus, väike, külm saal kuskil sõbra maja koridoristiku taga. See tekitas tegelikult õdusa tunde, et tegemist ei olegi traditsioonilise etendusega. Ei mingit "teie sealpool kardinat ja meie siinpool kardinat", vaid lihtsalt aktiivsed osalised, passiivsed osalised ja palju jutuvestmist Eludest. Talkfest. That's the way I like it. Olgugi, et ma olen tegelikult etendusest, seotud temaatikast (eludest, prostitutsioon oli vaid läbiv kõrvaljoon), vormist ja lihtsalt muljetest lehekülgede kaupa märkmeid ja mõtteid kirjutanud, ei hakka ma neist pikalt ja avalikult heietama, lihtsalt endale mõned märksõnad, mida mulle meeldiks vahel meenutada:

• Teatri eesmärgist: inimene vs roll
• ebaratsionaalne ausus ning selle ostmine ja müük
• inimene vs lugu
• minu elu ja maailm vs minu elu ja maailm
• publiku jälgimine, kui raatsiks.
• Lacuna Coil, frustratsioon ja külm
• Teatri vahenditest: meie vs nemad
• Teater kui võlts vahend
• publiku kaasamine - häiriv kuid efektiivne.
• Tuttav-tundmatu nägu (kes? kust?)
• Kingad (eriti lõpp)
• plaksutamine

Eriti märgiks ära plaksutamise. Ma paratamatult sattusin juba enne etenduse lõppu mõtlema, et see etendus ei tohiks lõppeda traditsiooniliste tagasikutsumistega. See oleks labane ja .. disrespectful! Seda parem oli märgata kui lihtsalt ja suunavalt õpetlikult see lahendati. Ja häbiga jälgida kuidas publik pingsalt püüdis sellest mitte aru saada. Väikese inimese klammerdumine traditsioonidesse, maivõi.

Etsiis - aeglase toimega, kuid järele mõteldes tegelikult parim, lihtsaim (ja ilmselt seetõttu ka mõjuvaim) etendus, mida ma viimase aasta jooksul olen kohanud. Keil, Pähklimägi, Novosjolova - hästi tehtud!

Ja hingele jäi kripeldama ka üks minu eksimus vaheaja-vestluses. Ma ajasin etenduste pealkirjad sassi kui väitsin, et "Võta mind" oli ääretult tüütu. Eksisin! Loomulikult mõtlesin ma "Vaest looma vihma käes". "Võta mind" oli kaootilisem ja segasem, kuid vähemalt omas mingit sisu ja tekitas mingeid mõtteid. "Vaene loom" seevastu ... noh, marudiplomaatiliselt üteldes - juba mõtegi selle teistkordsest vaatamisest tekitaks isu haigeks jääda vms;)

Ja mais jälle tiaatri!

Sellest muinasjutust üksikust dollarist..

.. kes üritas korduvalt omale head igavest elu leida, aga kelle saatuse õpetlk lugu sumbus lalinasse. Kaks korda, Sadamateatris etenduses "Jooksvad kulud"..

Mulje on ebalev. See etendus näis mulle veider kompott ühiskonnakriitikast ja estraadišõust. Mõtteid tekkis piisavalt, kuid seda segas tõsiselt trots kui laval-toimuv kaldus mingit pööbellikku naerupahvaku väljameelitamisele. No milleks, goddämmit!

Hüsteerilisus ja tempo olid meeldiv-ärritavad. Kahtlemata kuulus see kujutatavasse kompotti, mistõttu häirivus oli omal kohal. Võiks isegi ütelda, et see lõi meeleolu.

Ja Jeesus oli tore - passida silmapiiril ja tegelaste vahel-ümber. Samuti kiidan heaks  abivalmiduse lõpulaulu sünkroontõlkes. See lõi veel parema meeleolu..

.. tal on tolm ajudes..
.. eks ole kurb..
.. eks ole kurb..
.. eks ole kurb..
.. ja noh, edasi läheb samamoodi.

Teater ei saa iialgi hea kino vastu. Asi, mis sünnib ilma korrigeerimisvõimaluseta, etenduseks määratud ajal, kohustusest, harjumusest jms ei ole peaaegu kunagi ideaalne. Jah, see võib olla ainulaadsem kui näiteks viimistletud stseen filmist, aga olgem ausad - eristumine ei ole mingi väärtus iseeneses. Antud etenduse puhul jäi mind taas piinama mulje, et sel oli potentsiaali olla palju parem kui näitlejad mängiksid vähem. See on tüütu, kui vaene vaataja peab pidevalt  pingutama, et näha grimasside ja žestide ja teiste šõuelementide taga inimesi ja mõtteid.

Sellegipoolest, kui kellelgi on veel linnuke kirja saamata, siis soovitan soojalt Jooksvatele kuludele võimalus anda. Vähemalt 1 etendus on veel jäänud..

soundtrack: Nina Simone - Sinnerman