Sellest kuidas ma midagi ei vaja..

Pole siia ammu midagi kirja pannud. JA suisa pikka aega pole vigisenud. Ilmselt täna on see päev, kus ma püüan sellekohast linnukest kirja saada.

Tahan ära. Draama ei sobi mulle. Tahan hoopis lihtsaid asju ja usku nendesse ideaalidesse, mille ma olen endale välja mõelnud. Paraku on see ilmselt vanadus, mis tuli, pani käe vaikselt mulle õlale ja sosistas, et ma võiks rohkem mõelda, mida ma tegelikult tahan. Või täpsemalt - mida ma tegelikult vajan. Vägisi tekib tunne, et hullult lahe oleks käed taskusse suruda ja minna, leida omale suvaline Bulgaaria ja vabrik, kus aastake panna loorberilehti kurgikonservidele. Selline "stressless expectation-free zone", kui alatult tarbida Jaye väljendeid (ebaoriginaalsus elustiiliks). Ma ei vaja tervislikku hommikusööki, sooja ahju, terveid pükse, valgeid pilvi, ülikooli, tühivestlusi, elektriarvet, villaseid sokke, hispaania veini, haigeid filme ja neid inimesi siin. Need ei ole olulised.. Sellistel hetkedel võiks Jumal mulle anda ühe vabatahtliku, kellel ma saaksin nina peast ära hammustada kõigi asjade pärast, milles ta süüdi ei ole. Elu ei olegi õiglane, too bad!

Alati on Homme.

Ja kui keegi midagi aru sai siis ..
1) palun vabandust, polnud plaanis
2) sa eksid
3) iseoled

soundtrack: while(true) { ruby tuesday }