Sellest et ma ei taha ..

.. et ilusatel asjadel on koledad lõpud. Zamjatini "Meie" viimane kolmandik oli niipalju nõrgem kui algus. WTF?! Kui kirjanik tahab edasi anda segadust ja kaost (või mida iganes ta üritas), siis valigu sellest hoolimata vähemalt mõned peatükid, mille pealmine kiht oleks vähemalt natuke arusaadav. Vahendagu siis ridade vahe mistahes muud kavalat emotsiooni, innovaatilist stiili või mida iganes muud äpardust.  Ja lõpu "päästmine" ehk idee surumine pooleleheküljelisse kiirkokkuvõttesse - oehjah. Bah. 1984 võitis.

Nõme. Ei taha. Kontrast potentsiaali ja tegelikkuse vahel võiks halvemate stsenaariumite korral jäädagi selgumata. Näiteks nö igaühe enda rikutuse tasemel arvata. Raamatute puhul on see küll pisut raske, aga osavamad kindlasti suudavad.. Olgu see oletatav suutmine siis tänane optimismipunkt. Järgmine paberikogum minu näpus saab olema H.G Wells - "Nähtamatu". Vaevalt, et sealtki aga .. tuleb anda randomijumalale võimalus.

Ja tegelikult tahaks Ära. Mul pole ainult õrna aimugi, kus see olla võiks..

Soundtrack: Minor Majority - "Dark Half" ja kõrvallöögid.