Sellest sakslasest Nanjing’is..

John Rabe (Saksamaa-Hiina-Prantsustmaa, 2009)

Mäletades liigagi hästi minu optimismi Tartuffi ajal ja selle nukravõitu otsasaamist kui selgus, et saali lihtsalt ei mahu (eeldamata vajadust hingata või liigutada), siis olin seekord otsusekindlamalt pool tundi enne algust Athenas kohal. Selgus, et istekoha oleks saanud ka täpselt tulles, kuid pigem napilt – Saksa Uue Kino avafilm tõi peaaegu täissaali.

Film oli paljuski Schindleri nimekirjalik, kus ärimees tagakiusatavatele mingitki kaitset pakub, kui samal ajal mujal palju lootust pole – enam-vähem sama aeg, kuid holokausti asemel Nanjingi veresaun. Kiusatus valida mugavam ja turvalisem elu, järeleandmine inimlikule süümele ja kahtlustavad pilgud jõupositsioonil olevate isikute poolt.

Kuna filmi põhirõhk oli ajalool, siis ei saanud ma üle võrdlusmomendist PÖFFi raames nähtud filmiga "Nanjing, elu ja surma linn/Nanjing! Nanjing!" (mida sai ka tollal põgusalt kommenteeritud), mis on hiinlaste versioon samast sündmusest. Selles võrdluses, tuleb möönda, jäi “John Rabe” pisut alla. Puudu jäi nii süžees, veenvuses kui ka teostuses. Ehe näide oli näiteks filmimiskohtade valik, kus “John Rabe” vägagi tihti kasutas pimedaid ja kitsaid  kiviprahiseid tänavaid, mis oleksid samahästi võinud olla hooletusse jäetud laoruumid vms. Nanjing! seevastu oli kargelt heledam, avatud kaadritega. “John Rabe” ei suutnud kuigi efektiivselt edasi anda kaitsetsooni ideed - tegelased hulkusid kuskil ja enamasti ei olnud aru saadagi, kas see oli sees või väljaspool tsooni või mille poolest kaitsetsoon muust linnast erines.

Ebameeldivaim oli aga regulaarselt tuntav hollywood’ilik puude. Näiteks võib-olla 50+-aastase ärimehe jaoks ei ole tingimata vajalik armastusloo sissetoomine ja selle nimel tegelikult toimunu “kunstiline kohendamine”, sh jaapani pommitajate saatmine üksmeelselt peategelase kallist kaasat kandvat laeva taga ajama. See on lihtsalt ebarealistlik. Nagu ka see, et kõik jaapanlase on ebaratsionaalselt jõhkrad (täpsemalt kõik peale ühe, kes natuke kahtles). Tulemuseks minu maitsele liiga action-filmilik vastasseis heade ja halbade vahel ja liiga vähe tähelepanu sellele, mida see kõik tähendab/tähendas..

Eeltoodud kriitikast hoolimata polnud “John Rabe” halb film. Eriti väärib äramärkimist näitlejatöö, mis jättis mulle üsna positiivse mulje. Põhjuseks polnud vaid Steve Buscemi osalemine, ka peaosatäitja Ulrich Tukur sobis sellesse rolli hästi, nagu ka sõjaväelasi salaja kaitsetsoonis varjav naisterahvas (Anne Consigny) ja tõeline natsionaalsotsialist Mathias Hermann. Meeldejäävate stseenide tipus on sajakonna inimese varjumine pommitamise eest svastikaga hiigellina kaitsvasse rüppe. See oli piltlik meenutus, et sümbolite tähendus ei ole sugugi ühene. Võrdluses hiinlaste filmiga teenis mult plusspunkti ka tsooni haldavate eurooplaste leeri sisevastuolud, sh näiteks Hitleri ja Saksamaa natsiparteiga seoses. Nanjingis hukkunud või kannatanud hiinlaste seisukohast polnud see loomulikult oluline, kuid mulle kui eurooplasele ometi huvitav nüanss.

Filmiväliselt oli meeldiv ka peaosatäitja Ulrich Tukur viibimine seansil ja tema kommentaarid enne ja pärast filmi. Tihti tunduvad sellised näitlejate kaasamised liiga pealiskaudsed ja kunstlikud, tuues kaasa tüütud ja sisutühjad tüüpküsimused eestisviibimise jms kohta. Ulrich seevastu hoidus osavalt igavatest küsimustest ja kasutas mikrofoni humoorikalt ja enesekindlalt ega andnud korraldajale oluliselt võimalustki tüüpküsimuste jaoks. Pisut kurb, et ta hiinlaste Nanjing-filmi oma silmaga näinud ei olnud, tema võrdlus oleks huvitav olnud.

Saksa Uue Filmi korraldajad on keele ja kultuuri tutvustamiseks valinud hea kanali. Kuna enamik filmist ja suur osa diskussioonist toimus saksa keeles, siis mulle meenus, et see on stiilne ja ilus keel (ma tean, et leidub inimesi, kes väidavad vastupidist). Võib-olla ma peaks saksa keele õppimise ebamäärasemast “siis kui suureks saan”-tulevikust pisut lähemale tooma..

John Rabe @ Imdb