Vetikavabrik: Sellest, et Noir Desir’i ei ole enam ..

Täna külastan tumedat kaaslast. Yann Tiersen ja A ton etoile juhatasid mind tutvuma bändiga

Noir Desir

See on bänd, mida on kirjeldatud 90-ndatel kui ühte prantsuse roki säravamat. Ebaoriginaalselt on nemadki nooruses teinud punki, kuid liikunud iga viisaastakuga viimistletuma muusika suunas. Album 666.667 Club (1996) on juba päris hea ja Des Visages Des Figures (2001) on juba särav. Väga särav. Ausalt üteldes, ma olen lummatud.

Alltoodud lugu on ehk üks kergemini kummitamajäävaid. Kaasa teeb ka Manu Chao. Artist, kelle haipimisega ma muide omal ajal kaasa ei läinud..

Pärast väikest googeldamist selgus ka põhjus, miks uut materjali pärast 2001. aastat pole eriti tulnud.

Nimelt aastal 2003 peksis solist Bertrand Cantat surnuks oma partneri, näitlejatar Marie Trintignant’i. Mitte kogemata, kohtus arvati, et ohvrit löödi vähemalt 19 korda näkku ja ta leiti 7 tundi hiljem, koomas. Cantat sai 8 aastat ja suhtevägivalla näidiseksemplariks.

2007. aastal vabastati Cantat ennetähtaegselt hea käitumise eest. Otsus, mis sai vastakaid emotsioone – toetust muusika austajatelt ja kriitikat neilt, kes pidasid õiglaseks karmimat karistust. 2009. aastaks lubati Noir Desir uut materjali, mida aga ei tulnudki.

2010. aastal poos ennast üles Bertrand endine abikaasa Katrina Rady. Cantat ise magas samal ajal mõni tuba eemal. Katrina Rady’l ja Cantat’il on ka kaks alaealist last Marie Trintignant juhtumi eelsest ajast.

Ei ole selge, mis roll Bertrand Cantatil selles enesetapus oli, kuid on tõenäoline, et Noir Desir endine solist on damaged goods.

Seda kinnitab ka novembris 2010 tehtud avaldused, milles 30 aastat koos Cantat’ga musitseerinud Serge Teyssot-Gay tõdeb, et koostöö katkeb, põhjuseks "emotional, human and musical differences". Päev hiljem on Noir Desir ka ametlikult laiali läinud.

2003.-nda aasta eelset meenudes: L'Agora d'Evry 2002 live Des Visage Des Figures materjaliga..