Sellest, et Phlebasest on mõeldud..

Avastasin hiljuti, et mul on Culture-sarjast mitmeid asju lugemata. Näiteks juba 1987 ilmunud (esimene!) raamat:

Iain M. Banks “Consider Phlebas”

Esiteks au ja kiitus raamatu kaante disainerile @Orbit, viltune horisont merel pilvedega on alati hea asi vaadata.

Lugema asudes oli pisut veider mõelda, et just nende ridadega pandi algus Culture-sarjale, mis võinuks ehk tähendada põhiteemast kõrvalekaldumist, selgitamaks kes on mis on kus on miks jne. Ma pean Banksi kui ulmekirjaniku tugevaks küljeks keskendumist tegelastele, mitte lehekülgede kaupa futuristlike asjade kirjeldamisele ja seegi kord osutus mu kartus põhjendamatuks: keskkonna ja tehnoloogia kirjeldused olid osavalt põhiteemasse sisse põimunud ega kaaperdanud kordagi Lugu ennast, vaid täitsid oma rolli – lõid atmosfääri.

Millega Banks ilmselt kedagi ei üllata on võikad stseenid. See pole alati just pluss, aga Consider Phlebas oli selles suhtes tõsine kontsentraat. Kes pole ammu lugenud, siis tuletagem meelde näiteks avastseeni või peatükki “The eaters”. Ma ei taha teada, kui huvitavad võivad olla sellised situatsioonid välja mõelnud mõistuse unenäod.. Mmm.

Pisut häiriv oli ka pidev action. Jah, oli põnev ka, aga tundus kuidagi hollywoodifilmilik. Parimad osad oli ikkagi aktiivsest konfliktist pisut eemal, eelkõige tegelased, nende pinge, kahtlused, plaanid.. Ja loomulikult tehisintellektid ehk Mind’id, kes traditsiooniliselt hiilgavad nii oma nimede, suhtumise kui dialoogidega.

Koondmulje jäi mitte kõige entusiastlikum “hea”. Oli häid hetki ja kujutluspilte, oli põnev lugeda, oli mille üle mõelda, aga see action karjus kõigest üle. Loodud keskkond (Culture, Contact, Minds) on aga võrratu ja puhtalt selle pärast tasub ka see raamat lugemist.

Ma pole veel otsustanud, millise Banksi ma järgmisena lugemisele võtan.. Valik on veel päris suur (jei!). Samas on mul ka üks pisike Bradbury kutsuvalt teiste raamatute peal ..