Sellest, kuidas vaprus sopa vaatamisel tasub vahel ära..

Kuude eest sain mingi portsu filme, millest circa pooli ma pole veel vaadanud. Kuidas ma julgekski, kui žanriks on comedy-drama-romance + imdb hinnang 6 kanti ?! Tordiga näkku + nutt'n'hala + kõikevõitev armastus + garanteeritult häiriv ja ebaloomulik häppiend. Kõlab tuttav, eksole ? Aga..

Täna, pärast varahommikust kohupiimakoogiringi, hommikujärgset viietunnist lisaund ja rahvaspordipäevalikku uisutamisringi lõunakeskuses leidsin enda piisavalt vapper olevat, et üks sellistest ära vaadta. Ohver siis The Last Kiss. Ja tuleb tunnistada et arvestades minu ülikõrgeid ootusi oli see isegi äärmiselt meeldivalt veedetud aeg. Esiteks oli seal figureerimas napakate rollidega näiteleja Zach Braff (meenutagem näiteks Garden State'i) ja teiseks: mitte lihtsalt nutt'n'hala draama vaid ports rahulolematuid inimesi. Põhjustega, milledest mõned paremad, mõned halvemad, aga enamik mõistetavad.
Mina kui sotsiaalne hälvik (vist oli selline väljend?) üsnagi nautisin neid (meeldival distantsil) olevaid probleeme:P Näiteks soovi minna ÄRA. Lõuna-Ameerikasse ära. Tuues selle euroopa mõõtmeisse siis näiteks hispaaniasse ? Mina kui tagasihoidlik poiss lepiks ilmselt ka Ungari või Austriaga. Aga nevermind, tagasi filmi juurde.. Mis ma tahtsin veel mainida, et filmis oli hetk, kus Aimee Mann hakkas laulma. Milline film meenub Aimee Manniga? eksole. Väga mõjuv lüke.

Muide väike nupp lahtrist "kasutud teadmised, mis meelde jäävad":
Aimee Mann mängis filmis The Big Lebowski sakslasest nihilisti, kelle varvas oli oluline tegelane sündmuste arengus.

soundtrack: Aimee Mann - Wise Up

P.S. Note to self: ära kunagi osta rohkem pistaatsiapähkleid kui sa jaksad sama õhtuga ära süüa.