Sellest kuidas ka GameMaster'i elu ei ole kerge..

Kunagi ma juba heietasin sae-sarja (The Saw) teemadel. No, nüüd ma jõudsin siis ka kolmanda osa äravaatamiseni.Tuleb tunnistada, et esimene pooltund oli isegi minu karastunud mänguvägivallas kümbleja (mulle meeldis Clockwork Orange ja American Psycho) jaoks pisut karm. Täpsemalt - võigas. Film oleks ilma selleta olnud ilmselt parem, sest bad-guy John Kramer ja tema ideed on ju tegelikult huvitavamad kui nende implementatsioon :P Mõtteid-mõtteid-mõtteid räiges gore'-kastmes.

Inimene ja eksperiment. Ei saanudki täpselt aru, kas "eksperimendid" olid John'ile või mängijatele? Ühelt poolt sai mängu käigus anda subjekile hinnang (veenda ennast oma teadmise/oletuse õigsuses?) ja teiselt poolt "suunata" subjekti ümber hindama seda ennast ja seda ümbritsevat. Kuidagi jumalik. Filmis on suunamise vahendid ehk pisut ekstreemsed, aga film on film ja peab idee edasikandmiseks rohkem tööd tegema, et ületada kõrget "mänguvägivalla" künnist.

No one ever changes. No one ever changes ?

Breaking the rules. Kui lihtne on võtta mängult ilu, muutes ühte pisikest detaili ja labastades sellega kogu ürituse. Hea, kui sellises olukorras teeb mõni ettenägelik sõrm mõned liigutused, laiendades mängu piire haaramaks endasse reegleid mitteaustava mängija, kes saab ka ise mängu objektiks. Ta maailmast saab märkamatult tema liivakast. Mängu senised tähtsamad nupud taanduvad taustajõududeks. Imeteldav kui seda suudetakse teha ilma pettumuseta vaid kui miskit paratamatut või loomulikku. Üks mäng asendub teisega, milles sa tõestad, et sul on õigus, aga ei võida sellest ikkagi midagi..

Do I want to play a game ?