Sellest, et Tartuff andis Haridusega pärli..

Eile jätsin kõik filmid vahele. Tööl tõmbas rihmaks ja kui raeplats oli rahvast nii paksult täis, et isegi mõistlikku maasistumiskohta ei leidnud, siis lõin käega – filmivaatamine ei ole eesmärk omaette, vaid see peaks olema meeldiv ajaviide. Sorry, aga pea aknast väljas kõõlumine või läbi postide-lillede-patside vaatamine või pidev hõõrdumine vastu inimesi ja nende parfüüme-pudeleid-sigarette ei ole mu ideaalsed filmivaatamistingimused. Oeh. Tartuff vajab rohkem nišifilme, et inimesed mahuksid vaatama.  Või lükata tegevusaeg oktoobrisse, et enamik inimesi külmakartlikult eemale hoiaks ;)

Tänane päev, minu jaoks Tartuffi viimane, tõi aga selle aasta pärli..

HARIDUS / AN EDUCATION

Igihaljas ja nii lähedane.. Kuidas leida tasakaalu ettevaatlikkuse ja julguse vahel ? Kui palju elada homses ja kui palju ohverdada seda tänase nimel? Kui ilusama homse nimel on täna raske ja igav, siis kas see üldse kunagi muutub? Homme ei saabu ju ise kunagi, kunagi peab tulema päev ja otsus, et just NÜÜDSEST on oluline täna. Tahtlik, initsiatiivi nõudev otsus. Või jääda tänase ja homse vahele ja saada mõlemast maailmast vaid riismeid? See meenutas väärtuste pidevat konkurentsi: kõike ei saa, mõned valikud nõuavad sillapõletamist, või nõuavad tööd iseendaga, et ümber hinnata  oma seniseid veendumusi. Või just vastupidi - usaldada oma veendumusi ja vaadata kahtlustava pilguga, kulm kortsus, sinust möödalibiseivad präänikuid ja veenda ennast, et just nii on parem ja õigem.  .. ja tulla toime sellega, et vahel sa eksid.

Ja loomulikult läbivad usalduse-austuse teemad.. mul on nendega vist mingi thing. Tuju läheb heaks kui intelligentsed ja “head” inimesed saavutavad omavahel mittetriviaalse puute. Isegi kui see on ainult filmis.

Ilus film, veatu cast, hästi jutustatud ja ma tahan seda kindasti kunagi uuesti näha. Väga väikeses seltskonnas, väga mugavalt..

Andsin 5/5.

----

Kuna häid asju ei tohi rikkuda asjasse mittepuutuvate (ja eriti küsitava väärtusega) elamuste pealekuhjamisega, siis jätsin hilisõhtuse filmi ära. Ma ei näe, et Emmanuelle võiks parema elamuse anda.

Homme on aga juba augustibluus ja Haapsalu. Mul on palju aega, et sõita aeglaselt ja ükskõik kui suure ringiga. Ja kuulata ohtralt Zep’i.

soundtrack: Led Zeppelin – Achilles last stand