Sellest kuidas ma telefoniarveid kohtasin ..

Juhtusin täna üle poole aasta heitma pilku oma telefoniarvetele. See ei tähenda, et ma neid teadlikult ignoreeriks, vaid nad saavad ise endaga hästi hakkama, saavad makstuks ja ei vaja mu tähelepanu. Seetõttu ei hakka ma enamasti ülearust initsiatiivi üles näitamagi ja jätan neile nende vabaduse omi asju ajada. Juhuslikult sattusin üle hulga aja neid jälle piiluma..

Arved näitasid mulle näiteks, et minu septembrikuu arve oli 37 krooni, laterdatud kokku 16 minutit. Oktoobris lasin ennast käest ära ja rääkisin tervelt 26 minutit ja väidetavalt hullasin WAPiga kümneka eest (huvitav, mis oli see 48KB) - tulemuseks kohutav arve 66 krooni. See toob kiirelt kaks mõtet..

Esiteks, telefoniside on tegelikult üsna odav. ja on pidevalt odavamaks läinud, hoolimata inflatsioonist ja elektri hinna tõusust, majanduslangusest, kapitalistlikest tõpraist jms. Miks ometi inimesed ei hõiska Postimehe veergudel, et "tühja sest elektrist, ma vähemalt saan helistada!". Erinevalt näiteks elektrist, aga me ei näi teadvustavat seda, et mobiilside teenuse võimalikkus on meile tegelikult tõenäoliselt rohkem väärt kui meie arvelt välja võib lugeda.. (Elektri hinnast, väärtusest ja nende omavahelisest suhtest võiks muidugi rohkem jahuda kunagi.)

Teine idee on see, et nagu eelpool mainitu suhteliselt tagasihoidlik minutite hulk ka vihjab, siis sellest hoolimata on telefon kuidagi ebapiisav suhtlemise vorm. Kui reaalses elus on sul näod, miimika, kontakt jms, IM abil on sul aega, emotikonid, pildid, logi (olen süüdi - login), siis telefonis rääkimine on minu arvates halvem mõlemast maailmast - sul ei ole näoilmeid ega logi, ainult kerge sund vestluses aktiivselt ja jäägitult osaleda, omamata samas tihti selleks piisavat informatsioonivoogu. Lisaks on telefoniga rääkides alati üks käsi hõivatud ja iga sekund tiksub raha..
See ei tähenda, et ma telefoni oluliseks ei peaks, lihtsalt ma kasutan seda suhtlemiseks vaid siis, kui muid võimalusi ei ole. Ehk taaskord situatsioon, kus võimalus tegevuseks on olulisem kui tegevus ise. Konkreetsel juhul võb see võimalus üksigi vahel maandada ohtralt väga olulisi riske. Sellega arvestamine kipub toimima juba automaatselt.

Seega, eerikupoeg - mitte kui elementaarne suhtlusvahend, vaid pigem kui isikupärane mitmeotstarbeline gadget, mis pakub ajanäitamise, äratusteenuse, lisamälu (memo, kalender, foto) jms  kõrval  ka väikest suhtlusvahendi potentsiaali.