Sellest, kuidas disainida mälestusi..

Hetkeks langetagem pea ja meenutagem Baz Luhrmanni õpetlikku laulukest.

Mõned asjad hääbuvad-kuluvad-kaovad iseenesest. Teised asjad aga jäävad sulle senikauaks sinuga teele (kaasa/ette), kuni sa leiad vajaduse ja otsustavuse teha teadlik pingutus neist vabanemiseks – teha N järjestikust liigutust, mille peamine eesmärk on asjade eemaldamine, täpsemalt nende asjadega seonduva “kohendamine” sinu mälus.

Täna oli selline päev, kus ma haarasin kaks peotäit mälestusi eesmärgiga tuua need turvaliselt enda lähedale. Tükikesed minu enda kujunemisloost, endisaegsetest tundmustest ja mõtetest – kuid paraku ka monument vanale Minale ja tuleviku Minale käe andmise tõttu tehtud ebamugavatele otsustele. Hoidsin seda vana maailma oma käes ja järsku tundsin, et ma TAHAN need mälestusesemed hävitada. Istusin ahju ette, lasin need ükshaaval käe ja silma eest läbi ja viskasin ahju. See on hämmastav, kui kaua säilitavad asjad oma vormi ja välimuse. Leegid on nende ümber ja küljes ja sees, kuid tuli ei võta veel neid endale. Sina aga vaatad rahulikult ja mõtled “Nüüd! Ei. Nüüd! Hmm, Nüüd!”. Kui see omaniku vahetuse hetk tuleb, siis on see nii ilus ja otsustav.

Mis on muutunud? See läbitud rituaal ei eemalda asju mu mälust (vähemalt mitte kohe) ja ma ei tahagi seda. Ega muuda ei tehtud otsuseid ega enda väärtustele varbale astumist vähem häirivaks. Ma ei tahagi seda, sest ma olin ja olen õigel teel mõningasest ebamugavusest hoolimata. Küll on aga need mälestused nüüd isiklikumad, rohkem ja ainult MINU. Millisena iganes ma neid mäletama hakkan, saavad need olema minu mälu valitud, sorteeritud ja usutavasti meeldivad. Ma lepin kadudega ja ekslikkusega. Mis pole võib-olla küll eelpool viidatud laulukesest pärit ridade

“Remember compliments you receive. Forget the insults. If you succeed in doing this, tell me how.

Keep your old love letters. Throw away your old bank statements.

Stretch.”
(“Advice, like youth, probably just wasted on the young” by Mary Schmich)

idee, kuid mulle meeldib minu versioon rohkem. Ma usaldan oma mälu - me saame hästi läbi ja tema senised valikud on olnud head või vähemalt aktsepteeritavad.

Mõeldes analoogilistele mälestusesemetele, siis meenub asi, mille tahaks hävitada, aga miskipärast ma ei tee seda otsustavat ja teadlikku liigutust. Meenub ka asi, mis hävib, kuigi ma ei taha. Ja meenub, et mõnest asjast ei olegi midagi, mille hävitamist võiks kaaluda. Head ja halba vaheldumisi – maailma antud juhuslikkus. Nagu mulle meeldib.

Kaasajas on aga endiselt Apollos üht-teist huvitavat, kuid ei ole vist õige aeg.

Soundtrack: Baz Luhrmann – Everybody’s free (to wear sunscreen)