Sellest, kuidas Imre Goldingut luges Greeni vaatas..

Ma suudan imetleda oma võimet põlata ära inimesed minu ümber. Nii neid, kellega ma regulaarselt kokku puutun, kui ka anonüümsed kontaktid lambisituatsioonidest. See tuleb mul kuidagi loomulikust. Ilmselt ma võtsin kunagi char'i tehes siis vastava perk'i. Aga nevermind, teoorias on see abiks ;)

Tegelikult ma tahtsin üldse reklaamida üht-teist. Lõpetasin täna Goldingu raamatu "vaba langemine". Oli mul selline raamat aegade hämarusest riiulisse tekkinud, lugesin nädalakese ja täna Truffe's (aw, no Piret today!) ingveritee kõrval tutvusin viimase leheküljega. Rämehea raamat, inimesed! Ma mäletan, kui ma olin leheküljel 4 vms ja mõtlesin, et "ohjeerum, seda raamatut loen ma järgmised pool aastat", aga .. Taas ehe näide sellest, kuidas ilma tervikut teadmata ei ole võimalik anda asjadele hinnangut -> ALATI loe raamat lõpuni, ka siis kui esimesed 10 (või 100, või 1000) lehekülge sulle ei meeldi. Goldingu ja konkreetse raamatu puhul oli lihtsalt nauding lugeda ja kohaneda peategelase mõtetesse, kohaneda ja muutuda koos temaga, mõelda koos temaga sellest, mis on tegelikult oluline. Tulevikus. Ja minevikus. Üks väheseid raamatuid, mis lisaks köitvusele ja nauditavusele on mind ka Puudutanud. "Kärbeste jumal" kahvatub selle kõrval, "Mereristsetest" rääkimata. Teised raamatud, mida ma viimaste aastate jooksul lugenud olen, on vaid pelk ajaviide olnud.

Ja kuna mul oli täna taas kesisevõitu tuju, siis ma avastasin ennast taas uue raamatu omanikuna poest väljuvat. Mina ei pea mitte rohkem raamatuid muretsema kui ma lugeda jõuan!

Tänasest päevastki paar sõna. Plaanis olid sõnad "asjalikult õhtusse", praktikas tuli loomulikult teistmoodi välja: magasin lõunani, hängisin kohvikutes, lugesin raamatuid, shoppasin raamatuid ja viinamarju, näppisin kitarri ja vaatasin filmi. Asjalikolemise peale koguni mõtlesin regulaarselt.

Film oli "Green". Mulle enamasti ei meeldi narkofilmid - mul puudub vastav isiklik kogemus ja ratsionaalsus takistab mind tegelasi mõistmast. Sellegipoolest sai see DVD ostetud (29 eeku), sest mulle meeldis tagline "Many things can happen when there's nothing going on". Täna sai see igatahes ära vaadatud. Ja mulle meeldis. Drug-abuse kui vahend, mitte kui eesmärk. Seda ma suudan peaaegu mõista. Film siis pajatab 4 inimese trip'i mingite vahenditega (ei reklaami midagi, kodukeemiku värk), igaühel neist omamoodi kiiksud. Film ise oli mingi stiililine segu clerks'ist, Linklaterist ja narkofilmidest.. kahtlemata üsna mõjuv, hea stiili ja meeldejäävate ideedega. Herr F küll ennemuiste mainis, et see olevat pointless, aga ju see siis tõestab taaskord seda oma silma- ja monarhia-asja.

Hinnang:
script 8/10
visual 7/10
music 6/10
storytelling 9/10
acting 6/10
afterthoughts 9/10
= 75%

Gin&tonic sobis selle kõrvale hästi.
Olen nii hukas. Ja veidralt rahul sellega. Homme hakkan asjalikuks.