Sellest kolearmsast trompetikaaslasest..

Einoh, et kõik hingelt ära rääkida ja veel rohkemate mõtetega Uuele Septembrile vastu minna, tuleb alustada sellest, et on kohatud paremaid kuid kui käesoleva aasta august. Selle kompenseerimiseks tuleb ju ometi midagi teha. Näiteks muretseda omale mittehädavajalikke gadget'eid. Ja filme. Täna näiteks leidsin, et on ootamatult soodne tähtede seis osta tuhatkonna raha jagu moodsa aja indulgentse:
1) Godfather triloogia - kui pimedaks läheb, siis see saab teema olema. Ilusad pisut-Homme plaanid..
2) Mariachi-triloogia - stiilne, väga hea muusikaga koomiksilik filmisari. 
Mõlemad triloogiad on tugevalt üle keskmise hea minu jaoks ja lisaks on neil kaasas hunnik lisasid. Näiteks vastavalt Coppola ja Rodriguez'i kommentaarid-heietused. Kunagi tuleb leida õige tuju, hea aeg ja sobiv seltskond ning vaadata "kommentaare", taustaks tundide kaupa häid filme eelpoolmainutud valikust. Pildi sisse minek, maivõi.

Okei, hinges ruumi küll, skipime tosinkond teemat.. Järgmine peatus - Stephen King "Misery". Lugesin äsja selle viimaseid lehekülgi, et jõuda tagakaane põrnitsemise põnevasse maailma. Selline liblikapüüdmise lugu siis.. Võikam, paranoilisem, hullumeelsem kui Fowles'i oma - seda nii heas kui halvas mõttes. Mis mulle väga meeldis olid kirjeldused Pauli äraskäimistest nii enda sees, kirjutamises, oma mälestustes, kujutlustes. Lisaks veel kolearmas Annie ja tema üllatavalt kaua üllatavad käitmismallid, piiride hägusus, hulluse peitmine ja selle taha peitumine, mängulisus, otsustavus ja fatalism. 

Vähemalt on mul nüüd kedagi trompeti kõrvale panna. Kolearmas, kas pole ?