Sellest, et nüüd ma pole enam oma jope..

5 aastat läbi nagu naksti - eile olin viimast päeva ja nüüd olen endine jope. Tänaval võib endiselt mulje jääda, nagu oleks SEALT lastekodust, aga tegelikult ei ole. Sobivalt ebaoriginaalne, Tartus on neid võltsjopesid ennegi nähtud..

Viimasel päeval sain ühe kommentaari, et ma muutuvat õhtu poole üha rõõmsamaks.. Ma ise seda eriti ei tajunud, pigem oli pisut kahju, et ma mitmed head ideed ja hoolikalt kujundatud vahendid vana lastekodu kopiraiti alla jätan. Tugevalt kahtlen, kas keegi võtab aega nendega tegeleda ja neid konkurentsieelisena kasutada. Kaasaegsemate vahendite ülevõtmine jäigi kahjuks tasemele "Kood on seal? Ahah.", mistõttu pigem saab minust nende vahendite lahmiva väärkasutuse tõttu uus legend CR-stiilis. Strateegiline planeerimine pole sealkandis just populaarne tegevus, aga.. Aitab! Mongoolia surmaussi (või misiganes tegelane see oli?) tegema ei hakka.

Vähemalt mul on hea meel, et mul leidus otsustavust püüelda paremuse poole, hoolimata ajutistest kaotustest stabiilsuses, mugavuses, ajas, rahas. Rahulolematus ilma parandamispüüdluseta oleks kasutu, ebaaus ja lihtsalt rumal. Loodetavasti komistan ma uues seltskonnas suurema entusiasmi ja põnevamate probleemide otsa. Ka mõni matemaatik ei teeks paha ;)  Kui ei õnnestu, siis .. noh, ma saan alati kudumise ära õppida ja Võidu silla alla oma loomingut müüma minna.

Soundtrack: Rasmus – In the shadows

Sellest, et kummikud ei ole kaugel..

Nii, tervishoiusüsteemiga tutvumine edukalt seljatatud ja nüüd tagasi päriselus. Tunne on pisut veider .. Mmmmm .. eeeh.. no küll ma kohanen. Kütan ja kohanen.

Täna komistasin köögis mägiaivari teibi otsa ja meenus, et ma plaanisin kunagi ajalehest ja mägiaivari teibist omale kummikud teha. Teipi kulub päris palju vist ja ma kardan, et need kummikud võivad pisut kiiresti kuluda..

Vaatasin eile filmi "Black Dahlia". Taaskord. Endiselt stiilne. Huvilistele vihje: videoplaneti säästukastist leiab seda hinnaga 15EEK.

Sellest, kuidas ma proovin haiglasolemist.. [vol 2]

Eile kurtsin, et palati VM tundis ennast ilmselgelt nadisti ja tegi ennast regulaarselt kuuldavaks. Selgus, et ta ei erista ka eriti ööd ega päeva - jutustas terve öö samamoodi kui päeva. Vahepeal mitteverbaalselt, vahel äratuntavalt vene keeles (mõnede puuduvate häälikutega - mulle näis), vahel eesti keeles. Korduvate magamajäämispüüete ja magamiste vahel on mulle meelde jäänud ainult mingi lause tavotist. Öösel oli see üsna wtf-moment. Täna lõunal vahetati see õnnetu mees järgmise vastu. Selgus, et V on ida-blokist pärit tartlane ja räägib vabalt nii vene kui eesti keelt. Seega nüüd ta regulaarselt tõlgib asju kas mulle või M'le:P Päris naljakas tegelikult - kuulda nilbeid anekdoote nii venekeelses versioonis kui siis kohe eesti keeles. Vähemalt on meil nüüd käepärast mugavam ja kiirem "sõnaraamat" kui Google Translate.

Muide, mulle meeldib tunne sadada võõrasse maailma, kus sinu eelmine/praegune elu ei mängi mingit olulist rolli. Seal võõras maailmas on uued Kunnid ja Kümned ja Kaheksad - väike uus ühiskond oma teistsuguste piiride, reeglite ja veidrustega. Fun, hakka või rohkme ennast veidratesse situatsioonidesse loopima.. 

Sellest, kuidas ma proovin haiglasolemist..

Täna saatesarja "Tunne oma kodumaad" erisaade: tervishoiusüsteem. Seekord külastame TÜ kliinikumi ja proovime haiglasolemist...

Ehksiis: kauaoodatud sündmus, kus ma lasen ennast pulkadeks laiali lammutada ja siis (loodetavasti) õigesti kokku tagasi panna. Kuna see on minu jaoks üsna uudne ja haruldane sündmus, siis antagu mulle andeks, kui ma oma Ahaa-momente ja lihtsalt heietusi pisut kirja panen.

Esiteks vastuvõtus oli sõbralik töötaja, kes küsis mult muuhulgas kontaktisiku nime. Ütlesin õe nime (ei või iial teada, kuhu ja kellele nähtavatele paberitele see jõuab ja kas see võib mulle pisut paremat teenust tagada :P). pärast väikest toksimisaega tuli 
- "kas sündinud aastal (vale sünniaasta) või aastal (õige sünniaasta). Ah (õige sünniaasta)? Kas ta telefoninumber on ikka (õige number)?"
Seepeale oli kohe professionaalne kretinism - kust nad need andmed saavad ? Loomulikult head vastust ma sellele ei saanud, küll aga õpetliku lookese Viljandi linnast Harjumaal.

Misjärel ma kohtasin oma palatikaaslaseid.. Vana Mees, kes kuuleb halvasti ja oigas esimese poole päevast (teine pool on veel ees) ja jättis üsna vähekontaktse mulje. Teine palatikaaslane osutus Narvast pärit venelaseks , nimetagem teda M. Väga lahe on suhelda, kumbki oma keeles ja pingutades, et lihtsamaid sõnu kasutada. Arvestades minu "mama-papa-kalbassa"-sõnavara olen ma isegi üllatunud kui paljust ma aru saan. Tema näib mind paremini mõistvat.. või siis lihtsalt tema räägib rohkem :P Inglise keelt ei hakanud isegi välja pakkuma, sest vene keelega on palju lõbusam ..
 
Väikesed väljanopped minu uutest teadmistest:
0) M tahtis Piiterisse ravile minna, aga paberikraam oleks keeruliseks teinud.
1) narva 14 koolist on vaid 1 eesti kool ja 13st vene koolist vaid 2-s õpetati eesti keelt. Narvast KEEGI ei räägi eesti keelt. Kes räägib, sellega võivad juhtuda ebameeldivused (õõ?!). Ei hakanud keelseaduse rakendamise kohta täpsustama ega ka seda mis need ebameeldivused täpselt olla võiks..   
2) Kui ma püüdsin pisut kooliprojekti teha, siis tulid jutuks kõnekäänud seoses töötava hobuse suremisega ja "las traktor töötab, see on metallist". took some time :P
3) Paljud inimesed kaotavat tehnikat kasutades mõtlemisvõime (taskukalkulaatori ja autonavigaatori näitel). Veider mõelda, et ma sellest kõigest tosina "mismis?"-küsimusega lõpuks aru sain .. 
4) häkkerid - need tegelased, kes võtavad vasakult ja paremalt raha kui tuju tuleb ja elavad happily ever after.

Ilmselt heietan kunagi veel.. Ma saan seda mini-maailma ja veidrat ühiskonna mudelit siin ju ilmselt veel mõned ajad imetleda.

Sellest, et vesi teeb väikesed inimesed rahulolevamaks..

Kahtlustasin seda ennegi pisut. Nüüd olen suisa veendunud. Väike-mina-inimene sai vee juba eile tagasi, kuid oma otsatus headuses, et ka teised väikesed inimesed saaksid lume sulatamise asemel aega paremateks asjadeks kulutada, esitasin maruvähe proteste, kui otsustati uus veevarustusvõrgustik panna läbima minu köögi. Plastiktoru, mõtelge!

Mulle endale näis, et see otsus oli tingitud ääretust hoolivusest ja empaatiavõimest, kuid kindlasti küünilisemad seltsimehed kahtlustavad, et mul oli räige omakasu mängus ja et ma olen nagunii juba ammu otsinud võimalust, kuidas teiste kulul hakata omale kööki erinvaid veetorusid koguma.

Mis meenutab, et ilmselt võiks kunagi uuesti Personality Disorder testi teha. KR (peaaegu oleks valed initsiaalid kirjutanud) tegi seda suisa mitu korda. Mina nii drastilisi hüppeid ei tee.. aga ei saa ju oma nartsissistlike skisoid-obsessiiv-kompulsiivseid hobisid ka täiesti tähelepanuta jätta.. Eelmine kord skoorisin tublisti.

Soundtrack: Beatles - smth (miks ma kunagi ei viitsi biitlite puhul lugude pealkirju vaadata ?)

Sellest, et elu on ülehinnatud ..

.. minu tulevik on hoopis sõda. Ehket sain täna kätte kurja kirja, et ronigu ma aga heaga juunis kuskile Võru alla sõda mängima või muidu .. Muidu tulevat nad mulle seadusega kallale. Sissekirjutuse toomine Tartu linna on mind seega ka teise kaitseringkonda ümber kantinud - ei mingit idablokki enam.

Etsiis varasuvine sõjamäng. Well, ei saa ütelda, et paarinädalane puhkus looduskaunis kohas mulle väga vastumeelt oleks, aga ebamugavaks teevad asja mõned projektid, millega ma sooviks samuti tegeleda, soovitatavalt otsustavalt. Näiteks:

• Kool - olgugi, et eksmatrikuleeritud, on mul siiski vaja üks hunnik tegemisi üheks dokumendiks vormida ja see ära kaitsta. (Võtan vastu motivatsioonipakkumisi!)
• Tervis - ma ei ole päris 100% kindel, et ma selleks ajaks reaalselt kaitseväekõlbulik olen. Tüütu ja tülikas, aga näis..
• Töö - alati on vaja teha rohkem kui kokkulepitud tunde :P Eriti hirmus on see, et tihti on ka tahtmine teha rohkem kui kokku lepitud. Veel, veel, veel!
• Elu - suvekuudel on plaan vahelduseks Äraga paremini läbi saada.. nii üksi kui huviliste kaasabil.

Etsiis, nagu enamiku teemadega viimasel ajal. Otsus on: ootame veel natukene. Veebruaris peaks vähemalt mõned punktid eelpool loetletuist selgemaks saama..

Asju saaks nii palju paremini teha. "Sõda" sealhulgas.

soundtrack: The Cure - Want

Sellest, kuidas ma teenindusmaastikul karpidega hullan..

Käisin hiljuti juuksuris, sest pahmakas hakkas pinda käima. Jah, ma tean, et mitmete arvates muutun ma siis üha nolgimaks ja nolgimaks, selle asemel, et true karvik olla. Well, taastuv ressurss, äärmiselt väheoluline pealekauba, seega vahet pole ja saagem üle! Saagu mugavus..

Igatahes, tabasin end siis kuskilt toolilt, kus keegi keskealine naisterahvas tuima näoga mu lakaga opereeris. Ta käitus küll igati korrektselt (tegi oma tööd ja oli viisakas), kuid oli näha, kui tüdinud ta oli ja ma tabasin end mõttelt, et ma olen tema jaoks lihtsalt kamakas rutiini. Üks neist paljudest selles (näiliselt otsatus) jorus. Mina = rutiin karbis. M'kay, pisut võigas idee. Rutiin on midagi hirmsat. Ma küll usun, et hea rutiin on võimalik, aga siis leitakse sellele mõni positiivsem sõna või eriti heal juhul ei märgata üldse seda kordumist, sest see on nii elementaarne ja/või hea.

Situatsioon nr 2 oli ühes selveris, kus kahtlasel hommikusel ajal oli väga vähe rahvast. Navigeerisin kassade suunas, kus näis olevat "punaseid". kaks klienti, kaks kassat, neist ühel silt, et "pöörduge kõrvalkassasse". Mul aega küll, leppisin siis sellega, et järjekorras teine olla pole üldse paha. Kuid vaevalt kassasappa astunud, kui kõrvalkassa võttis "pöörduge.." sildi ära ja loomulikult sai mu makaronideraha omale. Pärast mind pani "pöörduge.." sildi tagasi ja lippas kassa juurest kuskile ära. Mul oli hämmeldus - väike, kuid äärmiselt kena žest. Ma säästsin tervelt 30 sekundit. Way to go! Karbist väljas.

(Kui saaks nüüd mõnedest olulisematest ja elulisematest žestidest ka aru .. Õigesti, soovitatavalt.)

Soundtrack: Cardigans - Communication

Sellest kui raske on Ripley't mängimas näha.. (2)

Seekordses osas selgub, et I on ise loll ja saamatu. Aga lugege ise täpsemalt:

Järgmine päev.

Läksin entusiastlikult Poe-tänavale tagasi, õilsas usus nõuda omale korralik plaat. Leidsin, et mul on õigus mõõdukaks rahulolematuseks, kuid olin endiselt optimistlik. Hoolimata ohust, et võib korduda üleeilne stsenaarium "jah, uurime kas plaat ikka ON vigane, tulge homme tagasi". Seekord oli teine teenindaja, kes mainis, et see plaat on neil viimane ja otsutas plaati kohe ise kontrollida. Mäletasin umbes, et katkine koht oli ca 20+ minuti kandis, ühe telefonikõne ajal. Vaatasin siis laenutuse seinalt kuidas nende mängija seda plaati ilma nähtavate probleemideta mängis ja ma sain kahelda, millisel hetkel ja millise telefonikõne ajal minu DVD lugeja kokutas ja köhis! Selle peale meenus mulle ka vigane plaat nr 1 kus minu arvuti ei saanud Warner Bros logo näitamisegagi hakkama, aga kontoriraal alles 20+ minuti peale kooles. Et siis ohkasin, et ise olen loll ja saamatu ja mu arvuti koos minuga. Õnneks klienditeenindaja oli mõistlik ja mõistev ning tuletas mulle meelde, et kui ma seda filmi ikkagi tahan näha, siis mul on õigus seda veel kella 22:00-ni enda käes hoida..

Nii ma siis alustasingi pühapäevast tööpäeva filmivaatamisega. Tuleb tunnistada, et ka vigase plaadi no 2 puhul oli ohvitsaraal veenvam kui minu kodune arvuti. Filmi peale kaotasin aukude nahka vaid mõne minuti kuskil 28. minuti kandis. Paar korda oli ka mõnesekundilised seisakud, aga vähemalt sain filmi vaadatud, tagastatud ja antud saaga lõppenuks lugeda. Rõõmustagem, ristirahvas, järgmine päev tuleb ilma vajaduseta lipata Poe tänavale korralikku plaati nõudma.

 

Millise õppetunni võiks siit välja lugeda? Huvitav kas mu DVD-lugeja töökindluse tõstmiseks puhastamisest piisaks või tuleb leppida, et mu arvuti on jonnakas tõbras ?

Film, muide, oli mõnus. Mul on mingi veider sümpaatia snoobilike ja pisut twisted moraalikoodeksiga tegelaste suhtes. Sinna lahtrisse läheb näiteks Dr Hannibal Lecter, Sae-sarja kangelane jt. Nende hulka saab arvata ka Tom Ripley, kes on meeldivalt vähem ekstreemne eelpoolmainitutest. Sümpaatia põhjuseks on ilmselt nende usk endasse ja mõningane üleolek levinud kuid põhjendamatutest tavadest, võime olla iseenda autoriteet eetikaküsimustes ja olla omal veidral moel Hea Inimene. Thomas  Ripley näis selles valguses nii ehe. Väike egoismilaks on selles kõige juures ehk andestatav. Nobody's perfect.

Meeldejätmiseks värvikas katke:

Tom Ripley: I'm a creation. A gifted improviser. I lack your conscience and when I was young that troubled me. It no longer does. I don't worry about being caught because I don't believe anyone is watching. The world is not a poorer place because those people are dead. It's one less car on the road. It's a little less noise and menace. You were brave today. You put some money away for your family. That's all.
Jonathan Trevanny: If you lack my conscience, why did you help me on the train?
Tom Ripley: I don't know, but it doesn't surprise me. The one thing I know is we're constantly being reborn.

Laenutuses üteldi, et neil ei ole filmi "Talented Mr Ripley". Aga ma tahan seda näha. Oeh-jah, huvitav-huvitav, mida see tähendab..

Soundtrack: Dead Can Dance - Host of Seraphim
(p.s. antud lugu oli ka vaadatud filmis! *pöidlad üles* (?)

Sellest kui raske on Ripley't mängimas näha..

Olles müünud oma hinge videolaenutusele (oman kliendikaarti), külastan seda asutust aeg-ajalt. Ma olen üsna filmisõber ja kui lisada komplekti regulaarsed ausushood, siis juhtubki nii, et ma ei piraaditse, vaid töölt tulles haaran näiteks Poe tänavalt õhtuks filmi. Viimati jäi silma Ripley's game - Malkovich'iga film ei saa päris kehv olla. Kui mitte muud, siis tõotab olla vähemalt jabur. Ma polnud küll näinud filmi "Talented Mr Ripley", aga pole vast hullu..

Etsiis, laenutasin selle filmi ja asusin usinalt kodus vaatama: algustiitrid, lahe intro, väike sissejuhatus põhiliini ja  ..tegevus peatub! .. paus. .. paus... . .. paus. .. Krt, nad, va kaabakad, andsid mulle katkise plaadi. Vaatasin kurja pilguga kuidas plaadialune nägi välja nagu 20 vihast neegrit oleks seal renju't mänginud, plaadi pealmises osaski 3-4 auku. Et siis sel õhtul filmi ei saanud, vaatasin selle asemel pisut Dilbertit. Oeh-jah.

Järgmisel päev.

Läksin optimistlikult Poe-tänavale tagasi, õilsas usus nõuda omale korralik plaat. Sisimas küll pisut kripeldas, et tekib situatsioon, mida KR nimetaks konfliktiks, kuid kuna ma teadsin, et mul on õigus (s.t. tugevalt kahtlustasin, laenutustingimusi ma tegelikult peast ei teadnud), siis olin ka selleks valmis. Selgus, et õnneks oldi laenutuses peaaegu koostööaltid. Võeti plaat, lubati kontrollida ja kuna ma mainisin, et ma sooviks seda filmi ikkagi näha, siis paluti homme tagasi tulla. Hmm. Niipaljukest siis usaldust, et kui klient ütleb, et plaat on vigane, siis see ka ON vigane. No, no big deal, nagunii on boonus-tööpäevad ja pean kesklinnas olema, lippasin siis vaguralt filmitult minema.

Järgmine päev.

Läksin entusiastlikult Poe-tänavale tagasi, õilsas usus nõuda omale korralik plaat. (Märkasite, onju, et siin me oleme juba olnud ?). Kahtlustasin, et nad võivad hakata mult uuesti laenutustasu nõudma, kuid ei muretsenud, sest olin veendunud, et mul on õigus see film tasuta saada. Siiski olin optimist, et probleeme ei teki, ja nii peaaegu oligi. Nad tõesti mainisid, et "mhmh, oli jah vigane" ja andsid mulle uue plaadi sama filmiga. Täitis mingi teistsuguse paberi, kus oli kenasti kirjas "ASENDUSPLAAT" ja 0 kr. That's the way to do it! Lippasin siis tunde hiljem õhtul tööpäevast väsinult koju ja asusin vaatama: algustiitrid, lahe intro, väike sissejuhatus põhiliini ja ..tegevus peatub! .. paus. .. paus... . .. paus. .. Krt, nad, va kaabakad, andsid mulle katkise plaadi! (märkasite ajaloo kordumist, onju ?). Etsiis mulle anti asendusplaadiks teine vigane plaat. Plaadialune oli küll pisut ilusam, aga plaadipealsel oli pooltosinat erineva suurusega auku. Vähemalt erinevate kohta peal kui eelmine kord.

Ma ei tea küll mis homme juhtuma hakkab, aga las ma annan teile väikese vihje, kuidas see lugu jätkub:

Järgmine päev.

Läksin entusiastlikult Poe-tänavale tagasi, õilsas usus nõuda omale korralik plaat.

....

(to be continued)

Sellest, et jõulud on ikkagi jälle rohelised..

Hirmus vaikseks olen viimasel ajal jäänud. Põhjuseid häid, paremaid ja vähemparemaid.. Pisut aktiivsust vasakul ja passiivsust paremal.

Ja ma otsustasin, et Griinile peab ka sel aastal vähemalt natuke jõudma. Esialgse plaani järgi võtan ühe päeva: Dark Tranquility + Metsatöll + Vennaskond + võimalikud üllatajad. Ühe päeva oluline eelis on see, et ei pea hakkama ööbimiskoha otsimise ja ostmisega jantima. Gunni sõnul ühikat sel aastal enam ei ole. Kahju, oli ju suhteliselt mugav. Eelmise aasta leedukatest toanaabrid olid ka lahedad .. Oeh-jah.

Soundtrack: Bush - English fire

Sellest kuidas maruvaiksed inimesed toiduga maadlevad..

Kuna mul ajutiselt paremat elu ei ole, siis heietan pisut veel kurgumandliteta olemise teemadel .. Nimelt sellest, millest minu saatusega Jukud ikka heietavad - toidust.

Esmaspäev, teispäev:
Esiteks nagu ka liriel kirjutas, on pisut üllatav kui vähe sa süüa tahad. esimese kahe päeva peale pool liitrit jogurtit ja veerand liitrit jäätist. Ja ei jälgegi näljatundest.. Peamiselt sõin selle pärast, et mul oli vaja mingi tablakas võtta, mida ei ole soovitatav tühja makku visata. Meenutades arsti jutukesi võimalikest verejooksudest ja tükilisest toidust hoidumise vajalikkusest on eriti tore, et mulle varem operatsioonijärgseks tarbimiseks määratud antibiootikum on selline:

Hoidudes tahkest toidust, söön ma selliseid tahkeid ja suuri asju 3 korda päevas. Kuhugi nad lähevad, ma ei ole üldse kindel, et õigesse kohta..

Kolmapäev:
Leidsin, et ma ei ole nii näljane ega vaevaline, et joogijogurtit tarbida. Kuna eelmine päev olin peamiselt ainult jäätisest toitunud, siis seekord tahtsin midagi teistsugust. Kiire konsultatsioon külmkapiga veenis mind, et jäätis maasika toormoosiga pooleks ON teistsugune. Päeva saldo 0.5 L jäätist. Ööl vastu neljapäeva tekkis veendumus, et tegusamat toitu on vaja.

Neljapäev:
.. tegusamat toitu on vaja. Kuna öösel eriti magada ei saanud ja alustasin päeva ebamugava palavikuga, siis leppisin jäätis+toormoos hommikusöögiga ja lükkasin poeotsingud tahkemasse tulevikku. Mitte just väga ootamatult sain ma aga populaarseks, kui ema ja õde mõlemad teineteisest sõltumatult minu pesast läbi astusid ja mind omal initsiatiivil varustasid kala-püreesupi, pehme leiva, pasteedi, lisajogurti+jäätisega, riivitud porgandi ja värske kimbu piparmündi-melissiga. Ausalt tunnistades, ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi varem rõõmustanud selle üle, kui keegi mulle külla tulles püreesuppi toob. Aga tõesti-tõesti, ma ütlen teile, Naudingute eine: pool kruusi suppi sellesse uputatud leivaviiluga, magustoiduks riivitud porgandit. Ahh, peaaegu päris toit juba.

Reede:
Mul on pool suppi veel alles. Seega usun, et jään elama.

Tänusõnad randomijumalale, et ta rasketel aegadel mulle AJ reklaamitud kiirkartuliputru pole peale sundinud. Pärast sõjaväge ei tekita see võikus enam väga positiivseid emotsioone..

Sountrack: Katatonia - Day

Sellest kuidas ma maruvaikseks sain..

Enne kui mõni veel arvab, et ma ennast huvitavaks püüan teha, kiire selgitus eelmises postituses mainitut HIRRRMSATELE asjadele - teemaks kurgumandlite eemaldamine.

Tegemist oli minu esmase kokkupuutega haiglatega üldse, patsiendi rollis. Hoolimata väikese ja pisut väsinud maakonnahaigla pisut kesisemast kuulsusest oli tegelikult päris ok. Maja vajas küll täiesti ilmselgelt paarist kohast remonti, aga üldiselt puhas ja ok-seisundis. Kunagi võiks eurorahadest ka haigla plaane üles panna, sest seal majas keegi isegi ei oletanud, et sa võiks õige koha ise üles leida, mistõttu pidid pidevalt med.-töötajad mingit kampa koguma, ja siis nagu lasteaiakasvataja neid mööda koridore erinevate sihtmärkide vahet karjatama. Et me kaotsi ei läheks.

Vastuvõtu ülesleidmine oleks mul ilmselt poole päeva jagu aega võtnud, kui mulle poleks vihjatud, et kiirabi mulk on õige. Peasissepääsu juures loomulikult olid mingid muud kirjad, mis viitasid vägagi meditsiiniga mitteseotud asutustele. Ma arvan, et sinna tuleb juba varsti uus Säästumarket (või kasutatud mööbli pood). Niiehknii, tänu vihjetele ja lambikabinettidest üleküsimisele leidsin õige koha lähedal mingi pingi, kus raamatuga aega parajaks teha. Ajapikku tekkis sinna inimesi juurde. Ühe samuti mandlitest vabaneda sooviva tüübi isa oli seltskondlik ja heietas vanadest aegadest, kus haiglas oldi kolme nädala kaupa (et mingit komisjoni vältida) ja põhivahendiks tervekssaamise okkalisel teel oli altkäemaks. Oh aegu. Hljem kuulus vastuvõtu juurde ka ennast mitteesitlev inimene, kes jagas mingeid ankeete ja tahtis allkirja tõendamaks, et ma olen teadlik narkoosi käigust ja ohtudest. Jätsin selle allkirja küll osavalt kirjutamata, sest ma ei olnud mitte millestki teadlik, aga see tundmatu tädike vihjas, et ma võiks ikka teha näo, et ma tean kõike. (Huvitav, kas seal oli ka väikeses kirjas, et kui mul vale silm ära opereeritakse, siis olen ise süüdi?)

Järgmine peatus - palat, tegevus - tähtajatu ootamine. Kahtlemata on keeruline patsientidele teada anda ligikaudnegi ajakava.. Ma olin isegi tark ja olin kuskilt kuulnud, et lõikama hakatakse vanuse järjekorras. Paraku ma ei teadnud, kumba pidi ja kui vanad ning kui palju on neid lõigatavaid. Eelpool mainitud jutuka isa poeg oli õnneks suhtlusaldis ja lisaks ka male kaasa võtnud, asi seegi. Enne partii lõppu viidi ta minema, males jäi minu käik. Mul oli ka parem seis ja palju aega eriti kurje plaane välja mõelda. Kõrvalhobideks olid motoorne rahutus, kaasavõetud jogurtile külmkapi otsimine ja koridoridraama kuulamine.

MT1: "Jälle sa oled palatis väljas.."
PAtsient: (arusaamatu pobin)
MT1: "AAAGNEEES!"
MT Agnes?: "KUHU SA LÄHED?! Mine tagasi oma palatisse, muidu lähed jälle kaduma.."

Ilmselgelt oli MT'del õigustatud mure, arvestades loogilist majaplaani ja ohtraid panematajäänud viitasid.

Mingil hetkel tuldi õnneks ka mulle järele. Nautisin voodiga sõitu, möödalibiseva lae vaatamist ja enne kui arugi sain, ronisin juba operatsioonilauale, rääkisin kui palju ma kaalun (miks nad vastuvõtus näiteks kaaluda ei lasnud ?) ning et sport on saatanast.. läbisin instruktaaži selle kohta, mida ma ärgates näen ja siuh - saadetigi pilt tasku. Päriselu asemel vaatasin ilusat unenägu. Järgmisel hetkel oli mul juhe koos, sest mulle meenus, et päriselu on ka olemas ja et selles päriselus olen ma ilmselt pisut katki. Väike kontrast selle ilusa unenäo pealt mahatulekuks, I must say. Igatahes, ma otsustasin, et ma ei ärka veel, sest kindlasti on aktiivne ärkvelolemine hullem kui pooluni. Mingi ootamatu köhahoog muidugi lõpetas kiirelt illusiooni unest. Mask peas ja haav kõris ei olnud see sugugi kuigi hea mõte. Btw, sellest hetkest alates olen ma harrastanud uut ja võimalusterohket ajaviidet "Tegelikult ma ei taha köhida".

Igatahes olin ma siis ametlikult ärkvel, kuid ikka veel kindla plaaniga mitte liigutada ja võimaluse korral veel magada. Äkki oli tegemist mingi intensiivipalatiga ? Mingid kaks 80-aastast südameprobleemidega mammit heietasid seal seentest ja sellest kui sarnased nad ikka on .. Ühel neist käis külaline ("minias"), kes tõi uueks teemaks puuviljad ja kapi (?) korrastamise. Eitea, minu eesmärk oli mitte liigutada. Jalad surid ära, ja siis ma tegin päkaringe. Aga õde oli seal meeldiv. Naeratas, tegi valuvaigisteid ja varustas mind paberkäterättidega - mida rohkem oskakski tahta ?!

Ülejäänud haiglasolek läks õnneks kiiresti. Kasutasin endiselt ajaviidet "Ma ei taha tegelikult köhida", laiendasin seda vahelduse mõttes üldise mitteliigutamisega, kasutades abivahendina magamist ja raamatulugemist.

Järgmisel hommikul pisut lasteaiaeksursiooni arsti juurde, ports retsepte näppu ja koju ära. Siin ma nüüd siis olen: passin kodus, magan, söön jogurtit ja jäätist ja tablette, magan, kütan ahju, magan..

Selline elu! Vaadake ja kadetsege!

Sellest populaarsest filmifestivalist Tartus..

Algas Tartuff.. Eilne festivali esimene päev tõi ka esimesed filmid. Nagu ikka selliste maratonide alguses: entusiasmi ja jaksu oli küllaga ja õilsad plaanid üritusest viimase kui filmipiisa välja pigistada keerlesid peas. Esimesed kaks filmikest "ääreala unustatud rahvastest" möödusid nobedalt, kuid erilist muljet jätmata. Kiire retk kontorisse mate't tooma, et siis Taarka kaeda ja .. probleem! Rahvast rohkem kui inimesi! Kuhu jäid vanad head ajad kui pooled toolid olid vabad ?! No kurat, minge Meie Mehe või Smilersi suvetuurile!
Loobusin Taarkast ja veetsin tunnipaari tööd tehes ja öiseks filmiks tagasi raeplatsi.. Filmi TAKVA – INIMESE JUMALAKARTUS ajal oli juba meeldivalt hõredam asusustustihedus. Setud leidsid kodutee ;)

Täna lootsin, et kui setu pidu on läbi, siis on ruumi laialt. Tüng. Ateena näitas oma filme pööningusaalis. Kes on käinud, see teab, kui kiirelt suuvad 50 inimest sealt õhu ära hingata. Kui mina sinna jõudsin, siis oli neid seal juba palju rohkem kui sinna mahtuma oleks pidanud.. Isegi introreklaami näitamiseni polnud veel jõutud, kuid hingatav kraam oli juba lahkuma sunnitud.. Niisiis. Jätsin 2 filmi vahele. Kahe päevaga kolmest filmist ilma jäänud lihtsalt selle pärast, et tartuff on liiga populaarne.. d'mit. Tänaõhtused filmid Raeplatsis olid see-eest küll head: KIRSIÕIED ja BRICK LANE. Mõlemad filmid olid küll pisut aeglased ja tahavad pisut "seedimist", kuid jätsid meeldiva tunde. Kahtlemata hästi investeeritud aeg.

Peaaegu sama mõnus kui filmivaatamine on olnud ka teist õhtut järjest pärast filme kojutulek.. Kuna ma endiselt harrastan tiitrite lõpuni vaatamist, siis saan ma üsnagi tühjal tänaval lonkida, liigutada varbaid jahedas augustiöös, rüübata kõrvitsast matet, kalduda hetketuju ajelt suvalises suunas kõrvale otsemast koduteest ja nautida mustvalgeid valdavalt tühjasid tänavaid. Mustvalget maailma rõhutavad veel rohkem laternad, mille ümber olevatele puuokstele on kogunenud natuke värve ;) Tore, et vahel piisab õnneks nii vähestest asjadest.

Sellest aktivismipuhangust ja ärasolemistest..

Vahel juhtub. antagu mulle andeks. Ajalugu on näidanud, loogika kinnitanud, et on naiivne loota, et inimesed sinu ümber kulutavad aega ja energiat selleks, et Sinul huvitav oleks. D'oh. Seetõttu sai ka omale kohe pärast kanuutamist võetud retk saaremaale ja kohe Saaremaalt tulles haaratud kinni ideest külastada toredana näivat Haapsalu linna ja seal toimuvat Bluusifestivali. Isegi üllatunud, et mu tutvusringkonnas leidus üks autotäis huvilisi.. Äärmiselt meeldiv vaheldus, kui väljakäidud ideega keegi ka kaasa tuleb ;)

Hoolitsemaks selle eest, et aktivismipuhangu käigus pisut rohkem emotsioone ja tegevust leiduks, sai paar kilomeetrit enne Haapsalu (Uuemõisas) autoga Audi alla (ette) jäädud. Igati loogiline ja mõistlik tegevus ju. Eriti kui sa jõuad õigesse linna tervelt 15 minutit enne festivaliala väravate avamist. Nohjah. Juhtub. Huvilistele käesolevaga teadmiseks, et minu lubadus hea idee korral suvalisse eestimaa otsa transporti pakkuda on aegunud. 

Augustibluus osutus logistiliste plaanide muutusest hoolimata mõnusaks. Esimene päev oli eriti meeldiv. Paremate palade hulka kuulus muuhulgas Margus Kappel kitarriga, tuttavad ("Strange Face of Love"; "Pretty woman".. ), vähemtuttavad ja tundmatud palad jms. Ultima  Thule sobis linnusesse väga hästi . Mis mind veelgi üllatas oli see, et Compromise Blue oli märgatavalt meeldivam kui ma oskasin oodata. No offence, aga Emil on laulumehena PALJU asjalikum kui kahtlaste telešõu'de mölalõuana. Rääkimata sellest, et loomad ON lahti! Nagu pildilt näha, siis hoolimata rahvahulgast oli kõrgematel aladel hea akustika ja piisava vaatega seljatoega istumiskohad, kus oli ALATI ruumi .. no hea küll, akustikat ei ole eriti hästi näha. Sellegipoolest, mõnikord on tore, et mitmed inimesed on korralikud ja ei taha piirdest ebaharilikumale poole ronida ja maas istuda ;)

Tore oli ka see hoov (sõna otseses mõttes kiviviske kaugusel linnusest), kus meie seltskond telkimiskoha leidis (MK suhtlusvõrgu abil). Kambapeale oli meil mingi hetk vaasitäis vett pimeduse varjus hambapesuks.. Pisut jäi kripeldama, kas õigusjärgne omanik selle vaasi ikka tagasi sai .. Tegelikult me olime korralikud. Ahjaa, telgimängud toiduga olid ka muidugi toredad. Meie praktika näitas, et kuigi vein ja feta olid ka huvitavad, siis suurimat mänguväljakut nõudvat napoleoni kook ;) Enivei, minu tänusõnad kõigile osalistele: AJ, PE, MK, samuti assisteerivad jõud KK ja korteriinimesed M? ja ??.

Niisiis, sai pühaba häälega tartu tagasi jõutud, kohates teel näiteks kultuuri otsivat naisautojuhti, kes nõudis, et ma ühe õlle võtaksin. Oeh-jah, mina ei pea mitte külalislahkust ära põlgama, kuigi ma proovisin.. Tegelikult oli tore, muuhulgas kuulsin õpetlikku eesti räppi ja mitmeid lugusid Hu plaadilt. Kõigest 8 tundi ja 3 autot läbimaks 250 km Tartu tagasi.. et vähem kui 24 tundi hiljem alustada teekonda Hiiumaale ;) 

Veidrate asjade juhtumiseks peab pisut initsiatiivi näitama. Antud juhul ma leidsin, et ilgelt lahe oleks väike matk Hiiumaal jõudmaks Kassarile telkima vahepeatusega Vetsi Tallis kergeks söögiks-joogiks ja miitinguks ;) Olukorra tegi küll pisut raskemaks vihmasadu ja telk&magamiskott, aga no mida muud sul olekski vihmaga kõndides teha kui teha trikke, et magamiskotti võimalikult kuivana hoida. Jõekülast Käina sain küll autoga, sest üks vanem mees näitas initsiatiivi üles  ja otsustas minu mittehääletamisest hoolimata ikkagi peatuda .. No, ma olin siis hea ja lasin tal ennast Käina viia. Kuidas jõuda Kassaril trahterisse, mille kohta sa tead ainult nime, aga mitte asukohta ? Lihtne - hakkad teed mööda astuma ja loodad, et kuskil on viit :P Taktika õigustas ennast täielikult ;)

Talli leidsin üles. Tasuks sain ohtralt meeldiv-veidrat vestlust nii aktiivselt kui passiivselt. Madalalt lendavad toonekured ja läbilõikavalt kriiskavad pannkoogid, menüü tõlkimine stiilis "fish, fish, fish, another fish, fish with stuff, pork" jms ;) Tänud vahetumatele asjaosalistele ja perenaisele, kes küll täiesti alusetult uskus mu telgiga lendamise võimesse ning võimaldas mul ööbida kuivas ja vähelendavas vagunis.
Jei.

Nüüd aga Tartus tagasi ja ootan huviga, millal ilmateade maffiat ja kerget veini lubab..

Sellest kuidas möödus HRL2008..

Esiteks kiire kommentaar kommentaaride kohta. Situatsioon:
- "Kuidas oli?"
- "Oli kah."
Sisutu, eks? seega skipin kahesõnavastuse ja kommenteerin pisut rohkemate sõnadega.

Tegelikult oli HRL ok. Mõõdukalt pessimistlikult olin ma valmis kogemuseks stiilis Kevadtorm (kahtlane militaarüritus, kus meeldejäävaimaks osutus läbimärg olemine ja kaevikupõhja 20 cm vedelat pori).  Tee Vigalasse oli paljutõotav: Tartus sadas, teel sadas pisut vähem, siis jälle pisut rohkem, hetk selget, siis jälle sadu, siis veel suurem sadu jne. Olin juba mõttes valmis selleks, et auto tuleb kuskile kilomeetrite kaugusele jätta, sest HRL parklapõld on läbitamatu. Siis aga selgus, et Fickel tervitab meid kuiva ilma ja põlluga. Kena temast.

Esimene päev oli tõeliselt tore. noorband ja Catafalc olid küll kuulatavad mitte-midagi-erilist bändid, kuid edasi oli midagi minu maitsele.. kodumaine Leech pakkus mõnusa kerge chill'i etteaste, rahvas pikutas lähikonnas murul ja nautis päikest ja niisama-olemist. Mina lugesin raamatut (Thomas Harris - "Hannibal rising") ja tundsin ennast marumõnusalt.. Btw pildil on näha taustal see paljumainitud teletupsumaastik Simponsi- või navitrolla-pilvedega ;)

Edasi tuli minu jaoks positiivne üllatus Charon, kes olgugi et ma nende lugusid eriti ei teadnud, suutis tähelepanu köita ja hoida. päris kobe oli ka venelaste Stigmata. Sound oli ilus, aga peagi (ilmselt minu puuduliku keeleoskuse tõttu?) muutusid kõik lood üsna liiga ühesugusteks, et neist rõõmu tunda. Lootustandev sellegipoolest. Muide, Stigmata oli vist ainuke välismaa bänd, kes leidis, et nemad suhtlevad publikuga mitte-eesti või inglise keeles. My bad, aga mitte kuraditki ei saanud aru. Mõttes olin ma siis juba järgmise esitaja juures ja väga ei hoolinud ka arusaamise vajadusest.

Witchcraft.  Olles neid kodutöö korras mõnevõrra kuulanud, oli mul põgus paranoia, kas nad suudavad live's kuriinimeste keskel seda atmosfääri luua, mis on nende viimasel plaadil. Nad tulid sellega kenasti toime mängides võimsamalt ja kvaliteetsemalt, kui ma uskusin neid võimelised olevat. Terve set'i kohta oli minu jaoks tundmatu ainult üks lugu, paremad palad said kõik ka ära mängitud : "Walk between the lines", "If crimson was your colour", "hey doctor", "Leva", jpt. Puudust tundsin ainult loost "What I Am". noh, juhtub. Piiratud aeg ka.. Witchcrafti solist oli ka meeldivalt viisakas ja küsis luba enne rootsikeelsete lugude esitamist - päris kena žest, arvestades, et enamik publikut suure tõenäosusega seda keelt ei räägi.. Igatahes, Witchcraft osutus festivalil kategoorias My Favs austavale positsioonile 2. Positsioon 1 tuli kohe järele:

Primordial oli suutnud mulle viimase nädala jooksul mõõdukalt meeldima hakata, ja plaadikõla järgi uskusin neid ka väga hea ka "elusast peast" olevat. Olid ka, kuigi kehtis vana tõde: "helimees on pede". Üsna pettumustvalmistav oli kuulata nende avalugu (üht võimsamatest lugudest, imho) "Empire falls" vaiksemini kui ma tööajal kontoris seda kuulan! ALATU!

Aga nende viimane album ON hea ja nad suutsid selle väga kaasahaaravalt ja võimsalt ära mängida.. Solist oli hingega asja juures ja suutis ka mind väga hästi kaasa haarata. Väga tuus oli ka solisti keha- ja näomaalingud. miskipärast meenus mulle KOTOR2: Sith lords ;)  niiehknii, minu lemmik selleaastasest laagrist. Olin hea fänn ja ostsin särgi. Peaaegu oleks olnud veel parem fänn ja oleksin ka plaadi ostnud, aga sain pidama.

Horricane ja No Big Silence esinemisest palju meelde ei jäänud.. need olid pigem sellised warm-down artistid minu jaoks ;) Kuigi tasub märkida et mingi väidetava kohaliku superstaariga tehtud Lacuna Coili kaver kõlas NBS esituses väga mõnusalt.

Teine päev algas aeglaselt ja uniselt kuriasjadega. Mitmed neist ei pakkunud enam pärast Witchcraft-Priomordial duublit erilist emotsiooni. Samuti otsustas ilm regulaarselt tilkuda. Kiss-paroodia Tiss üritas (ebaõnnestunult) staaritseda ja (ebaõnnestunult) publikuga suhelda ja laulma panna. No teise päeva lõuna on ilmselt pisut vara, eriti kui muusikaliselt eriti särav ei ole. Seborrhea ja Melmac'i magasin sõna otses mõttes maha ;) järgmine peatus oli Taak, kellest lootsin päris head heavy-kraami saada. Hea, kuid mitte nii hea kui üleeelmisel laagris. Pärast seda oli minu jaoks "vaba aeg", sest ükski järgnenud esitajatest ei kvalifitseerunud minu ärahellitatud kõrvade jaoks piisavalt huvitavaks, seega peamiselt toitumise, hulkumise ja raamatu seltsis veetsin aega kuni Tölluni. Metsatöll tegi oma.

Mõnevõrra üllatuslik esineja Laagris oli Sõpruse Pst. Küll tahaks helimeest taas süüdistada, et sünt ei tohiks olla domineeriv instrument ja et kitrarri võiks ka vahel kuulda olla, aga see oleks vist ebaõiglane - elektrooniline diskolik heli vist ongi Sõpruse pst'le omane. Saksofon oli hea. Samuti lugu "Oota mind ära" (?). Üllatavalt meediv esitajavalik eelnenud kuriasjade järele..

Amorphist püüdsin lava ees oodata, kuid sattusin mingite kahtlaste sägade lähedusse, kes ajasid mingit nii labast möla suust välja ja alkoholi näost sisse, et pärast esimest paari lugu otsustasin lahkuda kuskile kaugemale meeldivamasse seltskonda. Kalmistukünkalt oli ka päris hea kuulata, kuigi Amorphis oli igavam kui ma lootsin. Pisut erksamaks läks alles lõpu poole, kui tulid lood "The smoke" ja "My Kantele". Minu lemmik "Day of your beliefs" jäigi neil mängimata. Vägisi jäi ikkagi kahtlus, et Amporphis on pigem stuudio kui lavabänd. Samas see arvamus võis ka minu tuju pealt tulla.

Selline lühiülevaade siis. Ilm oli kesisem kui varasemal kahel aastal + paremad esinejaid jäid esimese päeva keskele, mistõttu jäi ootuse asemele pisut rohkem aega ärrituda inimeste ja asjade pihta. Näiteks selle pihta, et lagastamine näib tulevat mõnele loomulikust :S Wäääh!

Aga.. kiired tänusõnad KK pihta, kes täitis mu auto kenasti lastekoduga, mis pakkus vahelduva eduga seltsi ka kahe autosistumise vahel. Abiks üsna mitmel rindel.

Soundtrack: Tiamat - (Judas Christ) - Too Far Gone

Sellest kuidas tegelikult matet teha..

Kogun veel paar aastat hoogu ja siis sebin omale ka ühe personaalse ilusa mugava hea bombilla ja kõrvitsa (kuidas iganes seda nimetati). Seni aga tuleb ilmselt kuivtrenni teha..

Siin on kiire õpetus kuidas matejoomarlust tegelikult ette valmistama peab.

soundtrack:  BB King & Eric Clapton - Riding with the king

Sellest, kuidas kultuuriprogrammid päästavad päevi..

Kiire-kiire on koguaeg.. Fortran&MPI vasakul (aaaeeea... eip. eisaaaru. ei viitsi ka enam), magistritöö plaanid paremal (tekib kerge põnevus), ootamatu haak keerukusteoorialt (viimane kohustuslik aine - selle peab koju tooma), järjepidev paanika offitsas (.. sõimama, ei hakka sõimama, ei hakka..) ja kõige selle peale tahaks puhata ja mängida ka. Ja ehk järjekordse MS eksami ära teha.

Nohjah. Vähemalt ei vaeva mind igavus. JA alati saab jõuga aega võtta teiste asjade jaoks. Näiteks täna kohtasin sellist üritust Vanemuise kontserdimajas nagu "Eesti keeled". Ja tuleb tunnistada, et oli meeldiv - selline vaikne chill rahulik muusika.. ainult paar üksikut hetke oli, kus "mida kivi näeb" läbi peksis.. ja uni tahtis tulla. Uni heas mõttes, mitte igavusest, vaid selline "oih, kus ma olen?"-tüüpi nokkimine. Vot. Ma loodan, et sellised kultuurikülastusürituste korraldamine mulle harjumuseks ei saa: EK juba kurtis, et ma olevat aktivist. See ei ole küll räme solvang, kuid igaks juhuks tasub vist muret tunda..

Homme saab jälle tööle minna ja reedel griinile. Kõik teie, kaabakad, kes te ei tule Rakverre (või lähete hoopis Mansonit kaema), olge süüdi! Ja üks Jei J pihta, kes mulle rataste vahel koha organiseeris. Nüüd tuleb veel mõelda, milline raamat griinile kaasa haarata, mis samamoodi hästi sobiks kui eelmise aasta American psycho ;)