Sellest, et Noir Desir’i ei ole enam ..

Täna külastan tumedat kaaslast. Yann Tiersen ja A ton etoile juhatasid mind tutvuma bändiga

Noir Desir

See on bänd, mida on kirjeldatud 90-ndatel kui ühte prantsuse roki säravamat. Ebaoriginaalselt on nemadki nooruses teinud punki, kuid liikunud iga viisaastakuga viimistletuma muusika suunas. Album 666.667  Club (1996) on juba päris hea ja Des Visages  Des Figures (2001) on juba särav. Väga särav. Ausalt üteldes, ma olen lummatud.

Alltoodud lugu on ehk üks kergemini kummitamajäävaid. Kaasa teeb ka Manu Chao. Artist, kelle haipimisega ma muide omal ajal kaasa ei läinud..
 

Pärast väikest googeldamist selgus ka põhjus, miks uut materjali pärast 2001. aastat pole eriti tulnud.

Nimelt aastal 2003 peksis solist Bertrand Cantat surnuks oma partneri, näitlejatar Marie Trintignant’i. Mitte kogemata, kohtus arvati, et ohvrit löödi vähemalt 19 korda näkku ja ta leiti 7 tundi hiljem, koomas. Cantat sai 8 aastat ja suhtevägivalla näidiseksemplariks.

2007. aastal vabastati Cantat ennetähtaegselt hea käitumise eest. Otsus, mis sai vastakaid emotsioone – toetust muusika austajatelt ja kriitikat neilt, kes pidasid õiglaseks karmimat karistust. 2009. aastaks lubati Noir Desir uut materjali, mida aga ei tulnudki.

2010. aastal poos ennast üles Bertrand endine abikaasa Katrina Rady. Cantat ise magas samal ajal mõni tuba eemal. Katrina Rady’l ja Cantat’il on ka kaks alaealist last Marie Trintignant juhtumi eelsest ajast. 

Ei ole selge, mis roll Bertrand Cantatil selles enesetapus oli, kuid on tõenäoline, et Noir Desir endine solist on damaged goods.

Seda kinnitab ka novembris 2010 tehtud avaldused, milles 30 aastat koos Cantat’ga musitseerinud Serge Teyssot-Gay tõdeb, et koostöö katkeb, põhjuseks "emotional, human and musical differences". Päev hiljem on Noir Desir ka ametlikult laiali läinud.

2003.-nda aasta eelset meenudes: L'Agora d'Evry 2002 live Des Visage Des Figures materjaliga..

soundtrack: the obvious.

Sellest, et foorid on kiuslikud tõprad..

Stseen 1

Ristmik. Pime, õhtu, hilissügiselikult rõske ja külm. Ootan foori taga ja närin jäätist. Mingil hetkel avastan, et paar enne minuga koos oodanud inimest on juba üle tee läinud. Fooris on punane. Ootan, närin jäätist ja mõtlen, et mul peaks olema külmem..
Järsku avastan, et eelpoolmainitud inimesed on lonkival sammul juba silmapiiri taha kadumas, kuid foor näitab mulle endiselt punast, olematutele autodele rohelist.. Kahtlustan oma puudulikku tähelepanuvõimet, kuid igaks juhuks vajutan foori tule tellimise nuppu. Reibas piiksatus ja tuluke vihjavad, et mu soovist saadi aru. 5 sekundit hiljem tuluke kustub, kuid foor näitab mulle endiselt punast. Ma ei viitsi mängida ja kindlaks teha, kumb on ebastabiilsem - kas minu tähelepanu või foorisüsteem. Seega otsustan, et olen liiklushuligaan ja astun teele..

Stseen 2

Järgmine ristmik tervitab mind. Ootan ja vaatan foori, mis loetleb numbreid. .. 5 .. 4 .. 3 .. 2 .. 1 ... Sel hetkel on autodele punane ja kolme sekundi pärast antakse jalakäijatele roheline. Veidral kombel üks džiip kimab minu arvestuse kohaselt oma kollase/punase ajal üle. Mõtlen “kaabakas!” ja astun teele. Silmanurgast vaatan autode foori ja mõtlen, et see roheline valgus küll sobib talle, aga midagi häirib. Nagu ka see ebameeldiv katkendlik krigin-krudin, mis meenutab .. hmm.. näiteks mõõdukalt rahulematuid rehve haakumas märja asfaltiga. See ei olekski ju ristmikul viibides väga ootamatu! Praegu võib isegi natuke libe olla. Vaatan vasemale ja näe – ongi auto! Pidurdab ja lärmab. Püüab vist vältida mulle otsasõitu. Kuradi nolk raisk, niimoodi punase tulega teele hüpata! Purjus nagunii!

- - -

Jäätis ja foorid otsas, kõmpisin pori, jää ja inimeste selgade seltsis koju.

Soundtrack (kuku lahke abiga): Standfast – Carcrashes

“Car crashes deeply shows
A drunkard on the side of the road
People running (running)
Fantasy or reality
Analysis and theories
What does it matter really”

Sellest, et Fordi T-mudel võiks olla millegi ilusa algus..

Aldous Huxley revisited. Lugesin seda kunagi aastate eest. Nagu juba mainitud sain hiljuti selle oma isiklikule riiulile (punasest sarjast) ja läks korduslugemisele.

Oh, püha Ford! Olgugi et "Hea uus ilm" on fiction, tuletas see veenvalt meelde, et inimeste harjumused, kombed, kultuursus ja isegi moraalsus ja eetika on vaid sotsiaalsed kokkulepped. Nii nagu raamatus kirjeldatakse, nii ka selles mõnevõrra vabamas (ja vähem õnnelikus) pärisreaalsuses klammerdutakse automaatselt mingite kommete ja traditsioonide külge, oskamata mõelda, miks see peaks hea olema. Kes rohkem, kes vähem – sotsiaalse looma ja ühiskonnasõltlasena pole arvatavasti pääsenud keegi. Mõned isendid on kodust kaasa saanud eriti karjuvalt ebapraktilised refleksid. Kes tahab enda üle naerda, siis mõelge näiteks raamatus nii nii ilusti välja toodud "neetud"-sõna seostele ("A gramme is better than a damn", kuidasiganes see eesti keeles oli. paberväljaandes ctrl-F jukerdab).

Kui ilus on tahta vaid reaalseid saavutatavaid asju, sobida oma kohta:

"Alpha children wear grey. They work much harder than we do, because they're so frightfully clever. I'm awfully glad I'm a Beta, because I don't work so hard. And then we are much better than the Gammas and Deltas. Gammas are stupid. They all wear green, and Delta children wear khaki. Oh no, I don't want to play with Delta children. And Epsilons are still worse. They're too stupid to be able to read or write. Besides they wear black, which is such a beastly colour. I'm so glad I'm a Beta."

Korduvalt lugemiseks sobib hästi peatükk, kus Metslane ja maailmakontrolör Mustapha Mond arutavad ühiskonnast, vabadusest ja õnnest. Kusjuures ma mõistan ja nõustun pigem maailmakontrolöri maailmavaatega. Kui isekas peaks olema, et keelata õnne? Inimene oma vabaduseihaluses (ja tihti ka lihtsalt lolluses) ei suuda seda saavutada, vaid tahab alati seda, mida ta ei saa või millest ta on ilma jäänud. Kui inimeselt on võetud peaaegu kõik õnne ohustavad valikud ja antud lihtsalt konstantne rahulolu, usaldus, noorus, soma. Kas nad naudiksid suuremat vabadust rohkem? Mis väärtust oleks mingil kindlal kultuuril või moraalsusel või teadusel iseeneses, ilma inimesteta, kes neid või nende saaduseid ja järelmeid hindaks? Miks punane on parem kui sinine?

Huvitav on ka raamatu põhiteema, kus selles süsteemis leidub keegi, kes miskipärast on rahulolematu. Erinevalt teistest on tal valik olla rahulolematu, nautida asju, mida teised ei suuda ning selle asemel, et seda kasutada, hakkab ta siunama, et teised on teistmoodi õnnelikud, püüab maailma enda järgi kohandada ja võimalusel isegi revolutsiooni korraldada, et "vabastada" õnnelikud ja anda neile valik olla rahulolematu nagu ta ise. Mustapha Mond'i maailm seevastu pakub ka valikut neile, kel on seda vaja. Näiteks kirjanik saab oma halva kliima ja elada vabalt (küll ühiskonna kaitsmiseks eemal).

- - -

See raamat sobib hästi komplekti Zamjatini teosega "Meie", samuti sobib kõrvale Orwelli "1984". Ilus on Wikipedia andmetel Neil Postman'i raamatust "Amusing Ourselves to Death" pärit võrdlus viimasega:

"What Orwell feared were those who would ban books. What Huxley feared was that there would be no reason to ban a book, for there would be no one who wanted to read one. Orwell feared those who would deprive us of information. Huxley feared those who would give us so much that we would be reduced to passivity and egoism. Orwell feared that the truth would be concealed from us. Huxley feared the truth would be drowned in a sea of irrelevance. Orwell feared we would become a captive culture. Huxley feared we would become a trivial culture, preoccupied with some equivalent of the feelies, the orgy porgy, and the centrifugal bumblepuppy. As Huxley remarked in Brave New World Revisited, the civil libertarians and rationalists who are ever on the alert to oppose tyranny "failed to take into account man's almost infinite appetite for distractions." In 1984, Orwell added, people are controlled by inflicting pain. In Brave New World, they are controlled by inflicting pleasure. In short, Orwell feared that what we fear will ruin us. Huxley feared that what we desire will ruin us."

Kui rongist maha jääda, siis tunduks Huxley maailm palju lootusetum..

"Hug me till you drug me, honey
Kiss me till I'm in a coma.
Hug me, honey, snuggly bunny,
Love is as good as soma."

Soundtrack: Tiamat – Love is as good as soma
(Ma ei teadnud, et eelnev värsike sellisel kujul ka raamatus esineb, kuigi "soma" sellele vihjas)

Sellest, et asotsiaalidel on elu kui Chicagos..

Isa oli mul politseimees Chicagos
aeg oli raske siis
gangsterid, vaesus, kriis

Ma longin varaõhtusel lõunapausil jõe ääres ja naudin sügiselikult tumekollast-rohelist valgust ja vastu-mööda liikuvaid pildikesi juhuslikest inimestest. Tüüpilised isendid: uudistavalt kõrvalevaatavaid vanakestest turistid, ma-olen-nii-asjalik-seega-ma-kiirustan-inimesed, sekka mõni allameetri-beibe ja salk silmnähtavalt esmakursuslastest-tudengitest.

Ootamatult avastan aga kõnniteelt laisa ilmega politseikaubiku. Saan seda paar hetke silmitseda, kui märkan ka kahte vastavas vormis tegelast kõrvalt nõlvakust üles auto poole ronimas ja endi vahel, kumbki ühest käest haaranuna, ühte eluheidiku ilmega kodanikku auto poole lohistamas. Lohistatav vaatab selili olles ükskõiksetena näivate silmadega kõigist mööda - jõe ja taeva vahele, ei näi hoolivat värskeilmelisest läikivast roosast marrastusest päikese poolt põlenud otsaesisel, veel vähem oma lohistajatest, kes vastavad samasuguse mittemärkamisega. Seda kõike saadab vastu kõnniteekive hõõrduvate riiete üllatavalt vali kraapiv heli. Ja politseinik sõnab vaikselt ja rahulikult, peaaegu ohke saatel:

"Tule siia sisse".

Sellest minuvõtmisest..

Minu viimane püüe pisut kultuuri ja meeldivat ajaviidet oma ellu tuua oli eileõhtune teatriskäik - "Võta mind". Siinkohal minu tänusõnad AJ pihta, kes suhtelisest vähesest etteteatamise ajast (2 päeva?) hoolimata toetas üritust abistava kaaslasekstulemisega. Sellised inimesed on toredad, kes üritustega kaasa tulevad :).

Siinkohal meenub ka kunagine situatsioon NA-ga, mis väärib meeldetuletamist.  Situatsioon, kus ma tahtsin vägajärsku kinno saada, skännisin telefoniraamatut ja otsisin mitteregulaarset kaaslasekandidaati:

IP: Hei! Kino, mingi õudukas, ekraanis, 20 minuti pärast ?
NA: ok.

Alrighty, võtke eeskuju, inimesed! Aga .. tagasi lähimineviku ja minuvõtmise manu..

Etenduse kirjelduse järgi oli oodata, et tegemist on kas millegi lolli ja labasega või siis hoopis - meeldivalt jabura inimeste paikapanemise üritusega. Pisut mõtiskledes selgub, et mu ootused osutusid üsnagi õigustatuks, kuid ma tegin vea oletades, et etendus valib mõne neist kahest valikust. Praktikas selgus, et pigem tegeletakse pendeldamisega nende kahe vahel .. ja ma ei suuda isegi takkajärgi jagada ei tegelasi ega stseene ühele või teisele poole, sest tegelaste eesmärk ei olegi olla meeldivad tegelased ning ebameeldiva tegelasega stseen ei ole veel tingimata halb stseen. Minu jaoks vastikuid käitumismalle jagus ohtralt. Samas jagus ka meeldivaid detaile, dialoogikatkeid, ilmeid, hetki. Selline Yin&Yang. Meeldetuletus inimeste suhtlemispuudulikkusest, -suutmatusest, mõistmatusest, mõistmisevajadusest, lollusest, alatusest, alandusest jne jne.. Palju asju segamini. Stabiilsust pakub ainult pidev rahulolematus ja pesumasin.

Ma ei oska ütelda, kas etendus meeldis mulle või mitte.. Ma ei oska ütelda, kas see andid mulle midagi või mitte. Ma ei tea, kas ma leidsin sealt piisavalt tõlgendamistväärivat või kas ma julgen väita, et ma sain sellest aru. Väga mitteminulikult ma isegi ei hooli neist hinnangutest..
(See vist tähendab, et tegelikult oli see hea etendus)

Sellest, kuidas meil on viivitamatult vaja hulluks minna..

Päevad tulevad vasakult, lähevad paremale. Tulemise ja minemise tundide vahele jäävad hetked olemiseks. Viimasel ajal siis rahulolemiseks. Kui olla negatiivne, siis ütleks optimist, kui püüda pisut enesesõbralikumalt asju sõnasatada, siis optimistlik realist  ;)

Muu heaolemise, töötegemise, lambivestlemise jms kõrval kasutasin täna ka taas oma "müüdud hinge" - videolaenutuse kliendikaarti. SIht oli seekord "Sin noticias de Dios" - kaklus Taeva ja Põrgu vahel ühe mõttetu poksija hinge pärast. Kummaltki poolt saadeti ingel asju korraldama ja loomulikult tekib sealt ka pisike huvide konflikt. Põrgu agent oli muide Penelope Cruz ;) Rohkem sisu ei räägi, sest äkki keegi soovib seda filmi kunagi ise vaadata ja siis oleks see ikka äraütlemata kurb, kui mina oleks huvitavamad kohad ette ära rääkinud.

Kommentaariks ehk veel niipalju pisiasju:

• katke dialoogist: "Sa oled nagu oliiv dry martini's - vajalik kuid tähtsusetu".
• Kui vaene poksija räägib hispaania keeles, siis taeva asjaajamise keeleks on prantsuse. Põrgus räägitakse muidugi inglise keelt  :P
• Kui taevas oleks päriselt ka olemas, siis ma loodan, et nad ei pinguta filmis näidatud poksija-suguste pärast. Või ma valiksin parema meelega Põrgu.

Niipaljukest siis selleks korraks filmidest..

Kunagi peaks hakkama ka kirja panema loetud raamatuid.. Juulist alates on saldos vist küll Asprini müüdisari + Kingi "Misery", aga sealt kaugemale enam väga täpselt ei mäletagi .. Mäletamine oleks ilmselt hea ja annaks veelgi rohkem meeldivaid meenutusi parematest paladest. (flashback: Liblikapüüdja!). Vot. Hetkel aga loen Punasest sarjast Zamjatini raamatut "Meie". Olevat eeskujuks olnud näiteks pisut tuntumale teosele "1984". Sisu järgi täitsa usutav, meeldib mulle isegi rohkem - meeldiv-veidrad tegelased ja mulle sobiv jutustamisstiil. Juhe-kokku-kammi-ära-raamat. Üks katke (mälu järgi) näiteks arsti juures käimisest:
"Kui huvitav! Kas me tohiksime teid piirituse sisse panna?". Kuna tegemist oli Ühisele Riigile olulise persooniga, siis paraku ta piirituseanumis oma elu ei lõpetanud (vähemalt mitte selle koha peal raamatus).

"Jah, jah, just nimelt! Ja kõik peavadki hulluks minema, kõigil on möödapääsmatult vaja hulluks minna - võimalikult kiiresti! Ma tean - see on möödapääsmatu." (D-503 @ Meie)

Tegelikult oleks aeg hakata taas aktiivsemalt oma magistriprojektiga tegelema. Siinjuures annan huvitatud üldsusele õiguse mulle ilmselge luuserdamise korral meeldetuletus teha ja etteheitval toonil küsida: "Kuidas su lõputöö edeneb?". Ma jätan omale õiguse seda kommentaari ignoreerida, igaks juhuks.

Kõik juhtub Homme.

Sellest kolearmsast trompetikaaslasest..

Einoh, et kõik hingelt ära rääkida ja veel rohkemate mõtetega Uuele Septembrile vastu minna, tuleb alustada sellest, et on kohatud paremaid kuid kui käesoleva aasta august. Selle kompenseerimiseks tuleb ju ometi midagi teha. Näiteks muretseda omale mittehädavajalikke gadget'eid. Ja filme. Täna näiteks leidsin, et on ootamatult soodne tähtede seis osta tuhatkonna raha jagu moodsa aja indulgentse:
1) Godfather triloogia - kui pimedaks läheb, siis see saab teema olema. Ilusad pisut-Homme plaanid..
2) Mariachi-triloogia - stiilne, väga hea muusikaga koomiksilik filmisari. 
Mõlemad triloogiad on tugevalt üle keskmise hea minu jaoks ja lisaks on neil kaasas hunnik lisasid. Näiteks vastavalt Coppola ja Rodriguez'i kommentaarid-heietused. Kunagi tuleb leida õige tuju, hea aeg ja sobiv seltskond ning vaadata "kommentaare", taustaks tundide kaupa häid filme eelpoolmainutud valikust. Pildi sisse minek, maivõi.

Okei, hinges ruumi küll, skipime tosinkond teemat.. Järgmine peatus - Stephen King "Misery". Lugesin äsja selle viimaseid lehekülgi, et jõuda tagakaane põrnitsemise põnevasse maailma. Selline liblikapüüdmise lugu siis.. Võikam, paranoilisem, hullumeelsem kui Fowles'i oma - seda nii heas kui halvas mõttes. Mis mulle väga meeldis olid kirjeldused Pauli äraskäimistest nii enda sees, kirjutamises, oma mälestustes, kujutlustes. Lisaks veel kolearmas Annie ja tema üllatavalt kaua üllatavad käitmismallid, piiride hägusus, hulluse peitmine ja selle taha peitumine, mängulisus, otsustavus ja fatalism. 

Vähemalt on mul nüüd kedagi trompeti kõrvale panna. Kolearmas, kas pole ?

Nendest, kes elavad ja surevad..

Osa I - "Elavad"
Ateena on tore. Sa võid lambireedel läbi vihma nende ukse taha lonkida ja avastada, et nad näitavad mingit müstilist põhjamaade filmi. "Teie, kes te elate" ehk "Du Levande". Head seejuures.

Milleks raisata ressurssi alguse, kulminatsiooni ja produtsentide poolt heakskiidetud publikule meeldiva häppiendi peale, kui sa võid keskenduda ideele. Meelega ja teadmatusest rahulolematusehuvilised, uurige kust te seda teost näha võiksite (Tartu Ateenas näidati eile viimast korda) ja mine naerge enda üle ning kurvastage enda pärast.
Käigult saate ka nautida ilusaid kaadreid ja mõtiskleda inimsuhtluse võimalikkusest.

Osa II - "Surevad"
Temaatiliselt sobivalt lõpetasin eile raamatu "Kutse tapalavale" (E.Nabokov, juhuks kui kellelgi pole meeles ja pole ka raamatut riiulil spikerdamiseks). Ma mingil hetkel kommenteerisin juba, et vene kirjandus ei ole ikka mulle. Ma jään selle arvamuse juurde, kuid sellegipoolest tunnen rõõmu oma harjumuse üle raamatu lõpuni lugeda. Nimelt olgugi et mulle ei meeldinud see, kuidas lugu oli räägitud, ja kolmanik sellest loost, mida räägiti, oli see ikkagi tugevalt loetav teos (mida muud tegelikult oodatagi Päevalehe raamatusarjast?). Pierre' tegelane oli hea ja pilkas rohkemaid inimesi ja olukordi kui ootasin, para-utoopilise vangla (?) idee huvitav. Kuid ikkagi ei tabanud ma seda ülistatud Nabokovi meisterlikkust ja ülimuslikku mõttelendu. Võib-olla on mu teadmised puudulikud. Võib-olla ma olen liiga juhm ja ei suuda näha ridade taha ja vahele. Võib-olla on see meisterlikkus vene kirjanduse huviliste või mõne teise mitteminulikku sihtgrupi inside-värk.

Sellest viginast, mis toidab..

Pole vahepeal jälle mõned ajad kurtmiseks/viginaks/kilkamiseks aega leidnud.. kajastamata jäänud näiteks:

• Tõestus, et jumalat ei ole olemas (kasutades kaost ja oraaklit)


• Karbikujuline kaos, lehviga.


• Kommunismi ehitamine läbi võrdse ärritamise (ärritamine peab tulema südamest, mitte kohusetundest)


• Purdi ebatsuugapuistu ja närviline bussijuht, kellele kõik liiga teevad.


• ..

Nagu ikka, vigin toidab: mis juhtub, kui sa satud mitu päeva järjest progema fortranis ülesannet, millest sa ei saa aru, mida täpselt küsitakse.. ja kasutama asju, mis out-of-the-box ei tööta ?
Ma arvan, et mõõdukalt väsinud ja pissed off olemine on sellises olukorras õigustatud. Noh, vähemalt enda silmis.

Nevermind, lisaks sellele, et ma hakkan Homme õppima, loobun slängist ja sebin omale selge diktsiooni, ilmeka intonatsiooni (ja kurat teab mille veel), hakkan ka kooli veelgi ükskõiksemalt suhtuma. NAgu täna KK suhtlusest välja tuli, siis ma olen ikka silmatorkav luuser sel alal. Äärmiselt mitteminulik hoolimatu suhtumine, aga.. pole hullu, ehk saan ma lähima paari kuuga omale hea lõputöö teema välja valitud. Võiks iseenesest. Eriti arvestades, et teoreetiliselt pidin ma lõpetama eelmisel kevadel :P Beat that!

Argisemate asjade juurde. Nagu alguses ka mainitud, siis FTN95 on minu semu viimasel ajal olnud. Aktiivselt, üsna igal vabal hetkel. Täna mõtli, et teeks ekstreemi ja käiks poes, tooks miskit söödavat. Kell oli siis 22:20. Pärast pikaldast poeotsingut (näituse selver - suletud 22, rimi - suletud 22, sõbra selver - wtf?! suletud 22?!) maandusin Zeppi Maximas (Note to self: avatud kuni 23!). Lausa pisar tuli silma kui mõtlesin kõigi nende vaesete inimeste peale, kes peavad seal ehk 8+tunniseid vahetusi tegema. See on lihtsalt võigas, millist kräppi seal kõlaritest lastakse. Mingi 90-alguse-keskpaiga megamix eriti masendavatest lugudest. Mul on isegi hea meel, et ma ainult 2 päärut ära tundsin.. brr. hirmus-hirmus. Kassasse jõudsin, siis tuli juba minu vana ahistaja "šokolaadist jänes". Oi, kuidas ma tahtsin sealt ära saada. Kassatädi ohkas ja venitas rohkem kui mulle oleks meeldinud ^o).. ja haises vist alkoholi järgi. See oli mingi puhastusvahend, onju ? onju ?!
Loomaaed tuleb koju kätte, maivõi.

soundtrack: Bush - Everything Zen

Sellest kuidas mind kruvikeerajaga rünnati..

Elagu jaburad unenäod.

Täna öösel näiteks olin keski iivõl tegelane ja sundisin mitmeid tuttavaid inimesi tegema midagi, mida ma täpselt ei mäleta. Midagi väga jõhkrat see ei olnud igatahes, pidid vist vanaema pool ühes kindlas ruumis püsima vms ja nad olid üsna koostööaltid. Mingi sidekick oli ka, aga see haihtus mingil hetkel (nagunii tema oli evil mastermind). Igatahes mingi hetk üks konkreetne tuttav X(igaks juhuks nime ei nimeta) leidis, et ta talle ei meeldi asjade käik ja püüdis mind kruvikeerajaga rünnata. Ründas ka. Pärast mingit madistamist sain ma igatahes selle kruvikeeraja enda kätte, istusin ühele kindlale toolile ja mõtlesin, et see, mida ma teen, ei ole tegelikult kuidagi moraalselt õigustatud. Seega andsin selle sama kruvikeeraja tagasi X-le, kes kehitas õlgu, mõtles viis sekundit ja siis lõi selle mulle rindu. JABUR! Olgugi, et ma peaaegu ootasin seda, sellegipoolest järgnes hämmeldus, isegi passiivne ärritus ("No mida nüüd?!" jms?). Mõlgutasin unes mõne hetke selle üle, vaatasin kruvikeeraja käepidet, tunnetasin valu, mõlgutasin veel natuke.. Olles miskipärast täiesti kindel, et ma kohe-kohe suren, siis eriti veider oli mõte "No kurat! Hakka jälle algusest peale ?!"..

Kõik see toimus päikesepaistet täis ruumis, aeeeglaaaseeeelt ja ilma igasuguse ärevuse või paineta. juhejuhe. Väga harjumatud tegevused minu jaoks (isegi unes), eriti harjumatud tulemused.. Lisaks: usun ma siis reinkarnatsiooni? Eidea, unes uskusin. X'ga ei ole mul ka mingit kana kiskuda, ta ei suuda mind IRL oluliselt millegagi mõjutada/ohustada, miks just tema ?

Peaks kuskilt mingi noore wannabe-Freudi leidma ..