Sellest ootamatust populaarsusest ja taamal terendavast Puhhist..

Tegelikult olen ma tahtnud juba ammu kommenteerida inimeste kombeid orkutis. Teate küll, see on see õpetlik reiti aseaine, kus saab heietada teemadel, millest sa midagi ei tea, inimestega, kes midagi ei tea. nohjah, mõne erandiga. Näiteks ilmselt FS teab nii mõndagi stereotüpiseerimisest ja Jaak religioonidest ja kurat teab, mida mõned nilbemad tegelased teada või osata võivad. Ohjah, läheb vist käest ära. Tagasi teema juurde.. Etsiis avastasin täna, et ma olen nii populaarne! Mul olevat 19 fänni!

(mediteerige selle mõtte üle)

19 fänni? ("lushikas? EIOLELUSIKAS, hoopis laualamp on!"). Ma mõistan, et ma olen misantroopiakalduvustega ja pean iga teist inimest lolliks ja/või labaseks (loomulikult ei kuulu sina, armas lugeja, nende hulka), kuid .. Miks fännivad mind inimesed, kelle tänaval äratundmisega tekib mul tõsiseid probleeme või keda ma põgusalt teadsin eelmisel kümnendil? Inimesed, kellega ma pole 5-7 aastat suhelnud eelmised ja nähtavasti ei suhtle ka järgnevad 5-7 aastat. Veider statement see orkuti fännivärk. Tekib vägisi mulje, et:
A) Fänni definitsioon on ümber mängitud (ehm, not likely)
B) Ma olen veidralt populaarne veidrate inimeste seas (ehm, not likely)
C) "fännid" tahavad veidral moel tähelepanu saada - rohkem linke nende profailile, rohkemates kohtades pilt üleval vms. (ehm, likely ?)
D) "fänne" on tabanud veider meeltesegadushoog, mille käigus on nad juhuslikult sattunud arvuti taha, juhuslikult orkutisse, juhuslikult klõpsinud ühel kindlal lingil ja juhuslikult pärast sellest mitte midagi mäletanud. (ehm.. ehm..)

Ehm.. Ehm. ("Ehm.. Would you .. "). Maidea, lihtsalt veider.

Ok, next topic. Otsisin täna linna pealt Karupoeg puhhi. Nagu hästitasustatud IT-töötajale kohane, alustasin loomulikult raamatupoest. Matiisenist. Kuna sealt ise midagi üles leida tundus ülejõukäiv ülesanne, siis pöördusin abipalvega klienditeenindaja poole, kes näitas mulle ilusaid värviliste piltidega ja suurte trükitähtedega disney-kirjadega asju ;) jee! (with respect for Dean from San Francisco)

Next stop oli skännida telefoniraamatut, et leida tuttavaid Tartus, kellel võiks selline raamat olemas olla. Puhh, The Karupoeg, endiselt. Inimesed ei olnud abivalmis. JAH, ma tean, et raamatukogu on olemas, aga mulle ei meeldi UTLIB, mulle ei meeldi see nõme otsing ESTERis, mulle ei meeldi see aeglus, millega seal asju aeti kunagi (oletan pessimistlikult, et see pole muutunud). Seda eriti võrreldes kodukoha õdusa personaalse raamatukoguga ("näed, äkki midagi siit nimekirjast pakub sulle huvi", "Ahjaa, ja ma tean, ma pikendasin need sul juba ära", jms). Aitäh, Tiina.

Igatahes puhhi ma ei saanudki. Ostsin hoopis Solženitsõni päevaleheraamatu "Vähktõvekorpus", pudeli punast veini (KWV, pinotage, 2004) ja keerasin pargis külje maha ja nautisin laupäeva. Vein osales siis ürituses passiivselt seljakotis ;) Alkoholismini on ikka veel pisut minna. Oh, so sweet denial.

Siit siis kaks üleskutset:
Puhh, vein.

Tervitaks abi mõlema puhul. Võib ka ainult üks korraga.