Sellest, et äkshõnist ei piisa..

Kunagi tekkis kartus, et ma olen leplik ja noogutan usinalt kaasa igale raamatule, mida ma lugema juhtun. See oleks ju päris kole ebaadekvaatsus. Umbes sama kole, nagu kõva häälega välja hõigata, et kõik inimesed on ilusad ja head. Headus avaldub ainult halvematega võrreldes. Millegagi tegeledes kõige heakstunnistamisega võivad kaasneda üsna ebameeldivad selgitused, näiteks:

• sa ei saa mitte midagi aru, mistõttu ei suuda eristada häid ega halbu. Antud tegevusega tegelemine on seega mõttetu poosetamine või suisa valelik. Seda juhul kui sa ise saad aru, et sa ei saa mitte midagi aru. Kui sa sellest ise aru ei saa, siis sa oled loll ;)
• sa ei hooli karvavõrdki, ei vaevu mõtlema, mis on hea ja miks. Seetõttu raiskad oma aega antud tegevusega tegeledes ja tõenäoliselt tekitad omale trauma, sest ei taipa eeltööd teha, et eriti koledatest juhtumitest eemale hoida.
• sa väärtustad tegevusega kaasnevat, mitte tegevust ennast, mis enamasti tähendab seda, et sa oled loll - ei suuda mõista, millest sa tegelikult hoolid. Tõenäoliselt ei oska/suuda ka väärtustatuga efektiivsemal moel  kontakti saavutada.

Imelised valikud, kindlasti on veel koledamad võimalikud, aga optimistine (:P) ei mõtle ma nende peale.

Õnneks ma ei pea oma raamatulugemisharjumust nendesse valikutesse paigutama, sest lugesin William Gibsoni “Neuromancer'i” ja see ei meeldinud mulle. Tulevikutehnoloogia, äkshõn, släng ja mõni karm peib saatmas ühe junkie “seikluseid”
ei ole piisav, et raamatut heaks teha. Kirjeldused ei haaranud mind kaasa nagu ka tegelased, tegevused. Uuestiloetavus ?  Ei! Ei taha!

Aga tulevik on helgem. Mmmmutt.

(irooniline) soundtrack: Uriah Heep – July morning