Sellest, et toiduga mängimine peaks olema olümpiaala..

Ilusad pühapäevad sisaldavad tööd (mission “Leia vesi”, elu lõpuni loodetavsti ei tegele) ja mängu. Mänguks võtsin küllaltki vähelevinud mängu - jogurtiheite. Prooviga kodus järele. Heitetehnikaid on mitmeid, samuti erinevaid konteinereid (saab ka ilma konteinerita, aga seda algajatele ei soovita) – võimalusi on põhimõtteliselt lõputult..

Mina valisin tüvikoonuse kujulise pooltäis kaaneta Alma 400g murakajogurti, heitestiiliks “püdelate näppude vahelt põrandale pillamise”. Selle stiili eeliseks on kukkumisel lisanduv täiendav pöördliikumine, mis üldjuhul tagab huvitavama ja rohkem pikliku tulemteose. Antud juhul sain tulemuseks ligi meetripikkuse ja väga pilkupüüdva jugurtiraja, millest (vastavalt kuldlõikele) osa paigutus seinale ja osa põrandale. Ilusad kõrvalharud moodustasid tüüptätoveerigulikud kenad kaared, nagu leegid. Jogurtileegid - see on uus must!

Oleks jogurtiheide olümpiakavas, siis ma arvan, et ma oleks selle heitega puhtalt stiilipunktidega B-normi küll täis saanud. Mingil veidral põhjusel aga olümpial sellel alal ei võistelda. Veider, samas usun, et see oleks atraktiivsem ja sisukam kui maidea –teivashüpe? 400m ? kelgutamine ?

Ma pole kunagi aru saanud, mis idee on mitmetel spordialadel. Näiteks teivashüpe, miks on sellel ebamugaval ja ebapraktilisel alal põhjust olla võistlussport, rääkimata olümpiast? Mille poolest on see parem kui näiteks kaugussülitamine või võiduroomamine? Kestvusalad? Keda (peale vastava ala elukutseliste sportlaste) huvitab, milline mees jookseb/kõnnib/suusatab/ujub/jne kõigist teistest mingil hetkel kiiremini, kuuekümne kaheksal erineval distantsil. Tervislike eluviiside propageerimiseks on paremaid, mitmekülgsemalt arenavaid alasid. Näiteks pallimängud – meeskonnatöö, vastupidavus, tähelepanuvõime, reaktsioonikiirus, adrenaliin. Seevastu näiteks kestvusalad – lihtsalt üks neeger pumpab ennast hormoone täis, tõmbab ennast rihmaks ja siis hingeldab maas ja ajab suust vahtu välja. Suureks saab, siis hakkab poliitikuks, õpib pensioniks sõnadest lauseid moodustama ja annab elulooraamatu välja.

236m roomamine, vabastiil. Maivõi.

Soundtrack: Depeche mode - Master and servant

Sellest, et vetikad ujuvad vastuvoolu..

Täna tekkis ühes vestluses vihje õhupallidele, mis mõttes said paraku kiirelt omale matemaatilise analüüsi praktikumi ülesannete lahendusi ja lähikonda ühe teatava legendaarse vanainimese. Mul on kuhu püüelda. Mu pisut ebastabiilne ratsionaalsus aitab mind sarnast taset saavutada ja mängleva kergusega mõnel alam-alal möödagi minna. Ebaterve eesmärk, aga nagu vanad eestlased ütli: "hobi peab olema" (Ugandi).

Ebastabiilsuse toojad alternatiivratsionaalsused ei ole õnneks täielikult juhuslikud maailma pööravad uudistõed, vaid pigem mingite olemasolevate väidete ootamatud võimendumised peaaegu vaieldamatuks väiteks. Ootamatult tekib mulle teadmine, et miski "lihtsalt EI OLE õige". Ma loen kokku argumendid selle miski poolt-juurde-kaasa-vastu, mõtlen, mida neist igaüks tähendab, mida kaasa toob ja jõuan järeldusele, et see ebaõige miski on tegelikult "mõne ajutise negatiivse kõrvalmõjuga" miski  ja ometi ma ei saa üle sellest ebamäärasese päritoluga teadmisest, et see miski EI OLE ÕIGE – ma pöördun ära, loobun, muudan kurssi ja olen teadlik, et ma viskan ära enamiku sinna investeeritud ressursid, plaanid, konkreetsed ja minu jaoks olulised hüved. Viskan ära teadlikult, süstemaatiliselt, hoolikalt, panen seljataga põlema ka kui vaja. Asemele võtan ebamugavuse, riskid ja teadmatuse – selle tavapärase kraami, mis täidab iga ootamatult tekkinud vaba ruumi.

Vahel olen ennast veennud, et ootamatult leitud "usu" põhjuseks on see või teine tõenäoliselt ainult mulle endale (ja mõnikord üsna vähe) oluline eetiline tõekspidamine. Vahel ei leia jälle ka hiljem ühtegi otsustavat põhjendust, vaid lihtsalt tean sisimas, et see, mis ma tegin, oli ÕIGE. Mul on hea meel, et ma üldjuhul ei kahtle ega kahetse, aga pisut hirmutav või muret tekitav on see siiski. Ma ei tea millal see jälle juhtub ja kuhu ma ennast selle tulemusena viskan. Aga me oleme Egoga oma arrogantsuses rahulikud, sest mul lucky perk vm.

Taaskord olen teel vette. Kui ootamatusi ei teki, siis vähemalt Tartust ma sel korral end välja ei visanud, kuigi see oli oi-kui-lähedal. Vetikad said/saavad oma ebastabiilsusdoosi kätte, ehk nüüd on natuke aega rahulik.

Btw. Tartu Uue Teatri IDentiteet on hea. Reklaamitav sisu on nõrk, mõnes kohas mängitakse üle nagu teatris tavaks, kuid vorm on imeline. Üks neist teostest, mis räägib minuga, näitab näpuga, irvitab ja ei taha ka pea nädal hiljem vait jääda. Kui keegi tahab näiteks 28.nov "kinno" minna seda vaatama, siis ma oleks tõenäoliselt nõus assisteerima. Head asjad saavad mu tähelepanu tihti liiaga ;)

Soudtrack: Leonard Cohen – By the rivers dark

Sellest minuvõtmisest..

Minu viimane püüe pisut kultuuri ja meeldivat ajaviidet oma ellu tuua oli eileõhtune teatriskäik - "Võta mind". Siinkohal minu tänusõnad AJ pihta, kes suhtelisest vähesest etteteatamise ajast (2 päeva?) hoolimata toetas üritust abistava kaaslasekstulemisega. Sellised inimesed on toredad, kes üritustega kaasa tulevad :).

Siinkohal meenub ka kunagine situatsioon NA-ga, mis väärib meeldetuletamist.  Situatsioon, kus ma tahtsin vägajärsku kinno saada, skännisin telefoniraamatut ja otsisin mitteregulaarset kaaslasekandidaati:

IP: Hei! Kino, mingi õudukas, ekraanis, 20 minuti pärast ?
NA: ok.

Alrighty, võtke eeskuju, inimesed! Aga .. tagasi lähimineviku ja minuvõtmise manu..

Etenduse kirjelduse järgi oli oodata, et tegemist on kas millegi lolli ja labasega või siis hoopis - meeldivalt jabura inimeste paikapanemise üritusega. Pisut mõtiskledes selgub, et mu ootused osutusid üsnagi õigustatuks, kuid ma tegin vea oletades, et etendus valib mõne neist kahest valikust. Praktikas selgus, et pigem tegeletakse pendeldamisega nende kahe vahel .. ja ma ei suuda isegi takkajärgi jagada ei tegelasi ega stseene ühele või teisele poole, sest tegelaste eesmärk ei olegi olla meeldivad tegelased ning ebameeldiva tegelasega stseen ei ole veel tingimata halb stseen. Minu jaoks vastikuid käitumismalle jagus ohtralt. Samas jagus ka meeldivaid detaile, dialoogikatkeid, ilmeid, hetki. Selline Yin&Yang. Meeldetuletus inimeste suhtlemispuudulikkusest, -suutmatusest, mõistmatusest, mõistmisevajadusest, lollusest, alatusest, alandusest jne jne.. Palju asju segamini. Stabiilsust pakub ainult pidev rahulolematus ja pesumasin.

Ma ei oska ütelda, kas etendus meeldis mulle või mitte.. Ma ei oska ütelda, kas see andid mulle midagi või mitte. Ma ei tea, kas ma leidsin sealt piisavalt tõlgendamistväärivat või kas ma julgen väita, et ma sain sellest aru. Väga mitteminulikult ma isegi ei hooli neist hinnangutest..
(See vist tähendab, et tegelikult oli see hea etendus)

Sellest mis on vaese väikese sportlase hinges..

Külastasin mingil ebamäärasel töisel päeval lõuna-ajal toredat sööklat nimega Kuum Tass. Oodates oma Tseesarit, juhtusin patamatult nägema TV vahendusel mingit spordivõistlust - mingit tõstmist raskustega kangi ja muu komplekti kuuluva värgiga. See viis taaskord automaatse sildistamiseni (mõttetud spordialad - mõistlikud spordialad) ja automaatselt analüüsimiseni, mis kuhu kuulub, miks jne.

Konkreetselt: tõstmine näiteks. Võisteldakse selle nimel, kes suudab mingit rasket kangi peakohale lükata. ehm. Ma pisut kahtlen, kas nad naudivad seda protsessi (tõstmist).  What's the point ?  Kui sa oledki tugev, siis võiks pigem leida omale mõni mõistlik rakendus ja minna mõnele vanamammile palke metsast koju tassima vms. Lasta inimestel imetleda(?) kuidas sama kangi korduvalt ja korduvalt ja korduvalt üles tõsta lihtsalt selleks, et kontrollida, et olla "naabrist  tugevam" ? Püüda olla Kõige Parem Kangiliigutaja ? Miks mitte siis väärtustada ka teisi kasulikke ja mõnele ehk meeldivaid tegevusi. Näiteks mõni volodja on kindlasti imeosav pea peal seistes kaugussülitamises.. Samamoodi naabrist parem. Mind you, kindlasti mäekõrguselt (-kauguselt?) parem kui sina või mina. Saada Parimaks ? Selline napakas eesmärk ongi ?! Inimesi on miljardeid, parimaid on üks. Imeline tõenäosus. Tõenäoline ime.

Ehk võisteldakse neil aladel lihtsalt selle nimel, et mingil teljel ennast üha uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti määratleda? Nii jääb küll mulje pidevast ebaõnnestumisest oma taseme määratlemisel, eitamisefaasist oma mitteparim-olemise suhtes  või haiglasest soovist pidevalt oma taset teada.. Jälle hea valik. Vaene väike sportlane.

Ehk on põhjuseks soov saada tuntuks - olla Suur ja Kuulus ja medalitega? Hmm. Lapseõlvest vähe emaarmastust ja isa toetavat õlalepatsutust saanud? või äkki on kaalutlused hoopis praktilisemat laadi.. Äkki on see hoopis investeering tulevikku? Kui sa oled edukas, näiteks olümpiavõitja, siis mingil segasel põhjusel teavad üllatavalt suur hulk inimesi sinu nime (aitäh, meedia!) ja kuna nad valimistel nagunii kedagi ei usalda, siis nad valivad erakonna, kus on olümpiavõitjad ? Kui hästi läheb, siis sa oledki Riigikogus hääl leival. On ju ilmne, et kui sa oled juba hea teiba abil viie meetri kõrgusest latist üle hüppama (Nothing personal, Erki), siis oled sa kompetentne osalema teiste olevikku ja tulevikku kujundama. Ja kui sa oled saamatu oma alal, siis sa võid alati pisut vähem hea leivaga leppida ja hakata järgmist põlvkonda tulevikku-investeerijaid treenima-nõustama, et see mõttetuste ahel võiks jätkuda veel inimpõlvi..

Andkem mulle andeks, kui mõned teised Tugevad ja Naabrist Paremad volodjad seda konkreetset kangi, selle  kuju ja vormi ja maitset ja tõstmist ennast tõesti naudivad, tegelikult ei hooli võistlusmomendist ja enda teistega võrdlemisest, parim-olemisest, aust ja kuulsusest NING nad kahjuks kõiki teisi meeldivaid/kasulikke/tulutoovaid tegevusi (tädi Maali palgid metsas) EI naudi..

Ja andkem mulle andeks, kui ma ei juhtunud tabama mitmete (kangitõstjate) jaoks nii ilmset naelapead ega "lauda" selle naela küljes ega taibanud tõstmise sisemist ilu, mõju ja võimalusi. Olen vist nii süüdi.

Note to self: kunagi mõtiskleda mõistlike individuaalsete spordialade eksistentsi võimalikkusest, inimeste vajadusest(?) võistlusmomendi järele ja sellest, et sport on vaid veider meelelahutuse vorm: tõstjad kui näide ennastohverdavatest rahvakunstnikest ja spordijälgijatest kui hälbega hasardisõltlastest.

Muide, kui keegi teab, millal Tartus kuskil mõni televiisor tipptasemel jalgpalli näitab, andke teada.

soundtrack: Amorphis - The smoke

Sellest ootamatust populaarsusest ja taamal terendavast Puhhist..

Tegelikult olen ma tahtnud juba ammu kommenteerida inimeste kombeid orkutis. Teate küll, see on see õpetlik reiti aseaine, kus saab heietada teemadel, millest sa midagi ei tea, inimestega, kes midagi ei tea. nohjah, mõne erandiga. Näiteks ilmselt FS teab nii mõndagi stereotüpiseerimisest ja Jaak religioonidest ja kurat teab, mida mõned nilbemad tegelased teada või osata võivad. Ohjah, läheb vist käest ära. Tagasi teema juurde.. Etsiis avastasin täna, et ma olen nii populaarne! Mul olevat 19 fänni!

(mediteerige selle mõtte üle)

19 fänni? ("lushikas? EIOLELUSIKAS, hoopis laualamp on!"). Ma mõistan, et ma olen misantroopiakalduvustega ja pean iga teist inimest lolliks ja/või labaseks (loomulikult ei kuulu sina, armas lugeja, nende hulka), kuid .. Miks fännivad mind inimesed, kelle tänaval äratundmisega tekib mul tõsiseid probleeme või keda ma põgusalt teadsin eelmisel kümnendil? Inimesed, kellega ma pole 5-7 aastat suhelnud eelmised ja nähtavasti ei suhtle ka järgnevad 5-7 aastat. Veider statement see orkuti fännivärk. Tekib vägisi mulje, et:
A) Fänni definitsioon on ümber mängitud (ehm, not likely)
B) Ma olen veidralt populaarne veidrate inimeste seas (ehm, not likely)
C) "fännid" tahavad veidral moel tähelepanu saada - rohkem linke nende profailile, rohkemates kohtades pilt üleval vms. (ehm, likely ?)
D) "fänne" on tabanud veider meeltesegadushoog, mille käigus on nad juhuslikult sattunud arvuti taha, juhuslikult orkutisse, juhuslikult klõpsinud ühel kindlal lingil ja juhuslikult pärast sellest mitte midagi mäletanud. (ehm.. ehm..)

Ehm.. Ehm. ("Ehm.. Would you .. "). Maidea, lihtsalt veider.

Ok, next topic. Otsisin täna linna pealt Karupoeg puhhi. Nagu hästitasustatud IT-töötajale kohane, alustasin loomulikult raamatupoest. Matiisenist. Kuna sealt ise midagi üles leida tundus ülejõukäiv ülesanne, siis pöördusin abipalvega klienditeenindaja poole, kes näitas mulle ilusaid värviliste piltidega ja suurte trükitähtedega disney-kirjadega asju ;) jee! (with respect for Dean from San Francisco)

Next stop oli skännida telefoniraamatut, et leida tuttavaid Tartus, kellel võiks selline raamat olemas olla. Puhh, The Karupoeg, endiselt. Inimesed ei olnud abivalmis. JAH, ma tean, et raamatukogu on olemas, aga mulle ei meeldi UTLIB, mulle ei meeldi see nõme otsing ESTERis, mulle ei meeldi see aeglus, millega seal asju aeti kunagi (oletan pessimistlikult, et see pole muutunud). Seda eriti võrreldes kodukoha õdusa personaalse raamatukoguga ("näed, äkki midagi siit nimekirjast pakub sulle huvi", "Ahjaa, ja ma tean, ma pikendasin need sul juba ära", jms). Aitäh, Tiina.

Igatahes puhhi ma ei saanudki. Ostsin hoopis Solženitsõni päevaleheraamatu "Vähktõvekorpus", pudeli punast veini (KWV, pinotage, 2004) ja keerasin pargis külje maha ja nautisin laupäeva. Vein osales siis ürituses passiivselt seljakotis ;) Alkoholismini on ikka veel pisut minna. Oh, so sweet denial.

Siit siis kaks üleskutset:
Puhh, vein.

Tervitaks abi mõlema puhul. Võib ka ainult üks korraga.

Sellest kuidas ma eriti hirmus olin..

Täna on taas õpetlik päev. Esiteks ma avastasin, et ma olen ametlikult masendav: veeta 7 tundi laupäeva hommikust, et katsetada kuidas paari tööasja realiseerida saaks ja seda "just for fun". Midagi on ikka pisut valesti ... Mul on enda üle hea meel, et ma sellest vähemalt teooriaski aru saan.

Lisaks siis sattus täna taas teele mingi veider situatsioon, kus väidetavalt ma käituvat tõrjuvamalt kui ennemuiste ja muidu näitavat välja vastumeelsust inimesega X suhtlemisel ("hääletoon ja suhtumine ja kõik muu.."). Jah, on inimesi, kes mulle lihtsalt EI MEELDI, ja ma ignoreerin neid, eriti karmidel juhtudel näitan seda välja aktiivse vältimisega. Küllakutsumine on minu arvates pigem aktiivse mitteignoreerimise vorm.. Seega, austatud publikum, kui ma kutsun külla ja ütlen, et teeks seda või teist, siis ma ei tee seda "ainult viisakusest"!

Aga pole minu asi võidelda tõsiasja vastu, et on inimesi, kes saavad üldjoontes aru seostest mu käitumise ja suhtumise vahel, ja neid, kes .. kelle arvamusest ma ei hooli.

Soundtrack: Leonard Cohen - .. (ei ole jõulumuusika!)