Sellest kuidas ma eriti hirmus olin..

Täna on taas õpetlik päev. Esiteks ma avastasin, et ma olen ametlikult masendav: veeta 7 tundi laupäeva hommikust, et katsetada kuidas paari tööasja realiseerida saaks ja seda "just for fun". Midagi on ikka pisut valesti ... Mul on enda üle hea meel, et ma sellest vähemalt teooriaski aru saan.

Lisaks siis sattus täna taas teele mingi veider situatsioon, kus väidetavalt ma käituvat tõrjuvamalt kui ennemuiste ja muidu näitavat välja vastumeelsust inimesega X suhtlemisel ("hääletoon ja suhtumine ja kõik muu.."). Jah, on inimesi, kes mulle lihtsalt EI MEELDI, ja ma ignoreerin neid, eriti karmidel juhtudel näitan seda välja aktiivse vältimisega. Küllakutsumine on minu arvates pigem aktiivse mitteignoreerimise vorm.. Seega, austatud publikum, kui ma kutsun külla ja ütlen, et teeks seda või teist, siis ma ei tee seda "ainult viisakusest"!

Aga pole minu asi võidelda tõsiasja vastu, et on inimesi, kes saavad üldjoontes aru seostest mu käitumise ja suhtumise vahel, ja neid, kes .. kelle arvamusest ma ei hooli.

Soundtrack: Leonard Cohen - .. (ei ole jõulumuusika!)