Vetikavabrik: Sellest, et tavalisi päevi ei ole olemas..

Oh sa poiss / Oh Boy

Jan Ole Gerster, GER, 2012
Programm: Tridens Herring, Uus Saksa Film

Oh. Saksa filme on tänavusel Pöffil suuremates kogustes, sest paistab, et see, mis ennemuiste oli üritus Uus Saksa Kino on nüüd Pöffi katuse alla võetud. Sellest on pisut kahju, sest kuigi Saksa filmikunst on nii mõnegi meeldiva pala poetanud, siis ühest filmifestivalist parem oleks ikkagi kaks filmifestivali.. Aga see selleks - võtkem, mis antakse!

Oh Boy kajastab ühte ööpäeva ühe noore mehe elus, kes ei julge, ei oska või ei taha ennast määratleda ja ootab, et randomijumal lahkelt varem või hiljem tema õige maailma üles leiab ja ta ümber laotab. Senikaua on aga keeruline otsustada võimaluste võtmise ja jätmise vahel, kuna eesmärk on hägune. Olukord ei lähe kergemaks, kui enda ümber Oh Boy! vaadata ja näha vaid inimesi, kes kõik on mingil moel katki. See ei ole ei ootamatu, masendav ega ebaõiglane, vaid see lihtsalt ON nii. Nagu ikka, on ka probleeme: näiteks inimesed su ümber suudavad su elu ebamugavamaks muuta ja sobival hetkel on kõige tavalisemat kohvi leida keerulisem kui võiks arvata. Kõik see pole aga serveeritud mitte hädapätakalikus võtmes, vaid jabura kulgemisena, mis on pikitud huumoriga.

Oh Boy! Filmi suurim väärtus on see, et siin ei ole mingit Suurt Lugu, vaid see on lihtsalt üks päev, paar tunnet, üks maailm. Võib-olla pisut rohkem juhtumisi, kui keskmine introvert kogeks, ja eluteater poetab pisut veidramaid tegelasi, kui oleks oma elus mõistlik oodata. Näiteks sõbra diileri seniilne vanaema reklaamib oma mugavat tugitooli ja pakub ennast pidevalt võileibu tegema .. on .. võrratu! Enamik neist kõrvaltegelastest ja -lugudest lisab komplekti mõne toonimuutuse ja peotäie mõtteainet, mille juurde kunagi tagasi pöörduda, ja see on hea filmi jaoks kõige olulisem.

Filmi mustvalge pildikeel oli võrratu. Loomulikult mitte maailmapäästmisfilmilikult eepiline ega domineerimas sisu üle, küll aga oli filmi meeleolule sobilik - meeldivalt realistlik, lihtne ja ilus. Mitu korda tabasin ennast mõttelt, et "Stopp! Peatage maailm, see on hea!". Sellest filmist saab motivatsiooni võtta aega oma kaamera jaoks..

Režissöör, kelle jaoks muide oli tegemist debüütfilmiga(!), on ka Pöffi linastustel ise kohal. Kommenteerides oli ta määratluse "(tragi)komöödia" suhtes pisut tõrjuv. Tuleb temaga nõustuda, sest lisaks humoorikatele ja vahel suisa jantlikele stseenidele ja lahendustele, on film tervikuna siiski ebatüüpilisem kui keskmine lihtne naerutaja. Samas on kindlasti võimalik teost ka selles võtmes vaadata. Rõhutatud eesmärk "isiklik aga mitte privaatne" on aga väga hästi tabatud.

Kinost lahkudes tekkis mõte, et tavalisi päevi ei ole olemas ja juba see tunne üksi oli väärt kinoskäiku. Eemaldan maksimumist vaid ühe punkti liigse komöödialikkuse pärast.

Hinnang 9/10