Sellest kuidas vihm teeb jälle imelikke asju ..

E, lahke inimene, näitas täna filmi. "Valgus Koordis" nende seas. Seda ma olen juba ammu tahtnud näha: Hoomamatu 50+ aasta tagune maailm nõukogudekastmes.. Muuhulgas sai taaskord kinnitust väide, et Pahad pannakse alati paljakäsi kanakoiba sööma. Tore oli ka see juba tuttav katke telefonikõnest:
- "Palun partei."
- "Mis partei ?"
- "On ainult üks partei – see mis meile maad andis!"

Koduteel õnnistas randomijumal mind vihmaga, mistõttu ma kilkasin rõõmust ja otsustasin koduuksest mööda kõndida ja ikka korralikult märjaks saada. Suvine äikesevihm on midagi ääretult meeldivat. Eriti juba hämarduval ajal ..  See meenutas mulle põhikooli lõpupeo õhtut kaugest-kaugest ajast. Tookord sai väikese seltskonnaga hommikupoole ööd piksevalgel mööda mööda väikeseid kruusateid kodu poole sammutud. See oli ka viimane kord kui ma nägin oma tolleaegset klassijuhatajat. Rõõmus ;) Huvitav, mis tast on saanud ? Nüüdseks ehk tüüpiliseks pedagoogiks taandunud ?

Vihma käes pikki raudteeäärt kõndides märkasin läheduses minuga samas suunas jalutavat noort. Ta kõndis aeglaselt, vihmavari käes ja ma ei saanud jätta arutlemata, et kui ta on väljas selleks, et vihma nautida, siis tal jääb vihmavarju tõttu pool rõõmu saamata. Märjakssaamine on vähemalt minu jaoks positiivne elamus – vesi valgumas mööda peanahka allapoole, kõditamas kaela .. Värinaid tekitav külmatunne vaheldumas liikumisest saava soojuse ja mõttelendudesse kadumise unustusega. Ja need lõhnad.. Sellest kõigest arvasin ma vaest vihmavarjulist ilma jäävat. Tuli ristmik, mina läksin paremale, tema vasakule..

Suvise vihma eelisteks on enamasti see, et ta on soe, aga paljud inimesed peavad seda ikkagi ebameeldivaks. Tulemuseks on see, et tänavad on võrdlemisi tühjad. Sellepärast mulle vihm ehk meeldibki, ehk. Lonkisin Näituse tänava puude all ja suundusin (Kassi-)Toome suunas, kus ma lootsin veel vähem autosid ja veel rohkem rohelist märga massi nautida. Toome üks meeldivamaid kohti on minu jaoks KJPeterson ("Kas siis selle maa keel.." jne). Seisis oma uhkes valgustuses, pea püsti, vesi mööda nägu alla nõrgumas, märss õlal ja linnusitt varrukal. Tahan ka matka. Mitte Riiga, aga midagi.. Eelmise suve Kassari oli näiteks päris hea. Kuigi takkajärgi on sel muidu toredal kogemusel pettumuse mekk man..

Ei saa aga jätta märkimata, et loomad on lahti ka vihmaga. Toomel oli inimesi iga paarisaja meetri kohta. Lisaks mõned eelpoolmainitud "loomad": mingi seltskond kuradisilla all, klaaspudel ja suurem plastpudel kõrvuti kõnniteele toetatud, tüüned sägad nende ümber ja "türa, kui külm"-diskussioon. Teine seltskond tegi sünkroonkusemist kohtumaja seinale. Miks, oh miks ei võiks "peohuviline noorsugu" kluppi minna või statoili parklas püsida ?!

Teine tore lõik, mida ma ikka armastan lonkida on Toomelt Liivi-Veski marsruut. Seal on muide ilmselt Juhan ise kivi peal, üsna tänava ääres. Ei meenu, et see oleks varem mulle silma jäänud.. ja hallipäine vanamees akna all istumas ja välja vaatamas, vaevu liigutades. See sisendas veidrat rahu. Imelik.

Teel oma koduukse suunas sain veel ühe naeratuse oma näole, kui märkasin eelpool kirjeldatud vihmavarjuga uitajat minust 50 meetrit eespool kõndimas, pisut rohkem sorakil juustega, kokkupandud vihmavari kõrval käe otsas kõikumas. "Jälitasin" teda kuni oma tänavani, kus jätsin ta kui sümboli vihma kõndima. Minu arvates, kui ta surnud ei ole, siis võib ta kuni tänapäevani kõndida vihmas ja areneda paremuse poole. Kuskil seal. Õpetlik nagu muinasjutt, kas pole ?

Mind aga ootas soe dušš, heade inimeste toodud hea tee ja mingi ebaratsionaalne soov siin praegu heietada..

soundtrack: Pink Floyd – Shine on, you crazy diamond