Kevadest südames..

Pärast eelmise nädala asjalikolemist on elu kuidagi väga chill. Mida kinnitab ka tõsiasi, et igakevadine sündroom tabas mind: vajadus kuskil väljas oma aeg maha lonkida. Parim aeg selleks kusjuures: piisavalt soe, et liikudes mõnus oleks, ja piisavalt jahe, et igal nurgal poleks tümaki-tümaki jõmmiparaadi grilli, õlle ja nõmedate seltsimeestega. Aga mina ei pea mitte sallimatu olema..

Karlova-Tammelinn-Variku-Ropka ring oli meeldivalt mittelinnalik. Palju eriilmelisi elamuid, tänavaid, vähe inimesi, kõikesaatev kevadine kulupõletamise hais, ja seda maailma matmas klappidest kostev R3 (testisime telefoni). Endiselt ei väsi ma kordamast kui meeldiv on see hetk päevast, kus maailm muutub vaikselt mustvalgeks ja valgustite ümber tekivad värvilised "laigud". Antud komplekti oleks muidugi sobinud ka ühed mitte-nii-pilbasteks jalanõud. Ühel heal päeval ma jõuan ka selleni..

Veider, et mingi komplekt prioriteete on väliselt nii äravahetamiseni sarnane laiskusega. Huvitav, kumb mind vaevab ?