Sellest kuidas Imrest saab sõjard..

Kahtlemata olen ma jõudnud juba nii mõnelegi välja hõigata, et ma olen viimasel ajal olnud noor WWII-huviline. Kaks põhjust: Company of Heroes, Band of Brothers.

Esimene neist on parim RTS, millele ma oma käe külge olen saanud. Lihtsalt hämmastav kui veenvaks või vähemalt veenvamaks on suudetud üks mäng teha: detailid, inimesed, hävivad linnad.. Carentani esimesed majad, kohvik.. ja siis snaiprituli teise korruse aknast. Või ärevus kui üksus jääb 88 tule alla, majad varisevad ja pinnas kerkib sust kõrgemale. Ei, ma ei ole jõhkard, aga see on nauditav - see veenvus. Inimesed olid seal, talusid seda. Järgmine samm oleks veel žanr tuua lähemale RPG'le ja päris elu ei olekski enam vaja..

Band of Brothers ei jää samuti maha. Pea veatu kvaliteediga, peaaegu reaalsed sündmused.. Ideaalseid asju ei ole ole olemas, aga seriaalina sõjast on see ikka üsna lähedal. Mõttematerjali jagub..

Ja et mind maa peale tagasi tuua, siis ootab mind kodus kiri kutse Jõgevale arstlikku komisjoni. Seega ilmselt tuleb varsti üritus "Eesti Kaitsejõud 2: The parody strikes back". Väike sportlik vahepala ei ole kindlasti vastunäidustatud, aga ma kardan, et selle RPG läbiviimine saab olema samavõrra pettumustvalmistav kui vol1.

Ei-ei, ma ei vigise, you got it all wrong.