Sellest viginast Olemise ja Näimise üle kaslaste näitel..

(tundmatu päritolu/copyright, kuid net on seda pilti ja selle modifikatsioone täis)

Bla-bla-bla, usu endasse jne. See pilt häirib mind peamiselt kahel põhjusel..

Esiteks, see ergutab inimest ennast petma. Kui sa ikka ei ole lõvi, siis parem ole sellest teadlik ja käitu vastavalt, muidu esimene ettejuhtuv hüään öögib su oma poegadele õhtuooteks. See ei ole tervislik ka ilma kujunditeta. Kedagi ei huvita, mitu meetrit jõudsid sa “uhkelt” kõndida enne seedumisprotsessi algust.

Teiseks, mind häirib küsitava olemasoluga vääruste lärmakas reklaamimine. Eeltoodud pilti imetledes on väga kerge astuda järgmine samm – püüda ka teistele näida samasugune kui sa ennast peeglist näha tahaks. Teiste petmine on muidugi ka halb, aga kuna mingi protsent inimesi saab nagunii ühest või teisest asjast plaanitust teistmoodi aru, siis see pole nii halb kui enda petmine - suurt vahet ei olegi. Samas alati on ka neid (paraku sinu jaoks olulisemaid) inimesi, kes on taiplikumad ja näevad tõesemat pilti:

 
pilt siit: http://www.ihasafunny.com/tag/disguise/

Ehk siis mitte ainult suvaline kass, vaid totra parukaga noname-kodukiisu, tegemas nõudmisi ja demonstreerimas habrast illusiooni kontrollist olukorra üle. Lärm ei taga autoriteeti ega tulemust. Selle püüdlemine klounimütsi ja parukaga pole naljakas, vaid .. njah. Ja seda juhtub.

Ennemuistsel ajal kui ma veel noorem olin kui praegu, siis ma mõtisklesin muuhulgas ka valiku peale:
kas pigem olla parem, kui ma näin, või näida parem, kui ma olen?
Ma valisin siis ja valin nüüd esimese variandi ja võimaluse positiivseteks üllatusteks, sest see tundub ausam nii mu enda kui inimeste vastu, kellega ma suhtlen. Näimine on tühine võrreldes olemisega.

Hea inimene, kes sa mind tead! Kui mingil ajahetkel X näin ma sulle liiga lõvina, siis tule, pane mulle käsi õlale ja tuleta meelde, et “siinkandis ei ole päris lõvisid!” - isepäine kass on mulle hingelähedasem ja piisavalt hea.

Soundtrack: Counting Crows – Mr Jones