Sellest, et inimesed võivad sisaldada indiviide..

Ma näen rahvamasse enamasti pisut abstrakse (ja enamasti ebameeldiva) olemina ja annan oma panuse, et meie kontakt oleks minimaalne. Kuni nad on eemal ja ajavad omi asju, nad mind väga ei segagi. Veidral kombel on aga alati üllatav, kui osutub, et mõiste “inimesed” koosneb indiviididest, kellest mõnel on ka oma silmad, käed, elu, väärtusruum, soovid ja mõtted ning veelgi ootamatum – need pakuvad mulle huvi ja ma tunnen neist puudust, superpõgusast-pealiskaudsest kokkupuutest hoolimata.

Hiljuti tabasid paar sellist seika mind ootamatult kui ma olin parajasti keskendunud läbi objektiivi vaatamisse, kuid paar indiviidi jõudsid mingil moel minuni. Hämmeldunud, olin ma üsna ebaadekvaatne ja tõrjuv. Ehk ebaõiglaselt ebaviisakaski.. Orkester mängib vaikselt Color Dolor’i lugu Measures.

See seostub pisut ka hiljutise öövestlusega, kus külili asfaldil ja tume pilveviirg silme ees, sai arutatud, milline on meie individuaalne enesenägemus. Kes me oleme? Iseseisvus  ja sõltumatus on minu jaoks olulised, kuid näib, et vahel ma välistan selle käigus igasuguse inimliku kontakti, sest inimesed on enamasti kas rumalad, ebastabiilsed või austust mitteväärivad. Või kõike seda. Igatahes, aitäh ootamalult kohatud vestlus- ja jalutuspartnerile!

Muretsemiseks ei ole põhjust – küllap hommikuks on barrikaadid jälle üleval… Kuigi tahaks tagasi Haapsallu.

Btw, Tartuff käib! 4 päevaga 8 filmi nähtud, kuid ma olen nii kuradi väsinud kogu aeg. Viimase nädala keskmine magamaminekuaeg jääb vist kuskile 3 kanti..

Soundtrack: Katatonia – Don’t tell a soul