Sellest teatrist ja Hea Näitleja võimalikkusest..

Ilmselt põhjustatud minu ümber olevate inimeste teatrilembusest, teatrikülastustest ja isiklikust peagi laekuvast kogemusest (reedene "Võta mind"), siis täna õhtul on mõtteareenil mõiste Teater. Täpsemalt hea teatri põhikomponent - hea näitleja.

Vaevalt on ühtegi tõsiseltvõetavat kirjeldust, mis ütleb, milline näitleja on hea ja milline halb. Kõik näitlejad on kellegi jaoks halvad. Mõnede näitleja puhul nende halbade arvamuste hulk lihtsalt oluliselt suurem heade arvamuste hulgast. Ei mingit mustvalget maailma. See on tegelikult aktsepteeritav, sest olgem ausad - mustvalgeid asju on üldse (meeldivalt? ebameeldivalt?) vähe. Aga ikkagi, kuidas olla Hea näitleja ? Kui palju sõltub see tööst ja valikutest ?

Kui pole objektiivseid mõõdikuid headuse hindamiseks, siis pole ju ka võimalik teada, mis suunas areneda, et saada paremaks ? Vägisi jääb mulje, et näiteleja on teatris kohanemas - nagu ostaks loteriipileti ja loodaks, et ehk läheb õnneks ja näitlemine meeldib publikule (või kriitikutele) rohkem kui kõrvaloleval loteriimänguril. Mänguri "käeks" või piletiks on looduse poolt antud Mina ja suures osas juhuse poolt antud "pank" - publik. Võidad siis kui su käsi juhtub pangale ära tegema. Oletagem hetkeks, et see juhtubki ja see konkreetne Pank ehk publik kiidab näitleja Heaks. Kas näitleja siis ongi hea ?

Matik minus oletab, et Headus ja mitte-Headus ning pankade hulk on mittelõplikud. Kui lisaks oletada, et mistahes headusenõude vahemikule vastab vähemalt 1 pank, siis leidub igale Käele võidetav pank. Kõik võivad võita, teoreetiliselt. Ka sina, Brutus.

Kumma järgi peaks näitleja ennast joondama, kas publiku või teatrikriitiku arvamuse järgi? Kui vahelduseks naiivne mitte olla, siis need ei pruugi sugugi sama suunda näidata. Seega on Headusel, mida me objektiivselt hinnata ei suuda, kaks mõõdet: professionaalne kvaliteet ja populaarne kvaliteet. Heaolemine läks just kaks korda raskemaks.

Hea küll, jätkame mängu Randomijumala poolt antud Käega. Kindlasti ei ole tegemist lihtsa loteriiga vaid keerukama mänguga ja käsi ei ole veel kõikeotsustav. Kindlasti annab ka mustast kastist nimega Publik/Kriitik saadud tagasiside järgi püüda hinnata nende arusaama headusest ja sellega mängu käiku enda kasuks muuta. Samas on vist optimistlik loota, et kriitikud oma arvamuses ühtlast ja loetavat joont tahaksid hoida. Hea küll, saaks püüda meeldida enamikule, et maksimeerida keskmist Headusehinnangut. Lootes, et enamik neist annab selleks piisavalt detailset tagasisidet. Kriitikud ehk annavadki, aga tavapublik ?

Mida võiks tavapublik Heaks pidada ? Sõltumata rollist soovib ilmselt publik mõista tegelast. Isegi kui eesmärk on edasi anda tegelase ebaratsionaalsust, mittemõistetavust, siis publik peab/võiks sellest aru saada. Mis thendab, et Hea näiteleja peaks mõistma, mida keskmine inimene publikus mõtleb, mida ta vaatab, kuidas ta midagi tõlgendab - ja seda kõike ehedalt välja etendama, et eelviimasesse ritta ka idee kohale jõuaks. Hea näitleja peab isegi astuma sammu sügavamale ja väljendama soovitud ideed ka alateadlikul tasemel ("Don't act as an axeman, BE an axeman!"), sest sel viisil paraneb märgatavalt ta usutavus ja väljendusrikkus. Ehk hea näitleja kujundab enda isikut vastavalt publikule. Minusugusele individualistile on see üsna õõvastav idee - siduda ennast ebamäärase rahvamassiga ja püüda sellega samastuda. Kas eriti head näitlejad suudavad oma näitleja-mina ja isiklikku-mina eraldi paralleelselt arendada ja kujundada, seda ma ei tea. Samas eriti häid on ka kaduvväike hulk kõigist.. Kui näitleja ei tea oma Kätt vaadates kui Hea ta on, siis paratamatult tuleb leppida ohuga, et kas publik areneb sinust erinevas suunas (võttes kaasa ka sinu subjektiivse headuse) või siis sa ohverdad oma isikliku mina, et elada teatri-minaga ja sörkida publikuga samas suunas, pidevalt jälgides ja ennast muutes, et publiku keskmise inimesega alati sama rongi peale jõuda.

Kes on siis ikkagi Hea näitleja ? Häid, ideaalse Käega professionaalseid näitlejaid ei ole ilmselt palju. Ma pisut kahtlen, kas neid Eestis leidub. Paljud neist ilmselt peavad mõnest osast oma minast loobuma oma karjäärivaliku tõttu. Võib-olla see ongi üks näitlejate gildi eesmärk - pakkuda inimestele lisaks oma lavarollidele ka meeldetuletust eneseohverdusest publiku jaoks. On see ilus isetu kingitus, tavapärane bad luck või hale märterlusepüüe ?

P.S. Eeltoodud pisike arutlus ei olnud kindlasti mõeldud kritiseerima teatrit või näitlejaid, pigem sellest kõigest väljaspool seisva inimese nägemus Hea Näitleja mõiste absurdsusest.

P.S.S Kunagi ma tahaks vaatama minna etendust "Kogutud teosed". Leidub ehk kaashuvilisi ?

soundtrack: Placebo - English summer rain