Sellest, et keskendumissõltlasi on mujalgi..

Pole ammu raamatutest kirjutanud. Kuna ma olen nii konservatiivne, et ei saa traditisioone murda (mis on ka huvitav teema, aga sellest paraku praegu ei heieta), siis kommenteeriks põgusalt ühte hiljutiloetud raamatut:

Iain M Banks “The player of games”

Loomulikult ei olnud see mu esmakohtumine selle teosega, kuid esimene kord inglise keeles lugeda. .. ja esimene kord OMA raamatust lugeda. Ma tean, et see viimane argument on uuestilugemise ajendiks pisut ebaratsionaalne, kuid õige friik leiab igale veidrusele põhjenduse. Näiteks minu jaoks on raamat pärast ostmist minu oma alles siis kui ma olen seda lugenud. Raamat ei ole vaid sõnad, mille see või teine autor on kunagi kirjutanud, vaid midagi enamat – kaaslane. Õiguslikult võib see pärast ostmist olla küll minu, aga kuni ma ei ole piisavalt palju aega temaga koos veetnud, on ta külaline. Võõras. Mistõttu ma tegelikult tunnen pisut ebamugavust, et päevalehe sarja ajal sai raamatuid ostetud kiiremini kui ma neid lugeda jõudsin, osa on siiamaane lugemata ja see teenib mult regulaarselt iseendale peavangutuse ja etteheitva kulmukortsutuse.

Kuna eelmisest Mänguri lugemisest oli mõnevõrra palju aega möödas, siis ma oluliselt palju detaile ei mäletanud - mälu puudumine on vahel eeliseks. Mitmed pildid ja momendid olid väga tuttavad, kuid huvitav oli sellegipoolest. Mis mulle Banksi teostes alati on meeldinud on see loomulikkus, millega kujutatakse harjumuspäratuid asju. Mitmed ulmekirjanikud on oma futuristlikest gadget’itest ise nii vaimustusest, et need saavad rohkem tähelepanu kui peaks. Banksil sellega probleeme ei ole ja olgugi, et maailmad on alati veidrad ning täis veidraid asju ja kombeid, siis Banks käsitleb neid nii loomulikult ja möödaminnes, et need täiendavad käsilolevat lugu. Seejuures teevad seda hästi.

KR rõkkas selle raamatu kohta (kergelt liialdades), et seda võiks pidevalt lugeda (piibliks?). Kahtlemata oli tegemist hea lugemisega, aga nii sügavat muljet see mulle ei jätnud, et kohe uuele ringile minna. See ei ole 10 lk kaupa lugemise raamat, kuid paraku selles rollis ma teda tarvitasin. Need, kes võtavad selle raamatu ette ja saavad kohe kaanest-kaaneni läbi lugeda, saavad loomulikult palju parema elamuse. Seda efekti võimendaks ka minu arvates peategelase üks põhiväärtuseid – keskendumisvõime, mis jätab kogu muu maailma väljapoole, lahendamaks vaid konkreetset mängu/probleemi/ülesannet, seejuures lahendus ise osutub vähemoluliseks kui selle leidmise protsess. Sellise keskendumise saavutamine on ilus, see on ülim tunne ja Banks andis seda päris hästi edasi. Raamatulugemisel samaväärne keskendumine suurendaks seda äratundmist veelgi..

Ei saa ka jätta mainimata raamatus esinevad huumorit, mille parimateks pärliteks olid minu arvates pea kõik nüansid drone’ide ja Mind’idega seoses. Näiteks laevade nimed on juba väärtus omaette, näiteks:

• Just Read The Instructions
• Limiting Factor
• Gunboat Diplomat
• Unfortunate Conflict Of Evidence
• So Much For Subtlety

Mingi kogumik culture-sarja raamatutes kasutatavatest laevanimedest on ka wikis.

Loomulikult Banks kaldub vahel ka pisut brutaalsustesse, aga see on vist osa stiilist ja ei ole üldjuhul häiriv. See on umbes nagu vägivald mõnedes koomiksilikes filmides  (Sin City, Pulp Fiction jne).

Kulmukortsutuse teenib ära ka veel üks Culture-sarja raamat, mis riiulil (ah, keda ma petan? pärandal!) oma järge ootab..

Soundtrack: Alien Ant Farm - Attitude