Sellest, kuidas orkester kuulub võõrale kujutlusvõimele..

Sai Cinamoni insaideril sabast kinni haaratud ja ennast tema sidekick'ina kinno viidud. Tööajal (kui kinos on oletavasti rohkem ruumi ja õhku, vähem inimesi ja popkorni) kinohuviliste leidmine ei ole muidu sugugi mitte kerge ülesanne, lisagem sinna juurde soodsam pilet.. jeesh, aitäh insaiderile, võiks kunagi korrata. Sel korral aga sai valitud eesti film nimega Püha Tõnu Kiusamine..

Hoidsin ennast jõuga tagasi ja ei lugenud mitte ühtegi kirjeldust ega arvamust. Ainus, mis ma sellest filmist enne vaatamist teadsin, oli nimi ja see, et Õunpuul on käpp sees. Arvestades, et mulle Tühirand meeldis ja et Sügisball on siiani AINUS film, mida ma olen kinos käinud rohkem kui korra vaatamas, siis ma olin kindel, et vähemalt keskpärane headus peaks garanteeritud olema.

Selgus, et Õunpuu on eelistas taas koostööd teha juba tuntud grupiga: Eelmaa, Tolk, Tauraite, noorem Ulfsak.. Isegi Sulevi Peltola oli taas Eestimaale toodud. Thumbs up!

Ma ei pettunud. Kuigi tuleb tunnistada, et film oli hoopis teistsugune kui ma oodata oskasin, kaldudes esimestest stseenidest alates karikatuurseks, kohati (ilmselt taotluslikult liiga teatrilikult tehislikuks, mis üha süvenedes sõid(ut)ab unenäolisse lahmimisse. Kui minu arvates Sügisball karjus suutmatusest suhelda inimestega väljaspool mina-olemit isoleerides probleemid subjekti endasse, siis Püha Tõnu rääkis mulle suutmatusest leida-leppida iseendaga, moonutades maailma ja inimesi näiliselt VÄLJASPOOL ennast, hägustades tegelikkuse, kahtlused, soovid ja hirmud üheks harutamatuks puntraks. Twisted. Konstruktsioonina küll huvitav, kuid suur samm eemale sügisballilikust ratsionaalsusalgetega siseheitlusest ja välisele maailmale vastandumist, mis mulle palju rohkem meeldis. "Klotsid" mõtlemiseks olid muidugi tihti universaalsed..

Märksõnad, mis võiks midagi head meenutada:

• peielaud
• ülekuulaja
• näitleja @ etenduse lõpp
• pastor
• Das Goldene Zeitalter, Herr Meister & Kleine Willy
• söömaaeg jääl

Film kippus küll olema pikk ja ilmselgelt mu taga istuvad tegelased ei olnud sellest just vaimustuses, kuid mind see ei seganud. Visuaalselt oli see film ilus, muusika oli väga hea, tegevus oli küll rohkem klotsid kujutlusvõimele ja tõlgendusruumi jagus ohtrasti, kuid aktiivselt kaasa mõeldes/elades oli meeldivat tegevust kogu filmiks. Sarnaselt Lars von Trieri Antichrist'iga oli tunda, et paljud kultuurilised viited läksid minust mööda. Jah, juba filmi ajal ujus kuskil kuklataga nimi David Lynch, kuid oli tunda, et viiteid ja vihjeid tehakse märgatavalt rohkem kui ma suudan ära tunda või aru saada. Täiesti ilmselt ei ole ma kampsunis ja salliga kinofriik, vaid (ainult salliga:P) meinstriimi äärealadel uitaja.

Soundtrack: Püha tõnu veebilehe taustamuusika.