Vetikavabrik: Sellest, kuidas kodanik Wilson defineerib muusikat ..

Heitsin hiljuti pilgu Nailboardi lehele, kust leidsin juuli lõpuni kestva Peaceville’ kampaania. Jagamisel teiste kõrval ka Katatonia, Opeth ja .. Steven Wilsoni “Insurgentes”. Kui keegi ei suuda seda viimast nime kohe koju ajada, siis vihjeks annan bändinime Porcupine Tree.

Paar sammu edasi ja juhtusin nägema ka Insurgentes dokumentaalfilmi, mis on üsna Wilsoni-keskne, kuid puudutab ka mitmeid huvitavaid teemasid. On omamoodi nauditav näha kedagi fikseerumas mingitele ideaalidele või ideedele ja nendest jutlustamas. Nauditav jutlustaja arrogantsusepügalast või minu eriarvamusele jäämisest hoolimata. Viskan järgnevalt ka paar klippi filmist ja kommentaari..

Kaugel sellest, et ma hindaksin ütlemata kõrgelt tänapäeva vahel-laulan-aga-tantsin-rohkem-ja-mul-on-sonks-ja-tagumik-superstaare ameerikamaalt, aga loomingulisusele on mõttetu leiutada headuse-mõõdikut (blue duck!) või kurta kellegi ebaõiglase prestiiži üle. Muusikule endale võib olla originaallooming avaliku enesekuvandi kvaliteedi märk, kuid kuulaja seisukohast ei ole originaalsus või autorlus tingimata hädavajalik, kui emotsioon on ka ilma selle lisateadmiseta piisavalt meeldiv. Ju siis need superstaarid annavad kellelegi mingi emotsiooni.

Manufactured music, charade and complete fake? Idee ise peaks olema rohkem väärt kui selle loomislugu või looja. Minu jaoks pole vahet, kas muusikud kohtusid hotelli Kungla baaris ise või said seal kokku pärast plaadikompaniist saadud kontakti ja siis jämmisid õnnelikult elu lõpuni. Eriti headel juhtudel ei huvita mind ka see, kas muusikud üksteist üldse tunnevad või tulid trackid lihtsalt juhuslikult õigesse kohta kokku või kirjutas teose lõpmatu ahvide armee – peaasi, et mul on MP3.

Wilson lõhub filmi jooksul ka mingi 5-6 iPodi kui žest muusika vaenlase vastu võitlemisest. Internet, mp3 ja iPod hävitavat muusika ja need imeilusad albumiümbrised! OMG.

Tänaval telefonist muusikakuulajatest on küll kahju ja üks teatav läpakas on muusikakuulamiseks täiesti kõlbmatu, kuid suures plaanis võidavad nii muusikud kui kuulajad rohkem sellest, kui kõigil on mugav ja vaba või vähemalt taskukohane juurdepääs materjalile ning võimalus seda sobival hetkel kuulata. Mp3-pleier on parem kui mitte midagi. Pealegi, iPod kultuur lisab album-art kõrval muusikale täiesti tasuta personaalse, kordumatu ja pideva lisaväärtuse. Näiteks on mul siiani meeles 2002.a. kevadel bussiga praktikumi sõitmine kui maailm Id-rev taktis kollastes-rohelistes värvides mu ümber mööda libises – parim video on elu ise.

Õnneks ei olnud terve film dramaatiline iPod lõhkumine, vahel kurdeti ka teiste klišeede üle (seekord vägagi õigustatult), assisteerimaks tegelased bändidest Opeth ja Katatonia:

SW kurtmas stampide üle – mõõk!

Visuaalselt on Insurgentes ilus ja Lasse Hoile on teinud väga head tööd, kuigi kohati kaldub natuke liiga wannabe-artsy stiili ära (linnupeaga või gaasimaskides ringituikuvad inimesed jms “silmiavavad veidrused” tegid päris tihti aega parajaks). Samas rohkem kui korra oli lihtsamate kaadritega “aaah”-momente...