Vetikavabrik: Sellest maailmalõpuvärvilisest metamorfoosist

Bellflower

Evan Glodell, USA, 2011
Programm: Põhja-Ameerika indie-filmide konkurss

Kaks sõpra veedavad aega purjutades, asju õhku lastes ja unistades kaoses maailmast, kus nad leegiheitjatega varustatud vinges autos superstiilselt vabadikuelu elaksid. The search of awesomeness.

Üks femme fatale muudab seda uimas maailma ja oodatud kaos ja häving tuleb üha lähemale ja elu muutub üha veidramaks, häirivamaks ... ja see on kõigest üks armastuslugu. Muu hulgas.

See film on kui kokteil erinevatest tunnetest ja situatsioonidest, mida elusolemise tundmiseks kogeda. Kulgemine unistamisest luupainajani.. Vaimustus ja selle jagamine, unistused, elu laekumine, pettumus, viha, tuimus. Soov häirivad isiklikud asjad põlema panna. Hävinguihalus ja taandumine tagasi oma moondunud unistustesse.

Bellflower pakatab stiilist ja jutustab piltide ja tegelaste taga mitut minu jaoks huvitavat lugu, sümpaatset tõlgendust. Hullus, konservmaailm, koomiks, muutumine, jt. Ma pean seda kunagi veel vaatama. Üksinda. Hea kvliteediga heli ja pildiga.

Tekib kiusatus ära/üle vaadata ka viidatud Mad Max - eredaid mälestusi see minus ei tekita. Filmi vaadates laekusid hoopis kaks positiivset mälestust mu oma lapsepõlvest - Roger Zelazny "Needuste allee" ja Interstate'76. Isegi kui need põhilooga otseselt ei haaku, on need osa sellest teisest, samuti sümpaatsest maailmast. Zelazny't kohtan kindlasti varsti.

Visuaalselt on Bellflower mõjus. Pildi kollakas tonaalsus ja Joel Hodge opereerimas Glodelli enda poolt eri juppidest kokku pandud spetsiaalkaameraga saavutab omanäolise, veidral moel korraga sooja ja rahutu atmosfääri. Toonid, kompositsioon ja prügi objektiivil loovad ebarealistliku, unenäolise pildi, mis on oma ebatäiuslikkusest hoolimata veetlev-häiriv ja jätab mulje, nagu see kõik oleks vaid kujutelm - mälestus või mõte.

Tahan veel! Milleks päris maailm, kui sealne on nii ilus?

Soundtrack on samuti midagi minu maitsele, sisaldades nii häid tuntud lugusid (sh Lykke Li), kui häid tundmatuid lugusid. Jonathan Keevil on nimi, mis on ka pärast filmi köitnud.. Kuulake näiteks Bland, Blind, deaf too.

Filmi ainuke miinus (ja üsna pisike seejuures) on Medusa - tuldpurskav muskel-auto. See on küll oluline sümbol, kuid see sai ehk rohkem tähelepanu kui oleks tingimata vajalik olnud, kuid mis teha - tegijate unistused ja kired kanduvad sellises filmis ka ekraanile. See tehti kõigest 17 000 dollariga ja Glodellile oli see aastaid kinnisideeks.. Medusa on tema mälestustes ilmselt olulisem kui mulle.