Sellest, et häid raamatuid on tulnud ja läinud..

.. ja mingi märge võiks neist ju maha jääda, et need mulle lambihetkedel meelde tuleksid ..

"Me tusameele talv" (Steinbeck)

See oli tõsiselt särav raamat, meenutades mulle Fowles'i "Liblikapüüdjast" saadud elamust, kuid märgatavalt rahulikum. Peategelase elustiil oli imetlemist väärt ja tema ausus midagi ilusat. Lõpp oli küll pisut ebaõige, aga loo jutustajal on õigus oma lugu jutustada sellise lõpuga nagu ta ise õigeks peab. Kui ma soovin midagi muud, siis mul alati võimalus raamat sulgeda ja lasta oma orkestril lugu edasi mängida..

"Teemärgid" (Roger Zelazny)

Zelazny puhul on huvitav, et hoolimata tihti üsnagi action-sugemetega tegevusest on lugu terviklikult läbi mõeldud ja pingerikas. Möödaminnes räägitakse täiesti ulmelistest ja mitte-mele-maailmalikest asjadest viisil, mis juba paarikümne lehel järel jätab mulje, et see on midagi kõige elementaarsemat. "Teemärgid" ei olnud erand. Väga Zelazny.
Lilled oli armas. (Jah, ka "Viimane lohutus" sobib siia juurde..)

"Tulesüütaja" (Stephen King)

Stephen Kingi olen ma viimasel ajal üsna mitu raamatut lugenud. "Mist" ja "Misery" olid palju säravamad, kuid ega "tulesüütajagi" polnud kerge raamat käest ära panna.. Praegu hinnates näis ehk pisut liiga palju otsest tegevust olevat ja liiga vähe "oma peas kinni" paanitsemist, mis Kingi raamatutes on nii nauditav.. Mul on veidrad hobid, ma tean ;)

"Üle rahutu vee" (August Gailit)

OI, see raamat ärritas mind! Mäherdune draama ja loll patriotism! Võõras pilusilmne metsik barbar idast tuleb ja lõhub kõik, mis ilus ja hea. Isegi pitslinik laual lahtise piibliga ei pääse. Õnnetu Eestlane (just, suure tähega – ega see mõni väike asi ole!) peab kõigi raskuste kiuste pagema! See oli valus, kuni vint keeras üle ja ma lugesin seda kõike rahvusliku eneseiroonia võtmes. See muutis paljutki! Ma ei ole sugugi kindel, et Gailit seda nii plaanis, aga selle varjundiga oli see isegi aus keskpärane raamat, isegi väärt lugemist. Enesekeskne lähenemine, kuid universaalne tõde: tähtis pole see, mida üteldakse, vaid see, kuidas aru saadakse.

"Spioon kes pääses külma käest" (John le Carré)

Trust no one! Spioonilugu, mis ei olnud just ülemäära uudne, kuid kahtlemata haaravalt kirjutatud. Lugu on juba mälus hägusemaks jäänud, aga ma mäletan mitut tegevuskohta vägagi hästi – visuaalset pilti, kuid mitte seda, et ma oleks kirjeldust lugenud. huvitav, kui palju ma ise juurde olen mõelnud ?

"Sügisball" (Mati Unt)

Kui ma samanimelist filmi nägin, siis ma olin tõsiselt raputatud, käisin seda kino veel vaatamas ja mõtlesin ennast pooleks. Miskipärast ma eeldasin, et film oli raamatuga tihedalt seotud, kuid selgus, et raamat kirjeldab vaid keskkonna ja tunde, sisu on suures osas erinev. Kuid tegvus ei ole üldsegi oluline. Ei olnud ei filmis, ega ole raamatus. Tegevus kirjeldab vaid seda, mis tuleb, on hetkel ja saab minevikuks. Esiplaanil näis endiselt olevat inim-väline vaatenurk inimesele. See loob illusiooni objektiivsusest, mis muudab nähtu ja äratuntu tõenäoliselt jõhkramaks kui see on väärt.

Kuid võib-olla ka mitte.

---

Inimesed, poest saab veel päevalehe sarjas Mihkel Muti "Hiired tuules". Mul on see kasutatuna ostetud juba olemas, aga see on hea! Tõtake!

Põgusalt on vetikad sellele viidanud ka ammuses viginas "Sellest kuidas hiired tuules kohtusid"..

(Aususe huvides, tuleb tunnistada, et ma olen antud raamatut kunagi juba ühele inimesele reklaaminud, kuid kellele see raamat üldse ei meeldinud. Oeh.)