Sellest, kuidas kultuuriprogrammid päästavad päevi..

Kiire-kiire on koguaeg.. Fortran&MPI vasakul (aaaeeea... eip. eisaaaru. ei viitsi ka enam), magistritöö plaanid paremal (tekib kerge põnevus), ootamatu haak keerukusteoorialt (viimane kohustuslik aine - selle peab koju tooma), järjepidev paanika offitsas (.. sõimama, ei hakka sõimama, ei hakka..) ja kõige selle peale tahaks puhata ja mängida ka. Ja ehk järjekordse MS eksami ära teha.

Nohjah. Vähemalt ei vaeva mind igavus. JA alati saab jõuga aega võtta teiste asjade jaoks. Näiteks täna kohtasin sellist üritust Vanemuise kontserdimajas nagu "Eesti keeled". Ja tuleb tunnistada, et oli meeldiv - selline vaikne chill rahulik muusika.. ainult paar üksikut hetke oli, kus "mida kivi näeb" läbi peksis.. ja uni tahtis tulla. Uni heas mõttes, mitte igavusest, vaid selline "oih, kus ma olen?"-tüüpi nokkimine. Vot. Ma loodan, et sellised kultuurikülastusürituste korraldamine mulle harjumuseks ei saa: EK juba kurtis, et ma olevat aktivist. See ei ole küll räme solvang, kuid igaks juhuks tasub vist muret tunda..

Homme saab jälle tööle minna ja reedel griinile. Kõik teie, kaabakad, kes te ei tule Rakverre (või lähete hoopis Mansonit kaema), olge süüdi! Ja üks Jei J pihta, kes mulle rataste vahel koha organiseeris. Nüüd tuleb veel mõelda, milline raamat griinile kaasa haarata, mis samamoodi hästi sobiks kui eelmise aasta American psycho ;)