Sellest, kuidas ma teenindusmaastikul karpidega hullan..

Käisin hiljuti juuksuris, sest pahmakas hakkas pinda käima. Jah, ma tean, et mitmete arvates muutun ma siis üha nolgimaks ja nolgimaks, selle asemel, et true karvik olla. Well, taastuv ressurss, äärmiselt väheoluline pealekauba, seega vahet pole ja saagem üle! Saagu mugavus..

Igatahes, tabasin end siis kuskilt toolilt, kus keegi keskealine naisterahvas tuima näoga mu lakaga opereeris. Ta käitus küll igati korrektselt (tegi oma tööd ja oli viisakas), kuid oli näha, kui tüdinud ta oli ja ma tabasin end mõttelt, et ma olen tema jaoks lihtsalt kamakas rutiini. Üks neist paljudest selles (näiliselt otsatus) jorus. Mina = rutiin karbis. M'kay, pisut võigas idee. Rutiin on midagi hirmsat. Ma küll usun, et hea rutiin on võimalik, aga siis leitakse sellele mõni positiivsem sõna või eriti heal juhul ei märgata üldse seda kordumist, sest see on nii elementaarne ja/või hea.

Situatsioon nr 2 oli ühes selveris, kus kahtlasel hommikusel ajal oli väga vähe rahvast. Navigeerisin kassade suunas, kus näis olevat "punaseid". kaks klienti, kaks kassat, neist ühel silt, et "pöörduge kõrvalkassasse". Mul aega küll, leppisin siis sellega, et järjekorras teine olla pole üldse paha. Kuid vaevalt kassasappa astunud, kui kõrvalkassa võttis "pöörduge.." sildi ära ja loomulikult sai mu makaronideraha omale. Pärast mind pani "pöörduge.." sildi tagasi ja lippas kassa juurest kuskile ära. Mul oli hämmeldus - väike, kuid äärmiselt kena žest. Ma säästsin tervelt 30 sekundit. Way to go! Karbist väljas.

(Kui saaks nüüd mõnedest olulisematest ja elulisematest žestidest ka aru .. Õigesti, soovitatavalt.)

Soundtrack: Cardigans - Communication