Sellest, et paastun, kuni näen, mida tahan..

On saamas nädalavahetuse traditsiooniks külastada Apollo raamatupoodi (ning olla hea klient) ja kohvikut Nobel, haarata kann teed ja lugeda miskit, mida ma seljakotis kaasas tassin. Sel korral Michael Ondaatje “Inglise patsient”.

Ma arvan, et ma pole kindlasti ainuke, kes on kõigepealt näinud sel teosel põhinevat samanimelist filmi, kuid nagu vanarahvas (või bibliofiil või kesiganes loominguline üksus) teab ütelda, siis never judge a book by it’s movie. Kui film jättis mulle üsna sügava mulje, siis raamat tõmbas ennast liiga aeglaselt käima ja kirjanikuhärra hüppeid ajas ja ruumis ja tegelaste vahel oli kohati üsna raske jälgida. Uus lõik tõi ilma täpsustuseta uue mina-tegelase sagemini kui mulle oleks meeldinud. Kelle täpselt ja mis aega, ei selgunud vahel isegi samal leheküljel, rääkimata samast lõigust. Sama muster kordus ikka ja jälle.

Arvatavasti olen ma veider või lihtsalt konservatiivne, aga ma eelistan raamatuid, kus kirjanik suunaks vormiga lugejat samastuma maksimaalselt ühe tegelasega. Mitme tegelase siseelu teadmine on nagu säästuseiklus, “N-in-1”-raamat, ütleks isegi sohk. Lugeja saab liiga palju informatsiooni ja peab tegelastele kaasaelamiseks rohkem pingutama, et neile mitteteadaolevat informatsiooni unustada.. Muidugi on raamatuid, mis kannavad selle võtte oluliste kaotusteta välja või milles see on osa eesmärgist, meenub näiteks Liblikapüüdja. “Inglise patsient” sisaldas küll huvitavaid tegelasi, kuid see oleks olnud palju parem, kui Ondaatje oleks suutnud tegelasi rohkem “väljastpoolt” vaadelda ja usaldada maailmapildi loomine rohkem lugeja hooleks.

Isiklikku pettumust tõid ka naissoost peategelased, kes ei olnud küll nii häirivad kui hiljutikirutud Hemingway naised – Hana ja Katharine olid vähemalt isiksused, sealjuures omapärased. Paraku minu jaoks kaugemad kui aktiivselt kajastatud meestegelased. Sellest oli pisut kahju.. Aga võta nüüd kinni: kas selline arvamus iseloomustab nüüd rohkem mind või autorit ?

Ma olen küll rohkelt kurtnud, kuid pole saanud mahti mainida, et see raamat ikkagi meeldis mulle, eelkõige tänu säravamatele tegelastele. Kõrbe võiks austavalt peategelaseks tõsta, sest see oli läbiv teema, koheldud austuse ja põhjalikkusega ning isikustamise lõhna oli kindlasti tunda. Võib-olla ka krahv Almasy tõttu, kes äratas minus austust, mind tundvatel inimestel pole kindlasti kuigi keeruline mõista, millistel põhjustel. Samuti haaras mind kaasa Caravaggio, tema lihtsus ja idealism, muutus ja muutumatus. Kip ja tema tagasihoidlikkus, “tunnel vision” ja distantseerumine. Ja Madox, kes sai tähelepanu küll napilt, kuid meeldejäävalt.

Meeldiv oli kohata rohkelt raamatusõbralikkust. Tegelased lugesid, neile loeti ette, kandsid lemmikraamatuid kaasas, kirjutasid teiste raamatutesse vahele ja omi raamatuid. Tsiteeriti-viidati ka rohkelt kultuuri, geograafia, ajaloo valdkonnast, pisut rohkem kui ma mõistsin või ära tundsin ..

Mul on hea meel, et ma nägin enne raamatulugemist filmi. See aitas luua mitmeid seoseid, saada üldpilti  ja kujundas mu nägemust tegelastest (sealjuures Ralph Fiennes ja Willem Dafoe andsid tegelastele automaatselt isegi oma näo). Raske on hinnata, milline oleks olnud mu arvamus või saadud elamus ilma mälestuse ja seosteta filmist. Ma arvan, et igal juhul see raamat väärib lugemist, võib-olla isegi kunagi ülelugmist. Film aga väärib kindlasti ülevaatamist.