Sellest, kuidas Adrian oma hinge ära andis..

Leidsin täna laualt ühe hiljuti läbiloetud raamatu: Thomas Mann "Doktor Faustus". Veider raamat, eelkõige oma pikkade, lohisevate ja väsitavate lausete poolest. Ma ei hakka siia neid dubleerima, kuid neid pisutki kirjeldamaks lugesin esimese lehekülje lausete pikkused sõnades. Need olid vastavalt: 50, 114, 87, 99. Ilmselgelt ei ole see rongis lugemise raamat ja isegi rahulikus keskkonnas oli raske sisse elada. Esimesed 100 lk ma ei kannatanud seda raamatut, järgmised 150 lk oli lihtsalt tüütu. Viimased 150 lk olid aga meeldivalt omapärased. Taaskord ehe näide sellest, et raamatuid ei tohiks pooleli jätta: mõne raamatule tekib sisu ja mulje alles lõpus või takkejärgi.

Tegevustik katab ühe vähesotsiaalse saksa helilooja elu alates sünnist 19. saj lõpus kuni armsa vaimuhaiguseni II maailmasõja hakul. Päris palju oli juttu muusikast. Mu muusikaline haritus on küll olematu, mistõttu mitmed sellised peatükid muusikast olid leebelt väljendudes raskesti mõistetavad, kuid raamatu enda sisu seisukohalt polnud need ka olulised – muusika kui pühendumise objekt oli sellest hoolimata lihtsalt tõlgendatav. Huvitav idee muuhulgas: muusika, mis on kirjutatud ainult lugemiseks. Esiteks on see taas näide sellest, et teadmiste-oskuste tõustes avalduvad uued maailmad oma uudses ilus ja terviklikkuses. Teiseks on selline muusika näiliselt vastuolus oma tavapärase vormiga - helidega. Muusika on rohkem kui helid, on võimalik eelistada ka sisu (ühesus ?!), struktuuri, tähendust, ka matemaatikat. Sellest viimasest ei pääse küll ühelgi alal ;)

Põhjus, miks mulle see raamatu lõpuks ikkagi positiivse mulje jättis, olid huvitavad pea-ja kõrvaltegelased ja nende inimlikud veidrused. Adrian Leverkühn ise oma konservatiivsuse ja eneseteadvusega, jutustaja kui ebaharilikult tagasihoidlik väljavalitu, Kretchmar ja ta entusiasm, Schildknapp oma hirmuga, et keegi teda vähimalgi määral ära võiks kasutada, Schwerdtfeger oma heas mõttes mitmenäolisusega ja mitmed teisedki kultuuri- ja muiduinimesed, neist mõned nii äratuntavalt  ebaratsionaalselt vastumeelsena kujutatult ("Jah, jah tõesti, nii võib ütelda!"). Sekka pisut salongielu koos oma vaidluste ja austuse, aga ka näpuganäitamiste ja võltslikkusega.

Nagu päris, aga aegalasemalt.

(Huvitav, kas ma üldse oskan olla otsustavalt rahulolematu raamatu pihta ?)