Vetikavabrik: Sellest, et ma olen trendikas ja hängin ostukeskuses..

Taaskord leidsin aega tegeleda kaubanduskeskuses jõlkumisega (tervitustega Kevin Smithile). Mall ei olnud muidugi suvaline ega hängimine sihitu, vaid juba traditsioonilise staatuseni küündinud Apollo-Nobel’i külastus. Duubel. Nagu kohvikusse ja loomaaeda, aga meeldivamalt. Ja Tartulikumalt.

Esmalt leidsin omale 35-Jaaguse (harjutamise mõttes peaks sellele viitama kui kahejöurusele?) punase sarja raamatu Robert Walserilt. Punane sari, niipalju kui mulle näppu on juhtunud, on üsna lollikindel valik. Eelmine punasest sarjast lambiost oli Winterson ja pakkus väga positiivse üllatuse. Lambikohtadest lõike noppides tundus hea stiiliga ja paljulubavalt ilkuv. Rääkides lambilõikude põhjal ostu sooritamise või ärajätmise üle kaalumisest – kui Päevaleht tahab uuesti mingi sarja käima lükata, siis nad võiks antud näitest järelduse teha ja raamatuid kilesse mitte pakkida..

Ma küll iga kord mõtlen pärast raamatu väljavalimist, et rohkem riiulitel asju näppida ei tohi, aga kas ma õpin?! Leidsin Spinradi ja ei suutnud seda riiulisse tagasi panna. Kunagi lugesin kogumikku “Suur lõõsk” (oh, kust selle saaks?), mis tekitas piisava usu Spinradi võimetesse, et mitmesajakroonisest hinnast hoolimata pidin ka selle raamatu totra naeratuse saatel kassasse viima. Kahe raamatu korraga ostmine on hea tuju laristamine, kuid ometi: ma tahan just SEDA ja ma saan selle NÜÜD! Vahva!

Ja värskele raamatute omanikule preemiaks chill Nobelis jasmiinitee ja rohelise tee šarlotiga, lugeda Hemingway’d ja kuulata Doors’i. Ei väsi kordamast, et Tartu kesklinnas võiks ka mõni sarnane lugemise-sõbralik ja õdus pesa olla. Mitte nagu Truffe, mis võtab isegi ingveritee eest 30 krooni (ja lisaks jagab teed ääretult ebamugavas koonusjas lähkris). Aga Nobel – 14 krooni eest päris teed, mõnusa väikese kannuga, kus tee tõmbamine ei sega joomist ja tee püsib soe. Au ja kiitus Nobelile eeskuju näitamise eest!