Sellest, et pooled filmid on seljataga..

Täna sain Pöffi planeeritud filmidega täpselt poole peale. 8 vaadatud, 8 veel minna. Äravaadatud said järgmised teosed:

Van Diemeni maa (Austraalia, programm: panoraam)

Kamp vange putkab metsa. Rohkelt metsa ja vett. Ja veel metsa. Väike jõgi, mets ja vihm. Mets. Isegi taevast ei ole ilma puudeta. Kuskil oli ka nälg, võimuvõitlus, paranoia, aga maastik võitis ikka ja jälle. Ma ootasin sellelt filmilt rohkem kui vaid vihma ja puid. Paar ilusat kaadrit, mõni napakas aktsent, mõni üksik sähvatav mõte, aga päris kaasa ei haaranudki.

Andsin 4. Lubas head, aga kõigest jäi midagi puudu.

- - -

Ahv (Rootsi, programm: põhja valgus)

Mida arvata ? Närviline tegelane, tõmbleb üksinda ringi, kihutab mööda linna edasi-tagasi, vahel kõõksub natuke. Käib kodus, kus on verine, oletatavasti surnud naine ja verine, kuid elus poeg.. ja siis tõmbleb veel ringi, kõõksub veel natuke ja ongi film läbi. Mittemiski. Ei tundnud ka midagi. Isegi tühjust mitte.

Andsin 3, ei mäleta mille eest nii palju.

- - -

Mammut (Rootsi, Taani, Saksamaa, programm: panoraam)

Raske on kirjeldada selle filmi haaret. Ütelgem, et see oli väärtustest: tähelepanust, mõistmisest, vabadusest, kohusest, kindlustundest, usaldusest, ainulaadsusest, isegi rahast.. Täpsemalt nende tegelikust väärtusest erinevate inimeste jaoks ja omavahelisest "konkurentsist". Iga indiviidi jaoks on asjad erineva väärtusega ja neist oluliseimate nimel peame me pidevalt pingutama, et neid hoida ja kaitsta. Kui vaja, siis paratamatult teiste inimeste ja ka enda arvelt.

Hindeks 5. Imeline oma lihtsuses ja ilus.

- - -

Põgenik (Prantsusmaa, programm: 13 valitud teost)

Film, mis koosnes eranditult ebasümpaatsetest ja mõistetamatutest tegelastest. Peategelane näiteks oli neurootiline ja rase junkie. Kõrval oli veel raske lapsepõlvega ja "tundlik" omasooihar seltsimees, rohkem kui korra figureerisid ka lambitegelased, kes olid veidralt vaimustunud rasedatest. Whatever! Tüütuks läks ka see vennaste-meloodia pidev leierdamine. Seda lauldi ja mängiti igas veerandtunnis vähemalt korra ja lõputiitrite ajal veel. Ma mõistan, et sel oli ka sisuliselt väike tähendus, aga ülekasutatud oli see vahend niiehknii. Hoolimata tegelaste, sisu ja paari võtte vastumeelsusest oli film hästi jälgitav..

Andsin hindeks 4. Madalama otsa keskpärasus, uuesti ei vaataks.

- - -

Nanjing, elu ja surma linn (Hiina, programm: päike tõuseb idast; tavaline sõda, tavalised inimesed)

Võrdlus "Schindleri nimekirjaga" pani mind pisut muigama ja ootasin haledat allajäämist - nutt'n'hala filmi koos Kangelaslike Märtrite ja muu säärasega. Ei saa ütelda, et ma oma ootustes paljuga oleks eksinud, kuid üllataval kombel päästis filmi ühe jaapanlasest tegelase vaatenurk, kelle läbielamised ei olnud hiinlastest ohvrite omadest oluliselt kergemad. Erinevalt hiinlastest oli tal tihti valik, kuidas käituda ja mida teha. Paratamatus on sellega võrreldes kerge saatus.

Huvitaval kombel jäi tapmine ja vägistamine nii ebaisikuliseks, et väga eredaid emotsioone ei tekitanud. Vähemalt ma tunnen ennast pisut süüdi, et ma nii kalk olen. Ma usun, et selles ei ole konkreetne film süüdi.

Filmist jäi täiesti arusaamatuks jaapani imperiaalse armee motivatsioon sellises ulatuses tsiviilidega üldse tegelda ja hunnikute kaupa naisi vägistada. Mõistetamatu. Eriti see, miks see kõrgema auastmega ohvitseridele nii oluliseks oli tehtud. Sarnaseid (minu arvates) lihtsustamisi  nii sündmuste kui tegelaste suhtes esines mitmeid. Kui teha ajalooline taust ja tegelased vähemoluliseks, siis mis sellisest filmist järele jääb ?
Sellegipoolest oli filmis ilusaid stseene ja pisut kaasa aidates ka huvitavaid mõtteid.

Andsin 4. Eepilisena planeeritud kuid paraku mitte 100% õnnestunud.